Tädidest ja koibadest, mis on täitsa karvased

Hommikul, võõras linnaosas, jalutan mööda mitmepereelamust. Korraga haarab mul varrukast suur, suure kurja näoga tädike.
- Sa pead oma kõutsiga midagi ette võtma! - maurab tädi tigedalt.
- ?(sada mõtet sekundis)?? Millise kassiga?
- Oma kõutsiga! Situb minu ukse ette!
- ? (sada mõtet sekundis)?? Ma ei ela siis, mu kass ei käi siin...
- Tee veel nägu, et sul polegi kõutsi!
- Ei, mul on kass, aga me elame teises linna ääres...
- Ah-ah! Kui sital käib, siis elad teises linna ääres! Südametunnistus elab sul teises linna ääres! Täna on matt sitane jälle! Teine matt juba! Õhtuks olgu koristatud! Ma teen MUPO-sse avalduse! (põgenesin)
Nüüd ma usun paralleelsetesse, vaid kohati ristuvatesse reaalsustesse. Ühes neist jalutab mu kass läbi terve linna, et sittuda selle tädi ukse ette.
Mul, mde, ei ole kõutsi, Miisu on kassipreili, aga vaevalt, et see midagi loeb...


*
Hommikul tööl, köögis, räägin kolleegile, et keetsin eile kanasuppi. Koristaja sõidab sisse:
- (nõudlikult) Kust te kana ostate?
- Ee... siit, lähimast poest...
- (kõiketeadvalt) Ärge sealt ostke. Seal valetavad! Letis on koivad ilusad, aga kui koju tood, on kõhnad ja nii karvased!


Ja kell on veel alles pool kümme!


*
Mde, rääkides jõulupidudest ja kleitidest. Kas keegi teab, kuidas briljantrohelise naha pealt maha saab? Mul, noh... on selja peal tiivad... :) kurat, naljakas ka, aga... millega see maha tuleb?