Pühapäev, 3. juuni 2018

Sääskedest jms...

Väikeste kangete kohvide aeg. Pikk jook sellise kuumusega saab olla üksnes külm.
Veetsin täna öö ebamugaval asemel sääski tappes. Hommikul ärgates vaatasin esimese asjana ringi - tunde järgi oleksid minu ümber pidanud kõrguma sääselaibahunnikud, kuid neid ei olnud. Ei tea. Teate seda tunnet, kui unesegasena ei saa enam aru, kas piniseb õhus või juba peas ja hakkab _tunduma_, et hammustavad, ka siis kui tegelikult mitte. Ja vatitekk, mida kuumuse tõttu peale võtta ei kannata ja uni ja väsimus, mis välistavad kahe meetri kaugusel oleva linu täis kapini küünitamist.

(St, lapsel oli sõbranna tudu-külas ja ilmtingimata tahtsin magada koos suures voodis ja vaatasid õhtul  arvutist midagi sellist, peale mida tegid ise mulle aseme tugitooli - peaasi, et ma ikka samasse tuppa magama jääks. Kavatsesin hiljem alla hiilida, aga...)

Ja üldse, millal ma nii vanaks sain, et üks vahele jäänud öö mõjub nagu oleks traktori alla jäänud...

Lõpetasin eile Afanasjevi "Serafima ja Bogdani". Üllatas, väga. Ma kahtlesin pikalt, kas lugeda või mitte. Mu ema lapsepõlvekodu oli väikeses venekeelsete vanausuliste kalurite ja sibulakasvatajate külas Peipsi kaldal ja seal veetsin ma oma lapseea suved. Vahepeal* peaaegu välja surnud vaene küla madalate puumajadega. Hiiglaslikud vene tüüpi ahjud (lesoga! alalti lesoga!) ja akendeni ulatuvad sibulapeenrad. Lakas magamised, kümneid meetreid võrke ja kuivavaid kalu, tolmused külateed, paadid. Kevadine särjepüük otse kaldast põlvini järves juhuslike võrgujuppidega, pilliroog ja takjad jms. Hobused ja külajoodikud ja autolavka. Paberlilledega kaunistatud ikoon elutoa nurgas ja mitte kunagi hallitavad kirikust toodud väikesed valged leivakesed selle kõrval. Ma mde olen ristitud vanausuliste kombe kohaselt. Minu suhe jumalaga on keeruline, kuid ikooni tõin majast ära. Toa nurka üles ei pannud aga ära vikama või andma käsi ei tõuse.
Sealt on pärit minu helged lapsepõlvemälestused ja oli mingi alateadvuses ehk pesitsev hirm, et... et äkki, no ei tea. Aga täitsa asjata, autor on mu meelest materjali suhtes hooliv olnud, adekvaatselt käsitlenud. 

*Vahepeal on siinkohal täpne, sest täna on küla uhkeid suvilaid täis ehitatud, krundid, mis nagu mu vanaema oma, paiknevad vahetult järve kaldal, on kulda väärt. Ma lasin mõni aasta tagasi kokku kukkunud vanaema maja koos kõrvalhoonetega kokku lükata ja ära viia, kuid vaatamata osta soovijate pealekäimistele, krunti ei müü. Sest... a mine tea, milleks see hea.

Afanasjeviga seostus mul siiani peamiselt väljend "steriilsed naised", mida ta kasutas ei mäleta kus ja mis puhul kontekstis umbes, et ajale kohaselt liiga puhtad ja klannitud naised - ei eruta (no mälu järgi - kui, siis palun vabandust). Mäletan, sest see tekitas mus tohutu segaduse, vaatasin Vahurit - no jänku, mis jänku ja siis sellised pretensioonid, taotlused millegi igiürgse vms suunas. Pusle tükid ei sobinud - üldse. Sellest, et teemakohased eelistused või seksuaalsus laiemalt ei ole korrelatsioonis nt prilliklaasi paksusega, sain aru alles hiljem ja kaugel, kaugel Vahurist. Veel meenuvad paar asist artiklit või arvamuslugu ja siis mõned kahtlaselt roosad raamatud. Esimest (vist) olen lugenud ja ähmaselt mäletan sealt mingeid seksiga seotud stseene (vanus oli siis selline, onju :), mul, ma mõtlen, maailma avastamise aegu :))  aga see on ka kõik. Ja nüüd siis nii. Nii uskumatult võimsalt.

Ma tegelt raamatust ei taha, ei jaksa ja sellest on palju räägitud. Aga puudutas, lisaks miljööle ja mentaliteedile, mis on minu meelest väga õnnestunud, nt joomarluse ja lähisuhtevägivalla teema. Ma olen päris kodust, kus poodi leiva järele (ja muu järel me mu meelest lapsepõlves poes ei käinudki - elasime sellest, mida aiamaa ja küla karjalaut ja sigalast võtta oli) läks see pereliige, kel oli vähem sinikaid näos. Kus  palgapäevad olid kõige vihatumad päevad üldse ja seda kuni ajani, mis kasuisa end lõpuks ometi üles puua taipas. Ja siis oli lihtsalt uskumatu vaesus, kuid vaesus peksuta näis on juba peaaegu ilus ja edasi hakkasime juba kaela kandma, metsasaadusi sai korjata ja müüa... me noh, jäime ellu :).

Aga torkas "ööriietees pimedas kuuri nurga taga seismised ja ootamised, kuni joodik ükskord magama jääb ja saab koju minna" ajasid kõhus keerama. Vahega, et meie seisime kahekorruselise paneelika nurga taga ja lisaks muule hirmule kaasnes hirm külarahvale silme alla sattuda. Ja see, et kõik teadsid ja keegi ei sekkunud. Ja samas häbi, mul oli terve lapsepõlv häbi. Ja palju muud. Praegu, kirjutadeski hakkab halb.Aga me noh, jäime ellu. St, ma kuidagi tahtsin jõuda aga ei jõudnud selleni, et äramärkimist väärivad psühholoogiliselt väga täpsed karakterid. Käima tõmbavad hoovad ja trggerid on meisterlikult esitatud.
:)

Ja siis veel leina teema ja palju muud. Huvitavad usuteemalised arutlused, jm.
Suht raputav lugemine oli, meelerahu huvides uuesti otsustades ei loeks.
Aga autorile kummardus, maani. Ma juba Eva Koffi lugedes mõtlesin, et ma nii hullult üllatun iga kord, kui, kuidas seda nüüd öelda, minu põlvkonda kuuluv (no ütleme minust  nt +/- 10 aasta) inimene osutub targaks. Ma ei oska öelda, miks ma seda automaatselt ei eelda. Tarkust on erinevat laadi, aga nii Koffi kui Afanasjevi raamatus on (lisaks siis ilmselgele suurele uurimuslikule eeltööle) mingit põhjaliku inimese- ja elutundmist/ kogemust, mingit sügavat arusaamist sellest, kuidas elu käib. Midagi, mida minu meelest saab olla üksnes väga pikalt ja sisukalt elanud inimesel. Igatahes, soovitan.

Puhkuse lõpuni on nädal. Tegelt käisin vahepeal turul. Ostsin muskaat- ja tavalise kõrvitsa taimi. Kolmele aias kasvavale mündile lisaks veel kaks ja siis punaseõielisi amplimaasikaid. Ehks siis - ma nüüd aeda.

4 kommentaari:

  1. Ma tean, et ma kõlan nüüd nagu need blogiuksest ja aknast sisse trügivad väljamaa spämmikommid (veel siiski eesti keeles), aga tahaks vaimustunult hüüda, et imeliselt hea ja hingekriipiv postitus!

    VastaKustuta
  2. Ma kõlan siis ka nagu spämm ja ütlen, et Su kirjutisi ma võiksin meetrite kaupa lugeda, ja nende kõrvale kuuma ilmaga kas või suuri kuumi jooke juua. Kõik on nii nauditavas vormis, isegi valusad äratundmishetked.

    VastaKustuta
  3. Väga tugev postitus Tilda. Pildid jooksid silme ees. Sotsiaalne realism. Mulle väga meeldib.

    VastaKustuta