esmaspäev, 26. märts 2018

Naudingutest

Kolm või neli päeva palaviku taevani ja täna öösel meenus kohvi. Et kõige selle aja sees ma ei joonud ühtegi kohvi. Ja ootasin hommikut ja pool kuus hiilisin alla, tegin kohvi, RIIETUSIN SOOJALT, läksin välja trepile ja hakkasin jooma ja selgus, et ma ei tunne ei maitset ega lõhna, üldse. Praegu on juba naljakas, aga ma teate, pettusin nii kohutavalt. Sest meeles ju on, et on maitse ja lõhn ja... Meil muide sajab udupeent vihma ja on soe. Suhtlesin perearstiga, selgus, et kuna ma reedel kiirabisse ei läinud, algab mu haigusleht tänasest. Ehk siis, et formaalselt oli mul reedel tööluus. Mul tegelt ükskõik, aga faktina lõbus siiski. Maitsete ja lõhnade teema köidab hetkel rohkem, aga sõnu seada ka veel ei jaksa, nii et kopin siia ühest sügavast sahtlist ühe oma varasema samal teemal kirjutatud teksti.

Et te teaks, kuidas see on. :)

Asi on selles, et ma siin vahepeal olin haige. Ei midagi tõsist ja kunagi saab kõik korda, diagnoos on standardne - "noor oled, elad üle". Kunagi, kindlasti. Kuid kuni ma haige olin, siis angiini, tuumanohu ja kõige muu tõttu, ma teate, lakkasin tundmast maitseid. Ei, mitte elumaitset. Toidu. Kõige otsesemas mõttes. Mõttes, ma tundsin vajadust kasutada toitu, ses mõttes, et tahtsin panna suhu ja mäluda. Lisaks ma tahtsin seejuures midagi tunda - teate küll, inimesed ju teevad vahet erinevatel toitudel, leiavad midagi selles, et mäluda kooslusi nagu liha ja mustad ploomid, mitte aga nt liimi või lund. Kuid mida täpselt nad selles leiavad - mina tunda ei suutnud. Maitsetest suutsin eristada kahte varianti: "magus" ja "kõik ülejäänu". Liha kõlas minus nagu keedetud kartong, see-eest tort kõlas nagu keedetud kartong suhkruga. Vahe ei ole suur, kuid kui see on ainuke vahe, mis sul on, võib sellestki teatud naudingu enda jaoks leida. 

Võttes arvesse, et nii üldiselt ma armastan kõike maitsvat ja naudin siiralt, mul oli mitte et kurb, kuidagi imelik. Inimesed minu ümber sõid esimest rooga (vedelat ja kuuma), teist rooga (tükkidena, samuti kuuma) ja kolmandat (pehmet ja kohati niisket), mina aga püüdsin mõista, mida nad selles leiavad. Selgus, et suurema osa maitsetest me võtame lõhnast. Lõhnu ma ei tundnud absoluutselt. Maitset, resultaadina, ka. Kui mina, olles juba peaaegu meeleheitel, raputasin endale eksperimendi tarvis pipart otse keelele, siis keel hakkas kergelt kipitama. Mitte, et kõvasti. Võin minna tsirkusesse, mõtlesin mina ja rohkem ei eksperimenteerinud, sest kõik oli niigi selge. 

See eest! See eest. Kuni ma ei tundnud lõhnu ja tulemusena maitseid (umbes nädal aega, mde), nautisin uurimust sellest, mida saab endas arendada kasutades toitu ning tundmata seejuures maitseid ja lõhnu. Teate seda vanasõna: et kui tahad saada geeniuseks, seo parem käsi tagumiku külge - parem ajupoolkera areneb mühinal. Umbes nii. Selgus (ma ei suuda täna välja mõelda ühtegi sünonüümi sõnale "selgus"), st, selgus, et kui sa ei tunne maitseid, kuid ikkagi sööd (ja sa ikkagi sööd, sest sa ikkagi oled elus ja tahad süüa, vaatamata mõningasele neelu iseärasustele), areneb sul välja täiesti teine, väga peen tundlikus toidu suhtes. Te arvasite, et toit - see on maitse? Aga vaat ei ole. Toit - see on puhas tundlikkus. Puhas.

Kuum supp on oraalsel puudutusel meeldiv. See valgub, lõdvestab ja soojendab, sul hakkab soe. Liha on kiuline, seepärast kõditab kergelt suulage. Maitse asi. See eest mustad ploomid on keele vastu õrnad ja hellad. Marineeritud tomatitest hakkab keel kipitama, mandariinidest tugevamalt, kuid kui te soovite tõsiselt teravaid elamusi - jooge midagi alkohoolset. Maitset ja lõhna sel alkoholil nagunii ei ole, nagu ka kõigel muul, kuid oh, KUIDAS see paneb keele kipitama! Poeetiliselt, mu sõbrad, ma pakuks siinkohal. Viin kipitab keelel nii, et võiks kõvemini, kuid viski, oh kuidas viski kipitab! Veidi viskit enne und - ja sellest sõgedast, ma ütleks, massasist keelele hakkab teil nii hea, et juua ei taha te enam üldse. Liköörid valguvad ja kipitavad samaaegselt, see on armas, kuid kui juua liköörile peale teed - saate hüdromassaaži. Köögiviljad on teravanurksed, puuviljad jahedad, tort on kleepuv, kuid pasteedist võib seda eristada kinniste silmadega. Pasteet on meeldiv, kuid tükkidena maks on parem - see pudened naljakalt pisikesteks teradeks. 

Ühesõnaga, õpiprotsess oli lai ja oluline. Mul oli huvitav. Nüüd aga on hakanud maitsedki tasapisi tagasi tulema, mis saaks veel parem olla? Mh hakkab tagasi tulema ka kujutlusvõime. Ma juba saan aru, miks inimene ütleb, nt "tahan jäätist" ja lisaks sellele, vana veidrik, valib, MILLIST jäätist ta tahab - nagu neil, jäätistel, oleks mingi vahe. Jäätist, mde, õpiprotsessi käigus oraalselt puudutada ei õnnestunud. Millest on kahju, külmetab kindlasti ja KUIDAS!

upd: Kahtlustan muide, et mõne aasta tagune tekst on vähemalt osaliselt fantaasia vili, sest hetkel ajab igasugune mõte söögist küll peamiselt nutma.

11 kommentaari:

  1. Tuletab mulle mu saagat meelde...Nimelt mul oli mul mingil ajal pidev nohu, keegi ei teadnud, millest. Lõpuks kadusid maitse- ja lõhnataju ära ka niisama, ilma nohuta. Viimases hädas lasin nina lõikuda, sest arvati, et mul polüübid. Opp oli võikaim asi mu senises elus ega aidanud mitte midagi. Vähemalt sain arstidelt kuulda, et selline seisund, kus inimene lõhnu ja maitseid ei tunne, lõpeb mõnedel juhtudel enesetapuga, tundus täitsa loogiline valik.
    Abi sain sellest, et kolisime ning hiljem tuli välja, et eelmises korteris elutses hallitus (oli teine kavalalt peidus). Täiesti võigas kogemus.
    Alati kui mul nüüd tavaline nohu ja nina kinni on, meenub see saaga ja mõtlen, mis siis, kui siiamaani niimoodi elama peaks...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võigas tõesti. Ma avastasin hiljuti enda keldrist, mis on köögi all, mingi hallituse ja elan hirmus selle otsas ja mõtlen koguaeg, et kas on mõnd sorti mürgine või mitte. Pole eriti mõtet võidelda ka, sest mürgid pidid samuti toksilised olema. Suveni - siis lasen köögipõranda vahetada ja eks siis keldriga ka midagi teha.

      Kustuta
  2. Ma ka tean, millest sa räägid, mul oli kakskümmend aastat tagasi näonärvi halvatus ja ka mõned nädalakesed maitset ei tundud.
    aga olen mõelnud, et kui maitsemeel kaoks, siis ilmseks kaasneks sellega salenev ühiskond, restoranid ja kohvikud kaoskid tõenäoliselt maa pealt. kas toidupoodegi vaja oleks? st poode vist vaja oleks, aga sortiment kooneks ehk mõnekümnest tootest, kui niigi palju vaja on, et kõik vinimorganismile vajalikud ained kokku saada.
    paras ulmekas, ühesõnaga.

    olen ka sellest enesetaou teooriast kuulnud, millest Marca kirjutab. ise arvan, et kui maitsemeel kaoks, siis algul enesetappude arv ehk tõesti kasvaks, aga üsna peagi toimuks kohanemine.
    ma näiteks ei imestaks, kui kauge tulevikumuusika olekski vaid "toidupillid".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle on igasugune haigus salendav, pean meeles pidama, et süüa vaja. Mina sellisest enesetapu teooriast pole kuulnud, aga usun ka pigem, et kohanemine oleks kiire. Ma polegi nii pikalt maitsemeele või lõhnataju täieliku kadumise peale mõelnud - pole kunagi kartnud, et see võibki nii jääda, igast hingamisteede põletikud ikka lühiajalised.

      Aga ma olen suitsetaja olnud (või noh, olnud, seltskondlikult juhtub siiani, aga nii paari suitsu ulatuses kuus ehk) ja korduvalt tajunud, kuidas suitsetamist maha jättes (ma ikka ka korduvalt, tee paari suitsuni kuus on olnud pikk) lõhnataju tagasi tuleb või tugevneb siis pigem ja see on ka suhteliselt õudne. Kui KÕIK korraga lõhnama hakkab - inimesed, toidulõhnad, klumbid tänavatel jne. Peadpööritav ja peavalu tekitav. Aga ka - kohanemine toimub kiiresti ja nädala paari pärast ei saa arugi, et midagi teisiti on.

      Kustuta
  3. Foodporn
    Sinuga on see veider asi, et ükskõik millest sa kirjutad, kõlab ikka nagu seks
    :)
    T

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ma ei tea, ma kirjutasin angiinist. Ja selles valguses sa kõlad natuke nagu nekrofiil :)
      A kui tõsiselt, siis sa oled teine mees, kes selle blogi kohta niimoodi ütleb ja ma ei oska ei midagi öelda ega teha. Ei saa täpselt arugi, on see siis hea või halb. Äkki te, mehed, ma mõtlen, loete kuidagi, eee, kallutatult.. ?

      Kustuta
  4. Mina ei lugenud, seekord vähemalt mitte.

    VastaKustuta
  5. Selgus = osutus, tuli välja, ilmnes...

    Oraalse puudutuse osa tekstist on kaunikesti himur küll.

    VastaKustuta