Lumest, vist..

Öösel ehmatasin end järsku üles - äkki ta jätab mu maha, ah?
Tõukasin kõrval magajat varbaga, küsisin:
- Äkki sa jätad mu maha, ah? Tüdined või ...?
Kõrval magaja ei oleks see, kes ta on, kui une pealt õiget vastust ei teaks:
- Mine nüüd, tobu, ma armastan sind. Maga...
- Aga kui lähed, noh, armastusega... koos... kedagi teist armastama?
- Ei lähe, - nohises mees ja tiris mind endale külje alla.

Mehed enamuses vist, eriti hommikuti viie ringis, toetavad selliseid jutte nõrgalt - kaks kuni kolm tuntud repliiki ja edasi hakkab kordussaade. Seepärast lasin tal magama jääda, ise aga mõtlesin, et... igasugu asju mõtlesin.
Et pool elu oled peljanud kaotada neid, keda oled armastanud, kuid sellegi poolest muudkui kaotad ja kaotad. Ja valus on ja haavad täis soola ja pipart jääga, hullumise ja surma ja nalajakuseni. Ja lõppude lõpuks kukub isiklike üleelamiste väärtus nulli. Noh, armastad, noh - jah, saad haiget, noh - jah,  küllap saad jälle hakkama.
Et on aegu, kui ma püüdlen mingisuguste "õigete" asjade poole, nagu - kõik sõltub minust, peamine on ise armastada jms. Ja siis tulevad mingid ajad, kui lihtsalt ei viitsi ja... . Enamasti lumeni. Lumega muutub midagi. Mina muutun. Väikeseks, teise sooja järele aplaks kiskjaks.
Väga piinlik ja vaimne degradeerumine, jah. Aga soe ja võõras lõhn juustes või teise lõua vastu veidi õrnaks nühitud ninaots. Ilus ka. Ikkagi. 

Hommikul:
- Mäletad, ma küsisin öösel...
- (targalt otsa vaadates) Ei mäleta. Küsisid? Mida sa küsisid?
- (aitäh, aitäh, aitäh) ... Aaa, ma ka ei mäleta, vala mulle veel kohvi.