H.P. Lovecraft "Hullumeelsuse mägedes", II katse

Nagu ma ükspäev ütlesin, minu tassike teed see raamat ei olnud. Esimene ja peamine emotsioon, mis mind peale läbi lugemist valdas oli pettumus. Kuidagi hästi konkreetselt. Minategelane lubas, korrates seda ikka ja jälle, et ta kohe räägib, midagi, mida ta rääkida üldse ei taha, hirmsa, verd tarretama paneva saladuse ja mina ootasin, närides end kannatlikult läbi lehekülgi täitvate olustikukirjelduste ja... noh, koopas elav limakoll.

Raamatu süžee on kesine, tõeliselt kipakas karkass, kuid atmosfääri osas on meistri kätt tunda küll - vaieldamatult. Olustikukirjeldused on vägevad. Mastaapsed ja irreaalsed nagu narkouni või hallutsinatsioonid. Kaunid ja valusalt eemale tõukavad. Taevasse kõrguvad teravad mäed, surmvaikne lagendik ja jää alla mattunud Muistsete mahajäetud linn, meile mõistetamatu mõistuse poolt loodud.  Muistsete tsivilisatsiooni ajalugu, mida tegelased seinamaalide pealt lugesid, oli lugu loos, väga hea, detailselt välja kirjutatud lugu seejuures. Lõhnad! Ja siis veel monstrumid, keda polnud näha kuni päris raamatu lõpuni, kuid kelle olemasolu oli pidevalt tunda. Nad just kui piilusid või varitsesid ja koguaeg oli tunne, et kohe kohe hüppab välja ja on lõpuks õudne ka.

Aga ei olnud.

Jutustamise viis väärib äramärkimist. Selline - pseudodokumentalistlik. Minategelane justkui pihib, püüab varem varjatu avalikustamisega hoiatada või manitseda inimesi mitte minema uuele ekspeditsioonile samasse kanti. Jutustus on kronoloogiline, tugineb päevikule (päevikud ei valeta!), sisaldab palju bioloogiliste ja geoloogiliste faktide kirjeldusi, viiteid reaalsetele kohtadele ja isegi inimestele. Ühelt poolt näitab see kirjaniku suurt teadmiste pagasit, teiselt poolt moodustab kujuteldava silla reaalse maailmaga ja seda nii hästi, et kohati on raske uskuda, et tegemist on siiski väljamõeldisega.

Olen lugenud arvamust (kus täpselt, pole enam aimugi), et "Hullumeelsuse mägedes" on Lovecrafti sõnum Freudile ja viimase õpilaste, kes umbes samal ajal (20. saj. algus) töötasid välja psühhoanalüüsi teooriaid, õigemini vist aastaks 1930 hakkasid need juba laiemat kõlapinda omandama. Lovecraft oli selgelt psühhoanalüüsi vastane ning olevat tahtnud öelda, et ehk ei maksa, nt igasse nurka taskulambiga tuld näidata. Vana linn - labürint, assotsieerub inimese ajuga, mille sügavustes elavad sellised monstrumid, kelle lahti laskmine on ohtlik või vähemalt ebamõistlik. Mäed aga võivad siis olla lubatud ja keelatud teadmiste piir, mille taga on hullumeelsus. Selliselt omandab raamat minu silmis hoopis teistsuguse, hoopis suurema imetluse. Siis on see peen, lausa filigraanne viis väljendada arvamust.


Nii, no sai justkui parem, kui eelmine :)

H.P. Lovecraft "Hullumeelsuse mägedes"

Ükskord, aastaid tagasi, rääkisin sõbrannale, et ma ei vaata ega loe õudukaid. Ükskord pubekana ühte vaatasin ja siis kartsin pimedat trepikoda kuni linna kolisin. Sõbranna ütles: "Vaatame!" Mina ütlesin: "Mul on kodus vanakat!" Kui mina vanakaga tagasi jõudsin, olid tal lapsed juba magama pandud. Valisime välja ja hakkasime vaatama. Edasi oli kõik kummaline. Mäletan, et naersime palju ja ootasime, millal jubedaks läheb. Seda, mis või millest film oli ja kas lõpuks läks jubedaks või mitte, ei mäleta kumbki. Ei mäletanud ka vaatamisele järgnenud päeval.

Tänavu aastavahetusel ma avastasin, et minu viiene ei tea, kes on Grete Paia. Ometi oleks justkui eakohane teada. Otsustasin, et kas või mõnikord harva peame me telekast midagi vaatama.* Otsisime üles teleka puldi ja panime käima. Sirvisime kanaleid, laps valis vampiiridest rääkiva sarja. Vist vaatasime mitu osa jutti. Või teise kanali pealt teist vampiiridest rääkivat sarja ka. Igatahes - nüüd käime juba nädal aega pissil kahekesi koos. Sõltumata sellest, kumb parasjagu pissile tahab.

Lovecraftist. "Hullumeelsuse mägedes" on minu esimene Lovecrafti raamat. Valisin huupi, lugesin ja mulle ei meeldinu. Juriidikas on olemas selline mõiste nagu õiguspärane ootus. Vaat. Ootus oli - kirjanik kruvis pinget, kohati tüütuseni aeglaselt, kuid pinevus siiski kasvas, üsnagi ühtlaselt läbi kogu raamatu. Leian, et ootus oli õiguspärane, sest hallo, kõik teavad - õuduskirjanduse klassika ju!  Ja tulemus - rahuldust ei saabunud! Mingi haisev limakoll? Koopas elav limakoll - no kuulge! Mu laps oskab juba lugeda, kaugel ei ole aeg, mil ta avastab sots- ja muidu meedia  - vaat see on hirmus, kodanikud. Külma higi ja paanikani hirmus on mõte, et mina olen see, kes peab oskama seletada talle, kuidas see kõik ja selles, kõik... Ma elan maailmas, kus nii "Vongozero" kui "Alistumine" on ühtemoodi võimalikud ükskõik millisel hetkel. Inimeste keskel, nagu Kivirähki "Inimväärses elus"  - ma võin siia lõpmatuseni näiteid tuua. Ja siis mingi halvaks läinud limakoll. Lubage naerda, oleks diil rahaline - küsiks raha tagasi.

St, mul sai hetkel aeg otsa, ma homme proovin uuesti :)

-------------
* ma ei piira lapse teleka vaatamist. Aga kuna ma ise telekat ei vaata - lihtsalt pole sellist harjumust (ja kust see aeg võetakse?), siis pole lapsel ka sellist tekkinud.