Õuntest ja inglitest

Tööpäeva lõpp, lapsega kohvikus, ootame. Rahvast on palju, naaberlauas istuvad silma järgi otsustades perekond, ema, isa ja kaks tütart, kõik kenad ja klannitud, ajavad rahulikult juttu.
Minu _juuksekumm_kadus_jälle_ise_ära - sasipäine ingel jälgib neid pikalt. Ootab ära hetke, mil kõrvallauas istujad teda vastu vaatavad, naeratab ja ütleb neile:
- Aga mina oskan nii! - mispeale ajab silmad punni ja nina juure juurde kokku, torkab kaks sõrme suhu ja venitab suud kõrvuni, millest pisikesed roosad kõrvad iseenesest peast eemale kikki lähevad - täielik Gwynplaine ja seda nimetatu kehvamatel päevadel.
Tõmban last varrukast, punastan ja hõikan:
- Laps!
Ingel võtab sõrmed suust ja tardub mõneks sekundiks, siis vaatab korraks mind ja teatab kõrval lauas istujatele valjult:
- Mu emme oskab ka niimoodi teha!

**
Jalutan lasteaeda. Tänavanurgal põrkan vaata ette kokku kahe ehk algklasside ealise tüdrukuga, kes karjuvad:
  - Appi! Ta pillub meid õuntega!
Tüdrukute järel jookseb poiss.
Küsin:
- Noormees, miks te tüdrukuid õuntega loobite?
Noormees mõtleb hetke ja küsib vastu:
- A mis nendega siis teha?
- Õuntega?
- No jah, õuntega ka.
- Ma saan aru...
Poiss vaatas mind heakskiitvalt:
- Hea, et saite...
Poiss tõmbas kopsud õhku täis, röögatas haiget saanud Tarzani moodi ja jooksis edasi tüdrukute poole, kes teda järgi ootasid.