Minu väiksest päikesest

Öösel nägin õudusunenägu, midagi seoses lapsega, terve päev olen kaasa tassinud, ei saa peast välja. Päev oli ka kuidagi... iga-aastane arenguvestlus lasteaias. Ja iga-aastane jutt: sõnakas (ja kuidas veel) Ei, mina ei ole kunagi öelnud, et ta võib liikumistunni õpetaja kohta öelda, tsiteerin: "Saagu enne ise peenikeseks ja hakkaku siis meie peale karjuma!" Ja kui nüüd päris aus olla, on ju protest õigustatud. Ma ei lähe iial hoolitsemata juustega juuksuri juurde. Ja mis puutub sellesse, et vanem inimene ikkagi ja pedagoog - ma arvan, et vanus ja ametikoht ei ole kaugeltki piisav põhjus kellestki lugu pidamiseks. Austus tuleb välja teenid ja viisakus peab olema vastastikune. Lapsel on ju silmad peas ja kõrvad küljes.

On tark, laia silmaringiga, saab kõigega hakkama, aga jätkuvalt - teeb siis kui tahab. Mh, ma arvan, et nii ongi õige - on väga vähe asju, mida peab. Igal võimaluseks tuleks eelistada seda, mida tahad. Ei, ma pole lapsele seda sel viisil seletanud, küll aga kaudselt: ongi miinimum, mida peab: nt talvel maja kütta, muidu külmume ära ja hamstri puuri koristada ja kassi sööta, muidu surevad hamster ja kass. Edasi on juba vabakava ja mida rohkem inimesed teevad asju, mida tahavad, seda õnnelikumad on.

Lasteaias kirjutatud kirjas jõuluvanale soovis vikerkaarepüstolit (st, püstol, mis tulistab välja vikerkaari) ja rahamasinat. Noh. Kellele ei meeldiks vikerkaared? Mis rahamasinasse puutub, siis ei oskagi öelda, kas ma olen nüüd midagi väga õigesti või valesti teinud. Ise usun nii, et raha võrdub mugavus ja suhtun tõsiselt, mul on alati tagavara, mõtlen ette jne. Imetlen inimesi, kes elavad nagu linnukesed oksa peal aga mina nii ei oska ja ei taha ka. Laps on mul suur raha koguja ja üldse mitte laristaja. Teab, et puu otsast kasvavad vaid õunad ja käbid. Kui küsisin, seletas, et kui tal oleks rahamasin, ei peaks mina enam tööl käima. Ma mh selgitasin, et ma päris kodune olla ei taha ja et need, kes kodus rahamasinaga raha teevad, pannakse vangi. Siis hakkas muretsema, et mis saab, kui jõulukas nüüd ikka toob. Lubasin, et jõuluvana ei too asju, mille eest võidakse inimene vangi panna. Ja siis pikalt sellest, kuidas raha panka saab, sealt minu arvele, siis poodi ja sealt uuesti panka. Me oleme sellest varem ka rääkinud, aga tundub, et päris aru veel ei saa.

Nõuab oma õigust, kui muidu ei saa siis sõjakalt. Rääkisin kasvatajale mõne päeva taguse loo: me käisime söömas nö oma kodukohvikus. Seal oli uus ettekandja. Tellisin cappuccino, uus tüdruk tõi kõrges klaasis. Täpsustasin, et tellisin cappuccino, tüdruk vastas, et ongi, pani kogemata valesse klaasi ja lahkus. Maitsesin ja ütlesin lapsele nii muu seas, et see pole kellegi cappuccino, täitsa lurr. Mispeale laps tõusis lauast enne, kui ma reageerida jõudsin, astus nõudega tulevale ettekandjale risti ette ja teatas selgelt kõva häälega: "Minu emme ütles, et pole kellegi cappuccino, täitsa lurr". Ettekandja vabandas ja tõi uue kohvi, mina vabandasin, laps säras nagu juudijõulupuu. Kasvataja nägemus: sõjakas! Minu nägemus: astus nõrgema (st, tööpäeva õhtuti ma olen raudselt nõrgem, kõiges, mis puudutab suhtlemist) eest välja! Muidugi ma pärast seletasin, et tüdruk on uus ja kõike ei tea, me oleksime võinud olla leplikumad.

- Kuidas ma last karistan?
- Mille eest??

Viimane pahandus, noh, pigem ikka "pahandus", mis ta tegi: kinkisin talle ükspäev kuuseehte, baleriini. Keerutas peos kuni metallist aasake, mille küljes on pael, tuli ära. Ostsin mingit imeliimi Supet Attack vms. Laps tahtis ise liimida, seletasin, et ei maksa, see liim on nii tugev, et võib sõrmed kokku kleepida, nii et naljalt enam lahti ei saa - mul on nii juhtunud. - Ahah. Ei läinudki pikalt, päev või paar, kui korraga tuleb suure nutuga minu juurde, et sõrmed sai hädavaevu lahti aga käed koos ja kuidas ta nüüd muusikakooli läheb. Rahustasin, püüdlikult mitte-naerdes. - Ma ju rääkisin! - No mis teha, tead ise ju, lapsed ON uudishimulikud-üüü--ää! - No on jah, pai, pai, ära nuta...

Karistada? Ta on kuuene. Mu meelest oleks õnnetus kordi suurem, kui ta poleks uudishimulik.

 Praegu magab minu kõrval, pea minu padja nurgal. Pehmed põsed, süsimustad imetihedad ja pikad ripsmed ja udemeis põlved.
Üksõhtu:
- Ma ei taha, et mu jalad nii karvased on!
- Kuule, lapsed ongi sellised.
- (selili, jalgu vihaselt lakke loopides) Ma ei taha, nii kole, üüü-äää... 
Mõni aasta tagasi nuttis, et tahab olla sama karvane nagu kiisu.
See on nii lahe, kui järsku ta magama jääb. Minut tagasi veel siutsus kiirusega 30 küsimust minutis, mis tema peakeses ma ei tea, kuidas, tekivad: "Kas kummitused on läbipaistvad? Silmad ka? Aga kuidas nad nendega siis näevad? Kuidas kosmos ära ei lõppe? Mis on kõige suurem number? Kuidas ei ole, kuidas... " Ja siis on hetk, kuulatan ja juba ta ongi vajunud unenägudesse. Hingab ühtlaselt ja imevaikselt, Muki veel kõvasti sügaval kaisus. Sosistan talle kõrva mõned kõige tähtsamad asjad teades, et ta ei vasta. Mulle meeldib minu koolipõlves populaarne olnud teooria sellest, et unes kuuldu salvestub ajju, nii et kasutan juhust.

Ta elab sama moodi, nagu ta uinub: kiiresti, energiliselt, enesekindlalt; läheb ja tantsib ja jutustab - suured silmad pärani, kätega vehkides, naerab visates pea kuklasse. Kui rõõmustab, siis üle kera, kui vihastab, siis nii, et sädemed lendavad. Oskab solvuda, kuid pikalt ei mossita ja viha ei pea. Kui teda miski huvitab, võib istuda pikalt vakka nagu hiir. Kui kuhugi saab ronida, siis seda ta ilmtingimata ka teeb, olles ise endaga lõputult rahul.

Muidugi ta pole ideaalne. Võib olla järsk. Tema ümber tekib alatasa segadus ja koristada armastavad vähesed. Võib olla lärmakas (tantsida lõpmatuseni Sia "Chandelier" ja "Cheap Thrills" järgi - ja mulle meeldib, et ta ei pea seda veidraks - aasta loovtantsuringi annab tunda; lemmiklaul mde, on tal hetkel Imagine Dragonsi "Thunder" ja lemmiklaulja: Kerli), mis on üsna väsitav, tundub, et toa nurkadesse tekivad energiat imevad lehtrikesed. Tahab olla esimene aga on õppinud konkurentsi taluma. Võib olla laisk (kes ei ole mõnikord??) jne. AGA laulab nagu linnuke, on rõõmus, tundlik, abivalmis ja õiglane, usaldav ja oi kui siiras.

Meil on voodid kõrvuti, kuid tema voodis magavad vaid kaisuloomad. Ta magab minu kõrval, ma mingi päev jäin vaatama ja imestasin, kui pikk ta magades on. Ta on veel õrnalt beebilõhnaline, eriti magades. Aga beebipehmus, mille vastu oli nii mõnus oma nägu suruda, on kadunud. On juba elava loomuga lapse sitked lihased, kuid ma ikka veel surun nägu vastu teda ja jäängi suruma, kuni ta ise keelama hakkab. Sest minu väike patarei, antidepressant, ravim ükskõik milliste kompleksite vastu, minu sõber ja abiline, aegaajalt minu terve mõistuse hääl, minu ankur, vaimustus, personaalselt mulle antud võimalus mõista paljusid olemise saladusi.

Ööd