Mo Yan "The Republic of Wine"

Foto Wikipediast

Usute või mitte, ma tõusin praegu voodist põhjusel, et ma tahan kohvi. Võimalik, et see pole mul esimene kord selliselt, kell on kaks. Argipäeviti linnas juhtuvad kohvid justkui iseenesest, siin ja seal, ühega ja teisega ja õhtuks enam ei teagi, mitu tassi kokku saab. Alaliselt püüan koguseid vähendada, alaliselt suht mõttetu üritus, ma armastan kohvi, seejuures, tihti armastan ilma, et ma seda reaalselt jooks. Kodus kipub ununema, nt nüüd pikutasin ja mõtlesin, esiteks sellest, saaks mitte mõelda, saaks magada, teiseks sellest, et jõin ainult ühe tassi hommikul. Tahtmatult kujutasin ette lõhna ja maitset, täispiima mõnusat vahtu ja tulin üles.


Mul on lapse disainitud ja teostatud maniküür. Kirev. Ma olen selle juba üle nädala käinud ja tabanud mitmeid huvitatuid pilke. See on isegi lõbus, naeratada vastu näoga: „Sest tahan!“ Nüüd on juba kulunud, peaks maha võtma, aga ei viitsi/ei raatsi, midagi sinna kanti.


Voodis mõtlesin Mo Yani „Viinariigist“. Lugesin selle kogemata, keegi soovitas „Punast sorgot“, mulle jäi meelde värv. Raamatut otsides leidsin kõigepealt „Viinariigi“, mille inglise keelest sujuvalt veiniks tõlkisin ja punane ongi sama mis vein ja hakkasin aga lugema. Veast, kui nii üldse öelda saab, sain aru siis, kui raamatut Goodreadsi märkima hakkasin. „Punase sorgo“ lugesin ka, aga sellest on nii palju kirjutatud, et ma vist isegi hakka. Ütlen ainult, et kui raamatut saaks lugeda kinniste silmadega, siis ma oleksin seda teinud, sest see oli kohutav. Ja kohutavalt hea.


„Viinariik“ tundus mulle keerulisem. Üks minu palju lugenud tuttav, nähes mind selle raamatuga ja kuulates ära mu kahtlused, et ega ma vist kõigest aru ei saa, ütles, umbes, et „Kallis laps!“ Viskasin teda kindaga, mispeale ta kordas, umbes, et „ Kallis laps! Selleks, et sellest raamatust aru saada, pead sa olema vähemalt 10 aastat vanem – umbes selleks vanuseks on võimalik, et inimesel koguneb vajalik teadmiste pagas mõistmaks raamatus sisalduvate keelemängude ilu. Sa pead ära vaatama mitukümmend filmi, mida enamus hiinlasi teab, lisaks mõnikümmend näidendit. Sa pead olema lugenud Hiina kirjandusklassikat, nii mõndagi Hiina kaasaegsest proosast, teadma Hiina viimase 150 aasta ajalugu, mõne eraldi võetud Hiina maakonna ajalugu paarituhande aasta ulatuses, tundma Hiina muinasjutte ja müüte. Lisaks võiks olla kursis tsitaatidega Mao Zedongilt ja viina ajamise ajalooga Hiinas. Siis, alles siis on võimalik mõista seda raamatut“.


Ma põrnitsesin raamatut ja mõtlesin, ma, kurat, loen su läbi ikkagi. Ja lugesin ja pean tunnistama, et mu tuttaval oli õigus. Raske on lugeda ja eriti veel mõista kultuuriliselt nii erineva maa kirjandust – seoseid lihtsalt ei teki. Kuid midagi siiski.


Mo Yan sai Nobeli kirjanduspreemia (2012) teoste eest, milles segunevad hallutsinogeenne realism, muinasjutud, ajalugu ja nüüdisaeg. „Viinariigis“ on olemas see kõik.
Kõige rohkem avaldasid mulle muljet kirjeldused tegelaste tundmustest ja nägemustest. Ma pole kunagi lugenud paremat kirjeldust väga tugevas joobes oleva inimese ebaloomulikust või isegi loomuvastasest maailmatunnetusest. Mul hakkas seda lugedes pea ringi käima ja ma ausõna tundsin okselõhna ja nägin kõike nii, nagu nägi seda Mo Yan inspektor.
Ja siis pohmell ja kaklused ja armurõõmud. Tunded ja mõttes läbisegi – ülivärvikalt, ma ilmselgelt ei suuda hetkel kirjeldada – seda peab ise lugema.


Otsisin üles ühe enda kümmekond aastat tagasi kirjutanud loo, kus kirjeldan end tundmusi viibides tugevas narkojoobes (mingi „Kardad vä?“-lolluse raames – seened, hea, et ellu jäime) ja ausõna Mo Yani lugedes hakkas veidi kõhe küll –  ma nägin ka, hinge ja… no orgasmi nt _nägin_, käe ulatuses, toa nurgas, milleni küünitamine tundus tol hetkel täiesti ebavajalik, sest… st, mitte võrdlemiseks (millega, eks), vaid seda mõtlesin, et kui ise kogenud ei ole, peab olema ülisuur kujutlusvõime, et kirjeldada nii veenvalt nagu Mo Yan seda teeb.


„Viinariik“ on justkui natuke detektiiv ka, aga tõesti natuke. Räägitakse, et seda hiinlased ei oska. Ma nii täpselt ei tea, mulle kohtunik Di küll kunagi meeldis.
Gurmaanidele, vot, gurmaanidele on siin nii mõndagi. Siin on kirjas nii soovituses beebide õlis küpsetamiseks kui ka kuulsate pääsupesade valmistamise saladused. Ja viin! Viina kirjeldatakse siin täiesti erilise armastuse, imetluse ja võimalik, et mingi püha värinagagi hinges. Ma kahtlustan, et kui võtta siit raamatust välja lõigud, mis on pühendatud viinale, jääb järele mida väga väikest ja kohe päris mõttetut.


Mde, raamatu ülesehitus on ka põnev, Mo Yan on ise üheks raamatu tegelaseks ja seda kirjanikuna, kes juhendab siis nö, teist kirjaniku ja kogu raamatu kestel nad vahetavad kirju – noorkirjanik saadab Mo Yanile lookesi, mida viimane kommenteerib.


Millest see raamat siis ikkagi rääkis. Vist sellest, et kui naudingust hullumeelsuseni on tihti vaid üks sammuke, siis hullumeelsusest reaalsussesse on terve sügav kuristik. Keeruline. Huvitav, rikkalik, hariv, minu ettekujutuses eeskujulikult hiinalik.


Ma arvan, et see minu kõige segasem kirjalik raamatumulje, aga no… on kuidas on. kindlasti tahan veel lugeda Mo Yani "Suured tissid ja paks tagumik", mis Wikipedia andmetel on teos, mille kirjanik pühendas oma emale. Praegu loen Jaak Jõerüüdi "Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti" ja ausalt öelda mossitan - üle pika aja raamat, mille puhul isegi mina saan aru, et lohakalt toimetatud.  

Lugemise aasta 2017

Pilt, khm, Aliexpressi lehelt (ise ka imestan).

Et siis lugemise aasta. Goodreads tegi kauni kokkuvõtte (LINK). 94 raamatut. Varasemate aastate kohta mul nii täpset arvestust pole, kuid usun, et seda on veidi rohkem, kui tavaliselt. Lisaks, kui ma seda Goodreadsi kollaaži vaatan, siis ega ma sealt ennast ära ei tunne. St, loetu sisu erineb ka sellest, mida ma tavaliselt loen. Nt olen ma palju aastaid lugenud kõike, mis ilmub Loomingu Raamatukogu sarjas (khm, mulle tundub, et see kuidagi... pisendab ohtu jääda päris rumalaks), kuid sel aastal olen lugenud neist vaid mõne. Kusjuures proovisin rohkem, kui lõpuks läbi lugesin. Hammas ei hakanud peale või siis ei köitnud,  nii et võimalik, et rumalaks jäämine on siiski juba juhtunud. Lisaks on mul magamistoas meikimislaua nurgal kõrge hunnik vaid osaliselt loetud või hoopis lugemata jäänud "Vikerkaari" ja "Loominguid". Neid olen ka alati suht kaanest kaaneni lugenud umbes aastast 2005, kuid sel aastal oli koguaeg mõni või mitu põnevamat raamatut pooleli ja nii ta läks. Ehk siis et... ja oh seda avastamise rõõmu - aeg ei olegi kummist!

Eks osaliselt oligi Facebooki lugemise väljakutse grupiga liitumise eesmärgiks lugeda nö kastist välja. See õnnestus, absoluutselt. Teine põhjus, miks liitusin, oli suhelda inimestega, kel on sarnased huvid. Selle kohta ei oska öelda midagi - tundub, et ma ise pole suurem asi Facebookis suhtleja. Küll aga - tänu sellele grupile olen lugenud vist tuhandeid raamatuarvustusi ja isegi kirjutanud mõned. Arvestades, et elus enne lugemisväljakutse gruppiga liitumist pole ma üldse raamatumuljeid üles kirjutanud rohkem, kui kaootiliste märkmetena oma märkmikesse (ok, paar - kolm meenuvad siiski, kuid nii üldiselt... ), pole paha sugugi.  Mis on huvitav, selgus, et mulje jagamine ongi minu jaoks kordi suurem väljakutse, kui raamatu lugemine. Sellega kavatsen jätkata, vaatamata sellele, et mõned ronivad intellektuaalid seda nõmedaks peavad.

Eks teemade alla oli ka põnev raamatuid paigutada. Lugemata jäid 5,5 teemat. Kaks neist jäid määratlemata põhjusel, et blogin pseudonüümiga ja soovin, et see nii jääks. Teema "Raamat sarjast "Varraku ajaviiteromaan"" - ma ausõna püüdsin ja küsisin soovitusi ja proovisin veel, kuid pole teha midagi, see sari on tervenisti mulle kuidagi... psühholoogiliselt vastuvõetamatu.
Teema "Mõne rahva müüdid või muistendid" - on ok, ma olen neid elus lugenud küll ja veel aga sel aastal, ei teagi, oli siis kuu seniidis vms, õiget tuju ei saabunudki. Teema "Kaks samasuguse nimega raamatut" - valisin raamatud nimega "Kitsas tee sisemaale", Flanagani lugesin läbi, kuid Bashõ oma läks kuidagi meelest, selle loen hiljem kindlasti järgi - sest tahan. "Ema või isa lemmikraamat"- vaat, sõbrad, ainukesed raamatud, mida mäletan oma vanemaid lugemas, on "Tarzan" - neid oli vist palju, sari või midagi. Mul on isegi raamatute kaaned meeles ja vanemate (mõlemad lugesid neid) vaimustus, kuid andke andeks, seda mina tõesti ei suuda. Lisaks jäi lugemata raamat, mida grupi liikmed ühiselt lugesin, ehk siis Maarja Kangro "Klaaslaps", seda vist põhjusel, et katkendi lugesin "Loomingust" ja sinna otsa nii palju grupiliikmete muljeid, et tekkis midagi mürgituse taolist, usun, et on hea raamat ja äkki kunagi siis ikkagi loen.

Nimekiri väljakutse raames läbi loetud raamatutest asub SIIN.

Juba käes oleva aasta väljakutsest võtan ka osa, aga suhtun nagu ennegi - vabalt. Tahaks lugeda vähem, see eest kirjutada ja mõelda rohkem. Vist vastupidises järjekorras, aga no saite ju aru.

Tahan lugemisest veel kirjutada, aga hetkel sai aeg otsa.

Françoise Sagan "Kas te armastate Brahmsi?"

Minu tee selle raamatuni on olnud pikk. Küsimus "Kas te armastate Brahmsi?" oli ühe mulle väga sümpaatse saurusblogija blogi (mis just vaatasin, on praeguseks küll juba privaatne) tunnuslause. Ma mõtlesin aastaid, miks just see küsimus, kuulasin Brahmsi lootes mõista ja lõpuks sain teada, et on samanimeline raamat. Korraga lugeda ei viitsinud, kuid see küsimus, ausalt, on mind kummitanud - ettearvamatutel hetkedel teadvusesse ilmunud ja kordunud ja kordunud. Miks, pole õrna aimugi. Kõnnid hommikul lasteaeda ja korraga: "Kas te armastate Brahmsi?" või pesed õhtul dušš all ja äkki: "KAS TE ARMASTATE BRAHMSI?".

Veidi aega tagasi lõpuks lugesin läbi :)
Françoise Sagan on sõnas ütlemata naiselik, õrn ja tundlik, veidi naiivne ja sädistav, veidi banaalne, ääretul romantiline ja elegantne. Eelistab nukrust rõõmule, pehme, võluv ja ikkagi ette arvatav.

Loo peategelane on tark ja ilus naine Paule. Ta on 39 ja ta on üksik. Tema elus on mees, keda ta armastab. Mees on 40 ja ta on mats. See ongi Paule üksinduse põhjus.

Elu, teadagi võib üllatada. Ma pole kindel, kas jõuluks või kuidas, igatahes korraga ilmub Paule ellu 25aastane, kaunis ja naisesse kõrvuni armunud noormees Simone. Paule naudib natuke ja kui tuleb hetk teha valik, valib Paule vanaldase ennasttäis matsi.

Ma korraga ei saanud aru sellest teadlikult tehtud selgest valest valikust, kuid järele mõeldes...

... kujuta ette, et sul on unistus. Näiteks, soov näha ookeani. O-O-K-E-A-N... juba üksi selles sõnas on suursugusust ja pidu! Hing jääb vaimustusest kinni! Sul veab ja soov läheb täide. Siin see on - ookean, kogu oma hoomamatuses, salapärasuses ja täiuslikus ilus. Ta kutsub sind ja võrgutab, ja vastad kutsele, lähed, jõuad vee piirile ja korraga tõuseb laine, viskub su jalge ette, katab endaga ja... . Sa muutud pisikeseks, keha läheb viimse piirini pingesse ja sa tunned see jõu ees kirjeldamatud hirmu. Sa mõistad, et sa pole valmis. Sa pole valmis saama üheks oma unistusega. See pole õnnest keeldumine, sa lihtsalt ei ole valmis. Sul on mugavam seal, suurlinnas, õhtustes ummikutes, närvilisuses, ootustes, argipäeva halluses. Unistus aga, unistus on kainis! Kuid sama määramatu nagu vastus küsimusele: kas te armastate Brahmsi?

Mulle see raamat meeldis. Ja peamiselt vist põhjusel, et prantslannadest kirjutatakse tihti... eee... sellises, veidi triumfaalses võtmes - naised, kes võidavad alati, isegi kui panustavad nullile ja isegi saatuselt.

Esimesena meelde tulevad: Agnes Martin-Lugand nt: ka kõige keerulisemad ja traagilisemad asjaolud ei pea tähendama alla andmist, kõik õnnestub, kui uskuda ja teha tööd, enda ja endaväliste asjaoludega. Katherine Pancol - täpselt sama, kuid veidi vähem suhkruselt. Ja siis üks minu lemmikuid, Amelie Nothomb nt, kirjutab selgelt ja seda mitmes raamatus, et selleks, et muuta algselt patina näiv seis matiks, peab naine üksnes soovima.

On see kõik tõsi? Väheusutav, eks. Ja Françoise Sagan ütleb selle selgelt välja, kompromissitult ja seejuures äärmiselt õrnalt, õhates peente parfüümide ja udude järgi, et ka prantslannad magavad üksi ja kuidas veel ja hulluvad üksindusest vähemalt sama palju, kui ülejäänud maailma naised. Ka nende sukkade silmad jooksevad vahel, näod on hommikuti loppis, taljed omavad voldikesi ja nad kardavad vananeda.

Ka nemad otsivad stabiilsust ja soovivad, et see stabiilsus vastaks ühiskonnas üldiselt tunnustatud normidele. Kui armuke, siis olgu vanem; kui töö, siis olgu alaline. Kõrvalepõiked kehtivast tavast hirmutavad, sunnivad mõtlema sellele, et midagi on valesti ja tundub, et süüdi oled ikka ise (mis pole ju kaugeltki alati tõde!)
Ka prantslannad tahavad armastada ja olla armastatud ja alati, noh, pole lihtsalt võimalik.

Lisaks sellele astuvad ka prantslannad kordi ja kordi samale rehale, kardavad reetmist, andestavad vähese tähelepanu, petmise ja ootavad tunde kõnet, mille vastus on ammu teada: täna ta jälle ei tule..

Aus siis vist, kuidagi :)

 

Carl-Henning Wijkmark "Nüüdisaegne surm: Inimese elu lõppstaadiumist"

Lugesin hiljuti üle rootsi tõlkija, kirjaniku ja esseisti Carl-Henning Wijkmarki1978. aastal ilmunud demograafiateemalise düstoopia "Nüüdisaegne surm: Inimese elu lõppstaadiumist".

Teos räägib tulevikust, kus heaoluühiskond on jõudnud punkti, kus inimesed on terved ja elavad kaua,  elanikkond vananeb tohutu kiirusega ning vanurite ülalpidamine ülejäänud ühiskonna liikmetele käib üle jõu. Demograafilise katastroofi ärahoidmiseks korraldatakse sümpoosion, kuhu kogunevad teadlased, valitsusasutuste esindajad, filosoofid ja teoloogid.

Valitsusasutused on jõudnud järeldusele, et probleem laheneks, kui vanurid, olles saavutanud teatud ea (vist 60- 70 aastat), oleksid nõus vabatahtlikult elust lahkuma. Lisaks võiksid elust lahkuda - vabatahtlikult, loomulikult - kroonilised haiged, ravimatud ja muud väheproduktiivsed ühiskonna liikmed. Arutletakse, kuidas oleks kõige mõistlikum süstida inimestesse usk, et õigeaegne või "õigeaegne" lahkumine on nende kohus, olles pikalt kasutanud ühiskonna poolt pakutud hüvesid, oleks enesestmõistetav mingil hetkel tänada ja edasi liikuda. Pidulikult, näiteks, aga eelkõige väärikalt. 

Meenus Aldous Huxsley "Hea uus ilm". Seal ju ka polnud ei haigeid ega vanureid, närtsima hakates suundus inimene hooldekodu sarnasesse asutusse, kus ta keemiliste ainete toel neoonikates vikerkaarevärvilistes hallutsinatsioonides kustus. Ammu loetud raamatust on meeles, et mingi osa uue maailma kodanikest sattus mingil hetkel tavalisse, nö vanasse maailma. Kõige kauniga harjunud inimesed vaatasid, ega suutnud mõista, kuidas keegi saab tahta elada vananedes ja seda teiste vanade (väetid ja mitte enam ilusad) keskel.

Wijkmarki raamatus räägitakse inimväärikusest ja rahvatervisest üldiselt, kuid pannes need ühte patta formaalloogika seisukohalt ma ütleks, et isegi kaunilt, inimese sotsiaalse väärtusega. Eetilised küsimused taanduvad praktiliste, üksnes turu huvidest lähtuvate seisukohtade ees. Mh on ametnikel plaan surnukehade tarvis - kui kehtiks seadus (ja sellise saab ju alati luua!), et peale surma kuuluvad surnukehad riigile, saaks neid kasutada, ravimi- ja kosmeetikatööstuses nt, või kas või loomasöödana lõppude lõpuks. Vanade lahkumine tagaks suurema sotsiaalse kindlustatuse majanduslikult kasulikele kodanikele. St, elu oleks ilusam aga lühem. Nii et siis veidi vildakas võrdsus, kuid ausõna, kirjas on see suurepärane, mh leiavad pooltargumente nii meditsiiniteadlane kui ka vaimulik. Eriarvamusi on ka, lugesin, et just need peegeldavad autori isiklike seisukohti, kuid minu meelest veenavad vähe.

Kui ma seda raamatut esimest korda (üle 10 a tagasi - põrsapõlves) lugesin, raputas raamat kõvasti peamiselt vist põhjusel, et keegi surma üle sellisel moel, nii ratsionaalselt, kalkuleerivalt, üldse arutleda saab. 

Üle lugedes hakkasin mõtlema hoopis sellele, et  raamatus on veel üks äärmiselt oluline teema. Nimelt see demokraatia värk. Otsustusprotsessid. Meile tundub, et saame kaasa rääkida ja otsustada.  Aga tegelikult? Vabatahtlikult kohustuslikult? Kes kurat saab öelda, et täna, kui me reaalselt olemegi jõudnud punkti, kus rahvastik vananeb kohutava kiirusega, pole kutsed sellisele sümpoosionile veel posti pandud? Ja kui juba otsus vastu võetakse, siis arvestades, kasvõi viimase saja aastagi sündmusi, masside mõjutamine soovitud suunas ei ole südamekirurgia, kaugelt.

Täna ma suhtun surma ja seostuvasse kuidagi hoopis teisiti. Ritsiku surmateemalise postituse all ütlesin ka, tõeliselt hirmus oleks elu surmata. Kui sünniks ja elaks - kes kuidas ja väljapääsu, ust, üldse ei oleks või oleks see avatud vaid teatud, võimalik, et personaalselt minule mitte sobivatel, tingimuste. Vot see minu meelest oleks tõeliselt hirmus. Teadmine, et kui - siis saab, ükskõik, millisel hetkel, on oluline. 

Samas, kui ma varasemal pooldasin eutanaasiat seadustamist kindlalt kahe käega,  siis täna ma enam nii kindel ei ole. Selliste tundlike teemade puhul kipub olema, et annad sõrme, võtavad... Ise peab saama otsustada, pole üldse vaieldavgi. Aga kes otsustab vaimult väiksemate eest? Kes ja mille alusel siis otsustab, kas elu on inimväärne või mitte ja mida täpselt tähendab "inimväärne" - kahtlustan, et igaühele erinevaid asju, jms. Kes otsustab, kui suur vaim on piisavalt suur vaim iseseisva otsuse langetamiseks? Pikk teema, ma siinkohal ei hakka. 

Päriselus on surm on eeskätt...  ropp ja räpane. Ligane, lagunev, haisev. Alati inetu, kohati, mõne nurga alt vaadatuna ehk isegi kaunisuseni välja (hallitused, hallitused). Lõhna, küll, pole võimalik meeldivaks mõelda, eredalt on meeles kohtumeditsiini loengute aegsed üksildased ja grupiviisilised öökimised anatoomiku trepi ees... füüsiline reaktsioon, millel küll hirmuga midagi pistmist ei ole.

See eest surmakultuur on erakordselt huvitav. See, mida erinevad rahvad erinevatel aegadel oma surnutega teinud on või teevad ja seoses usuvad, on põnev ja kümnetel põhjustel uurimist väärt. Õnneks teemakohast materjali on ja mitte vähe, alustades, ma tea, kasvõi Mika Waltari "Sinuhest" - võrratud kirjeldused muumiate valmistamisest, jm.

Stephen King "Dolores Claiborne"

Olen nüüd lugenud kolm Kingi raamatut ("Miseryst" kirjutasin SIIN ja kolmas,"Rita Hayworth and Shawshank Redemption: A Story from Different Seasons" meeldis kõige vähem aga eeskätt põhjusel, et teema ei kõnetanud, igast targad ja toredad vangid, noh, pole minu tassike teed) pluss paar lühemat lugu ja üllatunud iga kord -  kõik raamatud on erinevast žanrist. "Dolores Claiborne" liigitaksin vist mingi lõunamaise  (jumalsindhoidku) gootika alla olgugi, et pole kindel, et selline üldse olemas on.

Igatahes, ühe mitte enam noore, mitte eriti ilusa, rikka või õnneliku naise monoloog. Dolores Claiborne on kahe lapse ema ja oma mehe tapja, kuid kaugeltki mitte halb inimene. Ta on... hästi tavaline. Kõik me tunneme selliseid - häid ja ausaid, selliseid, kes rabavad kolmes kohas tööd teha, et kindlustada oma laste tulevik. Kes vaatamata kõigele taluvad stoiliselt saatuse ükskõik milliseid lööke, elavad ja vaatavad veel tulevikkugi mingi erilise rahu ja optimismiga.

Dolores Claiborne rääkis ja mina istusin ja kuulasin silmad/kõrvad pärani, püüdes seedida segu vastikusest, haletsusest, õudusest, imetlusest ja solvumisest. Ja kuulsid õigesti, solvumisest, vist kõikide (ja ma tean, et neid on palju) nende naiste pärast, kes on sarnaselt sisse kukkunud, kõrvuni, kulmudeni ja rabelevad ses kõiges kuidas keegi ja pole kellegi asi arvustada. Õudust teadmisest, et jah, nii elatakse, elatakse pikki aastaid ja jäädakse veel täie arugi juurde. Või siis ei jääda, kuid siis on see kõigest organismi enesekaitse vältimaks suuremaid kahjustusi. Imetlust, sest nii või teisiti, ma ei saa jätta tähelepanuta selle naise julgust ja vastupidavust. Sest seda ta on, see Dolores Claiborne.

Kuid asi vist polegi päris temas, vaid selles, kui imetabaselt King selle rolli välja veab. Ühelt realt teisele. Mitte üks sõna selles loos ei ole öeldus kirjanik Stephen Kingi poolt. Esimesest viimase täheni räägib Dolores ja ainult tema. King ei seisa kõrval, kui naine teeb ja räägib, seda, mida ta teeb ja räägib. Ja vaatleja rollis pole ta ka. Ta oli Dolores Claiborne. Ja iga oma lugejat sunnib ta samuti olema Dolores Claiborne, vaatama tema silmadega, elama temana ja samaaegselt nägema pealt.

Küllaltki tihti juhtub, et kirjanik hakkab midagi jutustama oma tegelase suu läbi, kuid tal ei õnnestu jääda märkamatuks ja ... mai ei tea, üleni lahustuda tegelases. Ja siis juhtub see, et tegelane räägib sama kaunilt ja ilukirjanduslikult, nagu tema looja, kukkudes loodust kirjeldama või metafoore ja võrdlusi vormistama. Selles raamatus nii ei ole. Kordan ennast, kuid siiski - siin räägib esimesest lausest viimaseni üks tavaline, mitte eriti haritud või õnnelik naine ja King ei kuku kordagi rollist välja. Inimesed, kohad ja dialoogid on, võimalik, et just selle tõttu - elusad, eredad, tõesed ja kergelt kujutletavad. Kasutades kõige lihtsamaid ja tavalisemaid sõnu loob kirjanik ime, viib lugeja teise ellu, sunnib teda vaatama teise inimese silmadega ja mõtlema läbi ja tundma kõike seda, mida mõtleb või tunneb tema loodud tegelane - see mu meelest on meisterlikkuse tipp. Ei teagi mida teha nüüd, kummarduda maani või käsi plaksutada, ma tõenäoliselt mõlemat vaheldumisi.

King demonstreerib selles raamatus mitte ainult vapustavaid teadmisi psühholoogiast vaid ka elu tundmist. See on tarkusi täis raamat, väga tõsine, kurb ja eluline. Ja mitte üht tilka müstikat, puhas realism.

Siinkohal deklareerin avalikult kirjaliku taasesitamist võimaldavas vormis oma suurt armastust nimetatud kirjaniku vastu ja lubadust lugeda teda veel ja veel. Minu õnneks on härra  üsnagi produktiivne.

"Iiveldus" Jean-Paul Sartre

Ma ei tahtnud seda teksti kirjutada. Sest igasugune tegevus loob eksistentsi, see aga ümbritseb meid niigi kõikjal. Mina olen. Arvuti on. Tekst, mida sa loed, on.
 Mis tähendab olema? Ma mõtlen, järelikult ma olen.
Aga kui lõpetada mõtlemine, mis saab siis olemisest? 

Antoine Roquentin ei ole koormatud üldlevinud argimuredega, ta on rantjee, tööl ei käi, on üksik ja kinni oma läbielamistes, vaevates end lõputute mõtiskluste ja (enese)vaatlustega. Kõik tema nädalapäevad on ühesugused, ilmetud, hallid.

„Tuesday:

            Nothing. Existed.“

Antoine`l oli kunagi tüdruk nimega Anna ja mõnikord ta suhteb Iseõppijaga. Ta kirjutab raamatut, kuid suurema entusiasmita. Ja lisaks tunneb iiveldust. Kõikide nähtuste ja asjade peale.

„So this is Nausea: this blinding evidence? I have scratched my head over it! I´ve written about it. Now I know: I exist – the world exists – and I know that the world exists. That´s all. It makes no difference to me. It`s  strange that every thing makes so little difference to me: it frightens me. Ever since the day I wanted to play ducks and drakes. I was going to throw that pebble, I looked at it and then it all began: I felt that existed. Then after that there were ohter Nauseas; from time to time objects start existing in your hand. „

Puud on, sest nad ei sa mitte-olla, nad ei saa ise oma olemise protsessi katkestada. Erinevalt inimesest. Roquentin veeretab enesetapumõtteid, kuid on oma apaatias selleks võimetu. Teeb hoopis avastuse, et olemisel ei ole mälu. Kõik lihtsalt on, siin ja praegu. Miks ta on võimeline olema, miks mitte „mitte-olema“? Sest ümbritsev on. Ta ei suuda lõpetada mõtlemist. 

 „I jump up: it would be much better if I could only stop thinking. Thoughts are the dullest things. Duller than flesh. They stretch out and there`s no end to them and they leave a funny taste in the mouth.“

Elades väljaspool sotsiaalseid sidemeid ja moraalseid kohustusi, olles teel absoluutse üksinduse ja vabaduse poole, on  Roquentin eksistentsialismi tüüpiline esindaja.  Ta kuulutab vabadust ühiskonnast, vabadust teha valikuid ja vastutada nende eest, seejuures tajub ta vastutust väljaspool sotsiaalset olulisust. 

Üleilmse kirjanduse kõige üleliignsem tegelane Antoine Roquentin on oma  maailmanägemuse või - pildiga justkui prooviversioon Camuse „võõrast“, mis/kes mulle nt, meeldis hoopis paremini.

Sartre'i kiituseks tahan öelda, et üks selle raamatu suur pluss ja üllatus on see, et lõpuks tegelane siiski leiab väljapääsu oma olukorrast. No nimetage mulle veel mõni filosoofiline romaan, mis lõpeb sellega, et tegelane leiab väljapääsu (ma olen kuulnud arvamusi, et väljapääs on illusoorne, kuid see mu meelest on rohkem maitse küsimus)! Maani kummardan autori ees selle eest, et olles tõstatanud mitmeid küsimusi, saab kõige olulisem neist lõpuks peategelase suu läbi ka autoripoolse vastuse.

Ja siis veel seda, et sa ju tead, et Sartre on vist siiani ainuke kirjanik, kes keeldus Nobeli kirjanduspreemiast. Tegu pälvis tohutult tähelepanu, misjärel kirjanik Sartre sai veel palju kuulsamaks kui eelnevalt oli. Nobeli kirjanduspreemia ei tähenda seda, et kirjaniku kõik raamatud on imetlust väärt. „Iiveldust“ peetakse Sartre loomingu eredaimaks näiteks, kuid Nobeli kirjanduspreemiat ei saanud Sartre „Iivelduse“ eest vaid selle eest, mis tegi peale „Iiveldust“. Selle põhjal, mida mina kirjaniku kohta lugenud olen, julgen oletada, et peale Teist maailmasõda kirjanik seda raamatud enam kirjutanud ei oleks või oleks see siis hoopis teine.

Ehk siis, et… soovitan lugeda neil, kellele meeldib lugeda päevikuid või tekste, mis on stiililt puhtalt teadvuse vool, kontrollimatu, ajust otse sõrmedesse. Ei teagi keda näiteks tuua – Henry Miller, Julio Cortázar, Hermann Hesse ja mõnes mõttes isegi Vonnegutki.

Jean- Paul Sartre "Iiveldus"

Ma korra mainisin juba, et Sartre "Iiveldust" olen varem lugenud. Tol korral, 10++ aastat tagasi mulle näis, et ka mõistnud. Ma olin siis üldse äärmiselt tark ja arusaaja (mitte ajada segi sõnaga "mõistev") ning enamasti õnnetu. Mulle siis nimelt näis, et tark inimene saabki olla üksnes õnnetu, sest... seda ei ole ju vaja seletada, ega? Seda, et vaata, inimene, TEE SILMAD LAHTI JA VAATA, kus, milles, KELLE KESKEL sa elad ja üldse - Aafrikas lapsed nälgivad! Ainult loll ja pime inimene, inimene, kes ei mõtle, süvenemisest rääkimata, vaid viimseni pealis- ja elukauge inimene, saab siinilmas õnnelik olla!

Ja siis oli Sartre, nii lõpmata arusaadav. Iivelduseni arusaadav. Õrnas eas aju esitas tuhandeid küsimusi, vahet pidamata ja läbisegi, püüdes mõtestada kõike. Veel vähenäinud, - kuulnud meeled korjasid infokillukesi, mis kogunesid õõvastavatesse kogudesse, millest omakorda kasvasid pildid. Hirmuäratavad pildid... väljapääsmatusest (?) ja mingisugustel hetkedel näis, et need pildid ongi see, mis on, illusioonideta olevik (minevik, tulevik). Ajukeemia teeb trikke ja tekib tunne, et NÜÜD SA NÄED ja et see nägemine on tõeline - selline maailm ongi!
Aga mis on tõeline? Aga vabadus? Vabadust tahaks küll, õigust lahkuda igal hetkel. Kuid see eeldaks piiritut üksindust, mis ajab samuti iiveldama...

Sartrel on õnnestunud veenvalt püüda sõnadesse hetk, milliseid (khm, tarkadel) inimestel vist ikka juhtub, hetk, kui sa jääd seisma, vaatad selja taha, vaatad ümbrust ja kissitades tulevikku. Kes sa oled, mida sa teed, kellel seda vaja on? Kas sa elad või oled? Mida sa tahad ja kas sa üldse, tegelikult, midagi tahad? Sõna "peab" ajab, õige, Juku, iiveldama.

Täna ma nii tark enam ei ole, kuid see eest ma tean, et seisund on enamasti ravitav, enamasti üsna lihtsalt: vähem süüa, rohkem seksi, ikalduse aastal võib asendada spordiga.

Mis aga puutub värskesse muljesse "Iiveldusest" siis...  siis ükskord rääkides sellest raamatust ütles üks inimene umbes nii (tema mõte, millega ma üldjoontes nõustun, minu sõnastuses :)):

Kui meie kamp kirjutajaid-alkohoolikuid-moosekante ja igat muud masti elukunstnikke kuhugi koos maha istub, muutub kamp järgmiseks: kambas on vähemalt üks mees, kes tahab naisi;  üks mees, kes kaebab oma naise peale, või lihtsalt kaebab, kõige peale; üks mees, kes arutab, kuidas Eesti ära päästa; üks mees, kes teab, kuidas Eesti ära päästa ja kes seetõttu on vait ning kulistab viina (samal ajal, kui kõik teised joovad õlut... veel); ning üks mees, kes teab kõike: kust ja kuidas saada naisi, kuidas teha nii, et teine lõpetaks kaebamise ning kuidas päästa Eesti viinaga ja viinata.

Baaris veedetud öö lõpu poole läheb alati keegi neljast esimesest mehest tualetti Jean Pauli kutsuma. See käib umbes järgmiselt: peale seda, kui neljas mees alustab sabotaaži sundides kõiki jooma maitsvat, nagu talle tundub, viina, siis peale 3 või 4 korda 40, meenub kellelegi kindlasti suur Prantsuse filosoof  koos oma surematu teosega (möödaminnes olgu öeldud, et minule meenub Sartre ainult peale viskile peale joodud kuiva punast veini). See, kellele meenub, jookseb tualetti teda hüüdma.

See kõlab umbes nii: "JeahknPoeeeeeelhk" ja mitu korda järjest. Ja Jean Paul tuleb alati. Mis väljendub selles, et ükskõik, millist tüüpi mees joomingu alguses oli, peale seda muutub ta alati teiseks, ehk inimeseks, kes kaebab. Miks ta kaebab, sel ajal enam keegi aru ei saa, sest pealtnäha on mehega justkui kõik korras. Kuid ta kaebab: poliitikute, homoseksuaalide, korrakaitsjate, presidendi, naiste, leiva ja riiete peale. Ülejäänud neli meest tegelevad sellega, et tõsta Sartre poolt õnnistatud kaaslase tuju. Kohe see reeglina ei õnnestu, sest maailm on räpane ja julm, olukord on lootusetu, inimene on üksildane, tänavad on pimedad, vastutulijate näod hallid. Pisarsilmi seletab sõber, kuidas ta tahaks põgeneda, ära sõita sellest linnast, riigist, planeedilt. Kaeblemise vahele käib veel mitu korda tualetis Jean Pauli hüüdmas.

Edasi on meie kohalik Jean Paul kõigil kopsu nii üle maksa ajanud, et tuleb talle vägisi veel natuke maitsvat (nelja mehe arvates) viina sisse valada. Peale mida kukub Sartre koos kogu oma filosoofiaga näoli lähimasse snäkikaussi ega sega enam kedagi, tunde.

Ah et millest? Ma ka enam täpselt ei tea, aga vist umbes nii, et kui teie seltskonnas on tüüpe, keda ma hetk tagasi kirjeldasin, ja te pole "Iiveldust" veel lugenud, siis ega vist ei maksagi. See teie sõber-Sartre räägib teile nagunii ja võimalik, et suurema dünaamikaga.

(Hahaha, ma ei julge seda kirjutist lugemisväljakutse gruppi üles panna :) )

Stephen King "Misery"

Sarjast vist: parem hilja kui mitte kunagi.

"Misery" on Kingi esimene raamat, mida mina lugesin.

Mulle meeldis, väga. Hirm viib mõistuse ja väärikuse, sunnib tegudele, mille võimalikust varem ette ei kujutanud. Õpetab olema leplik ja alandlik. Hirm on veenev, eriti hirm valu ees - valu on aisting, millega pole võimalik harjuda. Kuid on veel midagi tugevamat. Alahoiuinstinkt on võimeline ületama loomaliku hirmu ja astuma vastu valule. Sunnib rahunema ja hindama olukorda. Paanika asendub vaikse vihaga, on vaja vaid veidike aega õppimaks tundma vastast, harjumusi ja iseloomu, et need siis uinutada ja leida väljapääs.

Kaks inimest, üks tuba ja piiritu õudus segamini valuga. Kellegi väike isiklik põrgu.

  Ma, nii umbes statistiliselt keskmise kodanikuna usun kurjasid kloune, kummitusi, vampiire ja muid jõledusi harva, situatiivselt ja sedagi sõltuvalt mõnuainete hulgast veres tänu suurele kujutlusvõimele. Enamasti pudenevad kollid tähetolmuks hetkel, mil tõstan silmad raamatust või ärkan painajalikust unest ning süütan tule. Küll aga – ma usun hulludesse, väga. Veelgi enam – ma tean, et nad on olemas, ma olen neid näinud ja jah, ma suhtun neisse samuti, nagu EKRE liikmetesse – suure ettevaatusega.

Teate seda lugu siili ja kaktusega? Vot, umbes nii ma „Miseryt“ lugesingi, lakkusin verd haavadelt, pühkisin palgeilt pisaraid ja lugesin sellegi poolest üha kasvava entusiasmiga. See on jube pull tunne, kui üks osa ajust nõuab raamatu sulgemist ja lohutuseks YouTube kiisuvideote topeltportsu ja teisel osal on jälle nii põnev et, nii-nii…

  ...ja hirmus. Kirjaniku keel on terav ja täpne, ilus, ma ütleksin lausa. Kontsentreeritud pinge, kohatine šokk ja psühhologismid on saavutatud igasuguse müstika ja ilukirjanduslike liialdusteta. Lisaks köitev süžee, uks võõrasse maailma, aken teiste inimeste ellu, millest saab sisse piiluda, peaasi, et nina liiga tugevalt klaasile ei suru, sest äkki seest märgatakse.

Kui nüüd veidi tõsisemalt, siis lugu tundub äärmiselt tõelise ja siirana ja tahtmatult hakkad mõtlema, et ehk see polegi puhas fiktsioon. On ju võimalik, et see miski kirjaniku enese pisike põrgu, mille ta nt aeg-ajalt läbi elab. Siin on käsitletud selliseid küsimusi, mida julgen arvata, suurem osa loomingulisi inimesi aeg ajalt endale esitab: „Kas see, mida ma loon, on ikka tõeline kunst või ehk pelgalt odav meelelahutus massidele? Inimesel ju ikka on subjektiivne ettekujutus sellest, mis on kunst ja ideed või unistused sellest, mis tõstaks nad mõnele pjedestaalile või keskkooli kunstiajalooõpikusse. Ja lisaks siis oma personaalne Misery, mis neid sealt põhja sikutab. Võib-olla selles seisnebki põrgu kvintessents. Mõistmine, et võimalik, et sinu ettekujutused kõrgest, tõelisest – võivad osutuda täielikuks sonimiseks.

Kui nii, siis pole see raamat isegi mitte kirjaniku hingestriptiis. Sel juhul on see enese täielik prepareerimine lugeja ees. Ja mind küll köitis, viimase leheküljeni.

10 punkti 10-st
idee eest
teostuse eest
saadud elamuse eest

Ernest Hemingway "Vanamees ja meri"

Ükspäev, istun lapse sõbra emaga ja järjekordselt (!haige värk tegelt) kaitsen ennast teemal "Miks sa rohkem lapsi ei tee?!" Olles lõpetanud seletuse igasuguste (!!) ressursside kaine hindamise vajalikkusest (ei veennud, mde, sest "Annab Jumal lapse, annab ka leiva lauale" - oeh), seletan juurde, et ma muu hulgas olen vist liiga mugav ja suure egoga. Et see on nüüd esimene aasta, kui mul on jälle mingi päris minu oma aeg. Nt et ma saan jätta lapse kuni tunniks üksinda koju ja minna jooksma. Ja lugeda. Ma saan jälle lugeda, rohkem, kui raamat kuus. Mina:
- Ma kohe tunnen, et ma jään rumalaks, kui ma lugeda ei saa...
Lapse sõbra ema naerdes ja silmi pööritades:
- Ma pole kunagi mingeid raamatuid lugenud ja ma küll ei tunne, et ma rumal oleksin...
Mina:
- Eee... mmm... noh... Lapsed, minge sööge marju ka!
(varajasemad mustsõstrad on valmis ja kirsid ka)

**
Lugemise väljakutses pakutakse lugeda raamat, mida olen kunagi lugenud ja mis jättis ereda emotsiooni. Valisin Hemingway "Vanamehe ja mere" igasuguste kahtlusteta. Sest olen lugenud, kooli kohustusliku kirjanduse raames ja siis jättis see mulle tõsiselt ereda emotsiooni. Emotsiooni nimega umbes: "Wtf, see oli nüüd?" Mäletan täiesti selgelt, et vanamees muudkui purjetas kala sabas ja purjetas ja purjetas ja ma muudkui lugesin ja mõtlesin, et no ei ole võimalik,et midagi nii igavat olemas on.

Üldse, ma arvan, et kooli kohustuslik kirjanudus on kuidagi vildakalt valitud. Ma praeguste nimekirjadega väga kursis ei ole, aga minu ajal pidi lugema mitmeid raamatuid, millest minu meelest nt keskkooliealine puhtalt vanuse tõttu ei saa ja võimalik, et ei peagi veel aru saama. Mõtlemata pakuks nt Pušinit ja kas või see sama "Mäeküla piimamees"... Või ongi see mõeldud nii, et mõnda asja peab elus mitu korda lugema... Samas, vaadates praegu raamatuid, mida loevad mu tuttavate põhikooliealised, olen tabanud end mõttelt, et loevad liiga titekaid, õigeid asju, aga hilja... Hiljuti just vaatasin, et algkooli kohustusliku kirjanduse oleme me lapsega juba suuremalt jaolt läbigi lugenud - mis ta mul siis koolis tegema hakkab, ei tea. Oleks vist pidanud eraldi teema tegema.


Aga "Vanamehe ja mere" lugesin uuesti läbi ja emotsioon on hoopis teine, muidugi. Esiteks ei ole see igav, võrratud looduskirjeldused ja tegelase sisemonoloogid. Selline - istun õhtul teetassiga aias kirsipuu all, pasknäärid sülitavad kirsikive pähe, tuul kohiseb, loen aeglaselt, igat lauset kolm korda mõttes veeretades...  Mde, nende loodukirjelduste kohta on Hemingway ühes intekas öelnud umbes, et "Ookean on seda väärt, et kirjutada temast nii nagu kirjutatakse inimesest" ja ausõna, raamatus see elabki.

Sellest, et igal medalil on kaks külge, inimese traagilisest jõuetusest ja muinasjutulisest võitmatusest, üksindusest, õnnest ja selle hinnast, sõprusest ja inimlikkusest jne, ma siinkohal ei hakka, sellest on tuhandeid arvustusi kirjutatud.

Vonneguti "Ajavärinas" (vist) on koht, kus kirjanik ütleb, et küsis ühe elupõlise kalamehe käest, et mida tema jutustusest arvab. Kalamees vastas, et jutustuse peategelane on napakas. Et vanamees oleks pidanud lõikama vees olevalt kalalt paremad palad ning tõstma need paati. Ülejäänu aga, selle, mis paati ei mahu, söötma haidele.

Ma pean ütlema, et see seisukoht on mulle palju lähedasem, kui sitkuse ja kangelaslikuse ülistused. 

St, mul on tuttav, kelle lähedasel vanainimesel on probleeme mäluga. Samas on tegu tõsiselt tubli inimesega - ta on aastaid käinud suviti seenel, korjanud müügiks ja jaganud raha lastelastele. Lihtsalt. Kuid nüüd juba mitu aastat on lähedased püsti hädas. Nimelt sõidab papi hommikul metsa ja tihti ei oska sealt enam tagasi tulla. Unustab ära, eksib ära ja siis terve suguvõsa muretseb, kihutab kohale ja otsib teda tunde. Siiani on ikka leitud. Seletada vanainimesele, et ta ei tohi metsa minna, ei ole võimalik - ta ei saa aru, solvub (sest ta noh, ei mäleta, et ta koguaeg ära eksib). Igasugu nippe on proovitud, juhiluba tühistatud (aga ega luba ju ei sõida, papi ei mäletagi, et tal see ära tühistati), autovõtmeid peidetud - läheb jalgrattaga, jms. Ja eesmärk on tal ju õilis...


Ja nüüd kujutage ette, et teie lähedane võtab paadi, kihutab ookeanile ja püüab seal midagi - kangelaslikult mitu päeva - te läheksite hulluks. Te ei peaks seda kangelaslikkuseks, sitkuseks, vaimu võitmatuseks vms, te peaksite vanameest hulluks, muretseksite endal karvad halliks ja  teeksite kõik, et seda enam ei juhtuks. Raamatust on kaunis lugeda küll, kuid päriselus mina isiklikult suhtun igasugustesse kangelastesse väga ettevaatlikult. Mulle tundub, et oskus õigel ajal taganeda või minna lasta, oskus hinnata riski ja seada prioriteete on ka kõik targa inimese tunnused.

Mulle väga meeldis Winmani "Imeliste sündmuste aastas" kirjeldatud vanadus ja vaatamata öeldule, Hemingway kirjeldatud vanadus on kohati sarnane. Osas siis, mis kujutab rahulikkust, see minu meelest on hullult oluline. See, et mingis vanuses jõuab inimene rahu ja leppimiseni. Et kõik ebaoluline kaob, et otsingud ja kahtlused lõppevad ja inimene elab, käib oma sisse tallatud radu ja on rahul sellega mis on. Sest tegelikult, TEGELIKULT, olulisi asju ongi väga vähe ja asju, mida inimene vajab, on ka vähe ja... Mina ainult sellisega olengi nõus :)

Ma nüüd teksti sättida enam ei jõua, aga postitan ära, sest muidu jääbki...

A, illustratsioonid on "Vanamees ja meri" esimesest väljaandest, googeldage, ise, eks.

Jo Nesbø „Lumememm"

Jo Nesbø „Lumememm" on klassikaline detektiiv, seejuures hea, atmosfääriline (lumesadu, lumesadu), põnevalt kokku põimitud raamat, lugupidamist vääriva intriigiga ja ootamatu lahendusega. Või peaaegu ootamatu lahendusega, mingil hetkel ma taipasin, kes. Kuid kuidas ta loosse loogiliselt põimub, kust otsast hargnema hakkab, killukese haaval paika loksub, pisiasjad ja mingid detailid, mis asju korduvad üle lapates ootamatult meenuvad ja miski, mida esimesel korral ei märganud korraga ilmseks saab - on lugemist väärt.

Mulle meeldib, kui rõhk on üksikasjadel. Ilmsel, korraga nähtaval on alati šabloon, mille alla me selle kohandame. Detailid on palju individuaalsemad ja jutukamad. Süžeeliinide arengud on nauditavad, ma ei kahetsenud hetkekski raamatu kasuks tehtud juhuslikku valikut. Ma õudukate osas tugev ei ole (soovitage head õudukat!), kuid trilleritest, sellistest, kus veri ja soolikad ja kahtlus valitseb mängu, pean väga lugu.

Ja "Lumememmes" oli kahtlust kuhjaga. Eriti alguses, lõpu poole veidi vähem, seal autor keskendub pigem dünaamikale. Pinget hoitakse küll, kuid juba teiste vahenditega. See eest alguses on pinge koos sellele kleepuva hirmuga täpselt õige doosiga täpselt seal kus vaja. Öösel, tõugates raamatu voodi ääre alla,  vaatasin küll akna poole, ega seal mõnd... ilm on meil ju ka nagu ta on.

OT: käisin mõni päev tagasi loomaaias, ainuke loom, kes mõnes põhuhunnikus peidus ei olnud ja rõõmsalt puuris ringi tšillis, oli jääkaru.


Peategelane Harry on võluv. Oma ala fanaatik, deduktsiooni geenius, sotsiopaat ja alkohoolik, ühesõnaga, selline, probleemne kodanik. Seejuures on ta kuratlikult karismaatiline ja üsnagi sarkastiline, mis, arvestades kõiki ülal nimetatuid miinuseid teeb temast peaaegu et põnevust otsivate neiukeste unelmate mehe. Liidame juurde õnnetu armastuse anamneesis ja rohkem pole vajagi. Selge ja täielik karakter.

Pahalane on klassikaline, hingelt haige maniakk, lapsepõlvest pärit traumaga, mis transformeerus psüühiliseks haiguseks ja kinnisideeks. Ja ka idee iseenesest ei ole uus - ühiskonna puhastamine. Selle nimel on massiliselt kuritegusid sooritatud ja lõppu tõenäoliselt ei tule.

Klišeesid on raamatus teisigi ning lõpuepisood Raheliga oli küll selge liialdus, ma ei suutnud seda stseeni ette kujutada ka kogu oma mu meelest päris head fantaasiat appi võttes. Skeptik minus hakkas seal kuskil poole episoodi peal närviliselt itsitama. Aga oleks ju pidanud olema üks kõige pingsamaid ja saatuslikumaid kohti! Ja sellegi poolest, kvaliteetne meelelahutus. „Lumememm“, millest mina tutvust Jo Nesbøga alustasin,  on tsükli seitsmes raamat, nii et võib teinegi kord.

Sarah Winman "Imeliste sündmuste aasta"

- Tead, mis ma sulle ütlen? - võtab Marvellous jutu kokku. - Mind on tõesti hoitud.
- Kas sa pead silmas Jumalat? - küsib Drake.
- Jumalat? Üldse mitte, Drake. Ma pean silmas armastust. Ei maksa neid kahte omavahel segi ajada. Armastus on ainuke, millesse tasub uskuda... No tegelikult on veel kuu... Miski muutumatu, mis mõjutab sinu elu, kui sa ise seda ei suuda.

(ma mälu järgi, vabandust, raamatu andsin juba ära)

Sarah Winmani "Imeliste sündmuste aasta" on imeline hümn väikestele rõõmudele, argimaagiale ja inimlikule soojusele. Kui mitte päris rõõmust, siis leppimisest sellega, mis on, ettemääratusest, saatuseköitest ja... andestusest. Armastusest kindlasti. Veest ja lugude tervendavast jõust.

 

Üksildane sadama kai, kaldal seisev mustlasvanker, iidvana naine Marvellous, kes armastab punaseid huulepulki ja laukaploomidžinni, näki tütar, ravitseja ja teadjanaine, kes näeb võõraid unenägusid ja oskab püüda kuulujutte, tema elu kolm armastust ja kohtumine sõjas ellu jäänud, kuid oma armastatu kaotanud noormehega, kes kannab piiraadinime Francis Drake, inimsaatuste keerulised põimikud, tinglik kahekümnenda sajandi ellu tungiv müstika ja... tõenäoliselt peaks selles lõigus mõni punkt ka olema, kuid ma ei leia õiget kohta.

Noor mees ja vana naine täidavad isiklike lugude lünki kuulates teineteise jutustusi. Drake saab teada oma isast ja usust, Marvellous - oma emast ja armastatust.

Autori keel on puhas nauding, sillerdav ja natuke hull, kuid väga terav ja täpne. Kaks süžeeliini põimuvad kokku, tekst voolab nagu jõgi, happy end uinutab nagu tasakesi loksuv meri. Veega seotud metafoorid on ütlemata kohased - see lugu on tehtud merekarpidest ja vetikatest, tõusust ja mõõnast, iidsest oskusest püüda kala, korjata taimi ja küpsetada lõhnavat leiba.

 

Raamatu lõpu poole saab selgeks, et kõik see arhailine müstika on tegelikult üsna maine ja olulised asjas siin ilmas on universaalsed: soov omada juuri, soojuse- ja armastuseiha. Võimalus olla see, kes sa oled ja olla sellena armastatud. Võimalus rääkida oma lugusid kuuljatele kõrvadele ja et igaühel oleks vähemalt üks koht, kus ta on oodatud ja tema üle rõõmustatakse.
Vist. See raamat on väga kerge lugeda, kuid mõtestada saab väga mitmeti, igaüks oma künka otsast...

Richard Flanagan "Kitsas tee sisemaale"

Ära lendasime. Ja magasime ka.
---
 Ma pole suurem asi sõjast rääkivate raamatute fänn ja sõjafilme ka väga ei vaata - ma kuidagi, olen pärast pikalt katki. Üks eredamaid mälestusi on ajast, mil lugesin Remarque`i "Läänerindel muutusteta". Seal on mingi stseen või isegi mitu, hobustega, haavatud hobustega, sellest kuidas nad karjuvad ja kaevikutes olevad sõdurid kuulevad neid kuid ei saa aidata. Mul on nii täpselt meeles, kuidas ma seda lugesin, istusin aias maasikapeenarde vahel ja nutsin täiega. Ja kannan neid hobuseid siiani kusagil mälu tagumises nurgas.

Flanagani "Kitsas tee sisemaale" on kole, oluline ja veider raamat. Veider selles mõttes, et ma saan aru, mille eest ta Bookeri (2014) sai, kuid väga heaks raamatuks ei saa ma seda nimetada ka isiklike maitse eelistusi kõrvale jättes.

Flanagan kirjutab 60 tuhandest austraallasest, kellest aastal 1943 said jaapanlaste sõjavangid ning kes suunati ehitama kitsarööpalist raudteed Siiamist (Tai) Birmasse tagamaks jaapanlastele võimaluse rünnata Indiat. Jaapanlastel ei olnud sellise projekti elluviimiseks ei raha ega muid vahendeid (eurooplased pidasid missiooni võimatuks algusest peale) ning nii sai see tee ehitus nälja, kurnatuse ja haiguste tõttu saatuslikuks igale teisele sõjavangile.

Raamat peategelane noor arst nimega Dorrigo Evans. Sattudes ülal mainitud põrgusse on nõrk, ebakindel ja katastroofiliselt ebatäiuslik mees sunnitud võtma juhi rolli oma kaasmaalaste üle. No umbes nagu Ostrovski "Kuidas karastus teras" miinus ükskõik millist sorti entusiasm. Lisaks sõjavangis veedetud aja kirjeldustele on raamatul veel kaks ajalist kihti. Esimene neist räägib paarist viimasest sõjaeelsest kuust, mil Dorrigo Evans, olles värskelt kihlunud nö hea tüdrukuga heast perest, armub hoopis oma onu naisesse. Ja teine ajast, mil 75. aastane Dorrigo Evansist on saanud Austraalia rahvuskangelane, dokfolmide tegelane ja pressi lemmik püüab oma elule tagasi vaadata ja mõtestada siis ehk.

Jutustus hüpleb nende kolme aja vahel nii, et vahepeal mulle tundus, et lõpetan vestibulaaraparaadi šokiga varem või hiljem. Koolipoisi kirglikkusega peensusteni välja kirjutatud vägivallastseenid vahelduvad sama koolipoisi sama suure kirega kirjeldatud erootiliste stseenidega, mis erinevalt vägivallastseenidest on äärmiselt nõrgad. Tegelased on stereotüüpsed: Jaapani insener, kes vastutab tee ehituse eest, on neurootik, sadist ja narkomaan; ennasttäis polkovnik, kes põlgab "harimatuid austraallaasi", räägib aristokraatliku inglise aktsendiga; peategelase armuke on suurerinnaline blondiin sünnimärgiga ülahuule kohal jms.

Ja sellegi poolest, Flanagani romaanil on sisemine valgus, mis kui just ei kompenseeri kõiki puudusi, teeb lugemise mõttekaks. See valgus kontsentreerub kahe teema ümber. Esiteks seal, kus kirjanik näitab selgelt, et sõjas, nii ühel kui teisel pool võitlevad inimesed. Et kasvatuse, propaganda jms jõud on tohutu ning nii mõnelgi juhul on juhuse küsimus, kummale poole keegi sõdima juhtub. (Nt Nakamura mõtisklused vägivalla õigustatuse üle, ajaloost: nt koonduslaagrite personal).

Teiseks seal, kus kirjanik räägib sõjatraumast üle saamise kogemusest. Dorrigo, tema võitluskaaslased, aga ka vastik major Nakamura (see sama insener-sadist-narkomaan) olles sõjajärgsetel aastatel formaalselt edukad, ei suuda päriselt rahuaega adapteeruda. Iga "tolle tee läbi käinud" (ja polegi oluline, kellena täpselt) inimese sees on ravimatu haav: mitte ükski uus kogemus, mitte mingisugune pereõnn nt, seks või professionaalne edu ei paku sõjas läbielatud emotsioonidele ligilähedaseltki sama teravaid tundeid. Kirjeldamatud kannatused ja sama kirjeldamatu vaimustus on põletanud sõjas ellujäänute hinge pimestavalt valge armi, mis devalveerib kõik järgmised rõõmud ja mured elu lõpuni. See on minu meelest kõige olulisem, millest Flanegan räägib. Et sõjaveteranide vaimustuses oma mineviku üle, selle faktilisest jumalikustamine, (võimalik, et) teadvustamata soov naasta sinna, kus iga sinu liigutus ja sõna omasid kaalu ja mõtet - on sõjatrauma. Ja kui selleks, et rääkida nendest tähtsatest asjadest, on tal vaja lõputuid süžeepöördeid ja stiililisi stampe - no mis siis ikka, parem nii, kui üldse mitte kuidagi.

Mu meelest oli see raske raamat ja üldse mitte minu tassike (musta!) teed.

**
Linda Järve on kirjutanud hoopis teistsuguse aga väga hea arvustuse sellele raamatule.

**
Ja kui juba, siis korra veel hobustest: ma ei armasta loomi. "Awww" reaktsioon tekib mul ainult oma kassi peale - ma olen selle peale palju mõelnud, sest tekib ja see üllatab ja jõudnud järeldusele, et tekib põhjusel, et "oma" mitte põhjusel, et "kass". Mis aga ei tähenda, et ma kaastundetu olen. Need on kaks täiesti erinevat asja.