Boris Vian "Päevade vaht"

Spoiler alert!

Raamat algab kirjeldusega noore ja oma vanemate kulul hästi elava noormehe hommikust.

"Colin pani kammi käest, võttis küünetangid ja pügas matjad silmalaud viltu, lisamaks pilgule sära."

Ah??! Mida ma just lugesin?

Ilus elu, peod, tüdrukud, P.G. Wodehouse Jeevesi meenutav isiklik kokk, stiilsed interjöörid, boheemlaslikud meelelahutused, kallid rõivad. Samal ajal, kui veetorudes elavad angerjad ja mõned inimesed on tuvide peadega. Targad hiired aitavad teha majapidamistöid ning toitude retseptid, ooo...

"See käib nii: võtke rutskivorst ja nülgige, hoolimata tema karjetest. Nahk säilitage hoolikalt. Pekkige rutski tükeldatud homaarisõrgedega,olles need enne kiiresti kuumas võis pruunistanud. Praadige õrnalt. Vajaduse korral jahutage kergemeelse neiu pisaratega. Segage tuld, ärge hoolige ta pahameelest ja asetage tema kohale hautatud riisi pallikesed. Kui rutski toob kuuldavale hauataguse hääle, võtke ta kiiresti tulelt ja kallake üle valge veiniga. Segage plaatinast kelluga. Määrige vorm võiga ja pange kõrvale, et see roostetama ei läheks. Hetk enne laulepanekut tehke kaste, segage veidi liitiumipulbrit veerand liitri rõõsa piimaga. Garneerige riisiga, serveerige ja lahkuge kiiresti."

Alguses ma mõtlesin, et mees näeb kõike läbi mingi veidra prisma, ei oska seletada, nagu Kesey pealik Bromden nt. Kuid ümbritsevad näevad kõike samuti ega imest.

Autori huumor on esialgu üsnagi süütuke, olles üles ehitatud sõnadega mängimisele ja stereotüüpide üle naermisele. Nt kui üks homoseksuaal süüdistab teist perverssustes selle eest, et talle meeldivad naised.

Tõeliselt lõbusaks läheb raamat siis, kui kogu see sentimentaalne lugu jõuab pulmadeni. Mängu tulevad Vatser ja Pühard, psühodeelilistesse värvidesse ehitud kirikus mängitakse džässi, samas on ka atraktsioon nimega "õuduste koobas". Kõik see mängulisus meenutas mulle miskipärast Queeni "Bohemian Rapsodyt". Ja muusikast rääkides, seda on raamatus palju. Mainitakse mitmeid erinevaid kompositsioone, Louis Amstrongi bulvar ja Jimmie Noone tänav ja tegelaste vestlused bluusist ja bugi-vugist. Üks edumeelne vana oli see Vian!

Peale pulma on loomulikult pulmareis. Allegoorilised tööstusliku iseloomuga vaated kalli auto küljeaknast, teeäärse hotelli idüll...

"Auto oli jäänud seisma maanteeäärse hotelli ees. See oli hea tee, sile ja tänu valguspeegeldustele muareenimustriline, täiuslikult silindrikujuliste puudega mõlemal pool. Värske rohi, päike, lehmad karjamaal, ussitanud aedikud, õitsvad hekid, õunad õunapuudel ja kuivanud lehed väikestes kuhjades; maastiku mitmekesistamiseks siin seal pisut lund; hotelliaia palmid, mimoosid, Põhjamaa männid; ning punapäine sakris poiss, kes karjatas kaht lammast ja joobnud koera. Ühel pool teed puhus tuul ja teisel pool vaikne. Võis valida, kumb rohkem meeldib. Iga teine puu pakkus varju, ja vaid ühesainsas kraavis oli konn."

 Ja edasi juhtus midagi, mingi nõks käis südamest läbi. Kõik on veel justkui hästi...

"Päike küpsetas maha kukkunud õunu, nii et neist koorusid pisikesed, värsked ja rohelised õunapuud, mis puhkesid otsekohe õide ning hakkasid kandma veel pisemaid õunu. Kolmandas põlvkonnas polnud neist järel muud kui rohelise- ja roosakirju sammal, milles veeresid tibatillukesed õunagraanulid."

 Rahu ja vaikus, kuid kõrvus hakkas millegipärast kõlama depressiivne ja veniv Pink Floydi meloodia  "Shine On You Crazy Diamond".

Ja siis polnud enam hästi midagi. Viani heatahtlik huumor kasvas groteskiks, märgitud kompositsioonid üha depressiivsemateks, uisuvälja lõbustusi kirjeldavad naljatlevad allegooriad vahetusid mõistustmurdvate industriaalsete piltidega.

"Tema pea kohal voolasid hallides ja mustades torudes mühinal erinevad vedelikud, /---/
All rahmeldas iga massiivse masina taga töömees, pingutades elu eest, et ahned hammasrattad teda tükkideks ei rebiks. Iga mehe parema jala ümber oli kinnitatud raske raudvõru. See avati vaid kaks korda päevas: lõuna ajal ja õhtul. /---/
Vaatepilt oli Chickile hästi tuttav. Tema töökoht oli ühes tsehhinurgas, kus ta jälgis, et masinad töötaksid sujuvalt, ning jagas juhtnööre, kuidas saada neid uuesti käima siis, kui nad olid rebinud mõne töölise küljest käntsaka liha ja seetõttu seiskunud."

Sõbralik, veiderdav sürreaalne maailm näitab korraga oma pahemat poolt, mis on vaenulik ja "peenetundelistele" tegelastele võõras. Jutumärkides, sest mulle tundub, et nende noorte pingutatud estetismi, maneeride ja kontra-kultuuri ihaluse taga ei ole mitte midagi. Puutudes kokku probleemidega - haigus, vaesus ja sotsiaalne ebavõrdsus - ei tee keegi neist vähimatki katset murda välja ebaõnne ahelast, muuta kallakut, mida mööda põhja poole veeretakse. Selle asemel, et keerata end vastu voolu, või kasvõi proovidagi juhtida paati, nad annavad end kõik koos sõbralikult lainete meelevalda, ja nende olematud pingutused on suunatud vaid sellele, et mööduda kõige suurematest laineharjadest, mida on tormavas jões tihedalt. Tegelaste nutune seisukord peegeldub neid ümbritsevas reaalsuses, hingeline vaesus kandub üle eluaseme heakorrale, saatuselöögid raugastavad füüsiliselt - sünniaeg Nikolase passis muutub varasemaks. Mäng sõnadega muutub mänguks mõistetega ja kafkalisuse koifitsent kasvab mühinaga.

Finaal. Finaal on tõeliselt shakespearilik.

Et mis see siis oli? Sõjajärgsete noorte olme ja maailmavaade, Sartre eksistentsialismi tekitatud ekstaas ja uue aja vaim, täitumatud lootused ja igavene armastus, pettumus ja vaimsuse krahh materialismi ees. Liigutav lugu.