Eile, kui kuu oli aimatav, kuid näha ei olnud, hakkas mul kurb.
Väga imelik ja üldse mitte minulik tunne. Minulik on melanhoolia. Raske, nagu must muld, millest võib kasvada mis iganes, või kibe ja kleepuv nagu lõkkesuits, kui sellele lisandub kaotus.
Aga kurbus. Läbipaistev ja lõhnatu nagu varatalvine hommik. Tõmbasin kopsud õhku täis ja korraga ma tahtsin, võimalik, et esimest korda elus, näha inimesi. Mõnikord ma vajan konkreetseid isikuid, kuid nii, et üldiselt - ükskõik keda – ei mäleta.
Mõtlesin, et lähen klubisse, kus võimalik, et istuvad täiskasvanud inimesed, keda saab vaikides kuulata ja noogutada. Kuid siis mõtlesin, et päris rääkimata ja naeratamata ei saa. Ja nii ma ei läinud, ei linna, ei külla.
Üllatasin ennast - helistasin emale. See vist on ainuke inimene maailmas, kes minuga lobiseb ja kellega mina mitte. Ta räägib ja räägib ja ma kõnnin ja kuulan ja kõnnin ja kuulan ja valgus ei olegi enam nii hõbe ja torkiv, õhk ei ole enam nii jääs, saab jälle hingata ja juba ongi just kui parem.
Ma maksan keskmiselt kord kuus natuke kosmeetikule ja veel vähem juuksurile, kord pooles aastas arstile ja psühholoogile. Kosmeetik kinnitab, et ma näen hea väla; arst, et ma olen terve; psühholoog, et normaalne ja juuksur… juuksur lihtsalt lõikab mu juukseid. Kosmeetiku juures käisin just ära, mõned päevad tagasi ja see meenutas kohtamist vana armukesega: mõlemal oli liiga vähe aega, mõlemad said aru, et nelikümmend minutit on liiga vähe saavutamaks märkimisväärset tulemust, ja tulin sealt ära ja autos avastasin, et juuksesalk kõrva juures on koos mingi valge möksiga. Kuid linnuke lahtrisse „suhtlemine“ „nägu“ on tehtud.
Keha, kehaga on praegu nagu suur nukk karbis: võtan aeg-ajalt välja siidipaberist, värskendan ja tõstan tagasi. Kunagi kasutas keha mind, siis kasutasin mina keha ja praegu on kuidagi nii, et oma ikkagi – järelikult peab hoolitsema.
Ma ausalt püüan. Talveks +2 kg, kevadel jälle miinus sama 2. Vist lihtsalt selleks, et näidata, kes siin peremees on. Hiljutised -5 aga tegin mind haavatavaks. Tundub, et see mis kadus, oli minu enesekindlus või lausa aru. Allesjäänud nelikümmend viis on igasugu kaitseta. Tahaks minna ja istuda inimeste juures, kes räägiksid omavahel, pööramata mulle ükskõik millist tähelepanu. Vaid harva ehk sirutaksid mu poole käe ja silitaksid juukseid, mida on juuksur lõiganud.
Ma pean ostma uued teksad.
Oi kui ilus ja nii tuttav.
VastaKustuta:)
Kustuta(kolmas katse, kaks kommentaari läks musta auku)
VastaKustuta(blogger sõi vist kommentaari ära, teen uuesti, kui topelt sai, vabandust).
Tuttav jah, see tunne, kus kõige parem suhtlemisvorm tundub olla teiste inimestega ühes kohas, ilma et nendega rääkima peaks.
Huvitav, kas see on mingi ekstavertide eri? sest introverdi-identiteediga inimesed räägivad, kuidas teiste inimeste keskel olemine ise väsitab ja ainus, mis seda väsimust kompenseerib, on võimalus nendega südamest südamesse rääkida. Mulle tundub üha enam, et mul on täpselt vastupidi. Keha tahab suhelda, vaim tahab omaette olla.
tahaks väga midagi kirjutada, kuidagi kommenteerida (sest see vääriks), aga ei oska - vahin niisama ja loen su sõnu uuesti.
VastaKustutaMa tunnen sinu blogi lugedes ka aegajalt nii.
KustutaSee hetk, üleeile, mind jäeti siis maha. Öeldi, et energiakriis ja "ära mõtle nii keeruliselt". Noh. Kusjuures, ega midagi suur polnudki, suurema osa vist mõtlesin välja. Ja ju ma teadsin ette ka.
Aga tunne oli koguaeg nii päris.
Ja sõnumile järgnenud füüsiline reaktsioon hirmutas. Vappevärin ja hingata ei saa, otsisin mingi vana suitsupaki, kõndisin ümber maja ja ei osanud muud teha, kui helistada emale :)
Täna on juba veits naljakas. Või noh. Väga veidi ikkagi. Aga mis seal ikka, kui ego kunagi ükskord kapi alt välja poeb, ostan uued teksad ja...
:)
Saaks magada, oleks ok.
Mul on briljantrohelist ja plaastrit. Toon?
KustutaT
Haha, T, sa oled niiiii... mees!
Kustuta"See hetk, üleeile, mind jäeti siis maha."
KustutaSee lause jääb kauaks kummitama
:)
KustutaKommenteerimisega on mingi jama, päeval ma ei saanud siin ise ka kommenteerida, spämmisahtel on tühi, lubatud on pmts kõik, nii et ei teagi, mida veel ette võtta.
VastaKustutaMina olen ka kindlasti sellest sordist, keda inimeste keskel olemine väsitab, erandiga, et kui juba väsinud, ei taha kellegagi südamest südamesse. Südamest südamesse tahan küll, aga ühe kaupa, ilma, et teised inimesed häiriksid.
Mulle meeldib see teooria, et isiksusetüübi määrab see, kuidas inimene puhkab. Mina ei puhka iial seltskonnas, ma vajan palju puhkust peale seltskonnas viibimist. Samas, kui igapäevaselt suudan ma suhelda küll, täiesti adekvaatselt, vaikset või pelgliku inimest tuttavad kuid mitte lähedased inimesed ei oska mus vist kahtlustadagi. Aga see väsitab, tohutult. Vaimselt, just. Aga keha, jaa, siiski tahaks suhelda vahel.
Seda isiksusetüübi ja puhkamise asja rääkis hiljuti Morgie ka. Ma tol korral lugesin ja noogutasin aktiivselt.
Mulle on elus tohutult isiksustüübi- ja mitte ainult teste tehtud. Ja ma kaldun ikka introverdi poole üsnagi kindlalt.
Notsu, ma uudishimust, kuhu sa ennast ekstravert - introvert skaalal paigutad?
ei oskagi hästi paigutada.
Kustutaselle järgi, et suur seltskond mind iseenesest ei kurna ja et ma lausa eelistan seda vahel väiksele tête-à-tête'ile, pakuks nagu ekstraverti; selle järgi, et ma pean oma mõtted ära väljendama, et ma aru saaks, mis ma mõtlen, samuti.
aga teisest küljest väsin ma eriti viimasel ajal suhtlemisest maru ära ja olen juba aru saanud, et kui mul on vaja iks päeval töökas olla, on parem suhtlemist vältida - aega võiks ju jätkuda mõlemaks, aga jaksu mitte.
ja võib-olla tuleb taotine seltskonnalembuski sellest, et ma töötan ju kodus ja klõbistan seal omaette arvutiga. inimesel, kes on suurem osa ajast omaette, on kerge hakata arvama, et seltskond on tore.
(mul on seltskonna koha pealt lausa üks piinlik omadus: suur seltskond on ses mõttes turvaline, et inimesed saavad ise omavahel suheldud, ma võin niisama tiksuda ega ole kohustatud kedagi lõbustama. kui ma jään kellegagi, kellega ma end päris sundimatult ei tunne, omavahele, hakkab kohe ärevus, et äkki tal on minuga igav.
piinlik, sest tunduks palju diibim ja lahedam olla selline, kes naudib üks-ühele vestlusi.)
:) no ei tea, kas on diibim. Mu meelest on diipe tegelasi nii palju, et lõbusam vähemasti on sobival hetkel teatada, et oi, mina olen normaalne, oi ei, minul "selliseid" probleeme ei ole ja "selliseid" ka ja, ei, päriselt - ma olen ok! Lisatähelepanu ja huvitatud pilgud on garanteeritud :) imeloom ju ikkagi.
VastaKustutaSes osas, et suur seltskond on mõnes mõttes turvalisem, olen nõus. Ma vist ei muretse niivõrd põhjusel, et äkki teisel on igav vaid, juhul, kui see pole päris minu valitud inimene - st mulle personaalselt huvitav, hakkan hinges mossitama, et mis mõttes mina pean teda siin nüüd lõbustama (kohustus iseenesest tihti tuleb puhtalt viisakusest)? MIKS MINA? Saagu ise hakkama :)
sa tõlgendad seda kõike nii heatahtlikult. ma ise olen vahel mures, et äkki on mul lähedusehirm. umbes et inimesed ongi ainult suures seltskonnas turvalised, sest siis ei pea kellegagi liiga põhjalikult suhtlema.
Kustutakuigi vahel siiski sobib ka see põhjalikum suhtlemine, aga ikka nii hirmus tundub.
a nüüd hiljem tuli meelde üks omadus, mida tavaliselt omistatakse introvertidele: ei kannata hästi liiga suures koguses sensoorset sisendit. olgu taktiilset (torkivad materjalid, kõrvetavad silikoonribad jne) või helilist (igal pool mängiv muusikatapeet). visuaalsest päästab mingil määral lühinägelikkus, aga kui poes on mõni vilkuv ekraan, võib süda pahaks minna.
Ha, sellepärast ma siis taustamusa ei kannatagi. Kui ma kuulan muusikat, siis reeglina ma konkreetselt tegelengi muusika kuulamisega.
KustutaMde, hakkasin veel selle "kuulan vaikselt teiste juttu" peale mõtlema. Et selline blogilugeja olengi - ma loen mitmeid blogisid, kus kommenteeritakse palju - Ritsik, Maha äng, jt. ja ma loen ka kommentaare, huviga. Aga seda tunnet, et ma ilmtingimata kaasa peaks rääkima, tekib üliharva. Pigem noogutan (või mitte) ja muudkui naeratan :)
KustutaMa laenaks 19. Dets jõulupeoks su arutut ja ebakindlat keha. Kleit on mul olemas.
VastaKustutaMa oleks ükskõik millise kehaga rahul, kui ma sinu huumorimeel oleks.
KustutaMul kusjuures, on ju ka, mingi täitsa olemas, aga kipub tihti sinna kuhugi hea maitse piirile libisema. Aga tahaks sellist... peent ja teravat ja alati kohast :)
Kusjuures, ma hakkasin praegu mõtlema, et arutu keha peol... kõlab vähemalt huvitavalt.
KustutaEhee Tilda, ma vaatan, et sa oled täna nii ülevas ja hardas jõulumeeleolus, selline komplimentide rahe, et lase olla:)
Kustuta:)
Kustuta