Arto Paasilinna "Jänese aasta"

Lapsevaba ööpäev. Millalgi päeval jäin magama, nägin unes, et suitsetasin, mispeale ärkasin peavaluga. Otsustasin, et aitab küll (mul on vist mingi see märtsi asi, pikaajaline), sõin peotäis peavalurohtu ja hakkasin koristama. Pihku jäi detsembris loetud "Jänese aasta" ja kogemata vist peamiselt, lugesin uuesti läbi.

Üks ütlemata positiivne raamat. Ühe keskeakriisis vaevleva ajakirjaniku teekond läbi Soome metsade ja soode, külmade järvede, taeva ja vaikuse... ei teagi kuhu, endani. Mees päästab jänese, kes päästab mehe -  argipäevast, hallusest, mõttetusest.

Loost võib välja lugeda, et maal, väikestes külades loodusega külg külje kõrval elavad inimesed on looduse vastu sõbralikumad, sh inimlikumad inimeste vastu. Linnas kõiki tsivilisatsiooni hüve nautivad kodanikud aga kipuvad loodust, sh elusloodust, peamiselt meelelahutusena võtma ja "tarbima". Selle üle võiks ju vaielda või vähemalt nentida nina kirtsutades, et "üldistus ja sildistamine", kuid ma pole kindel, kas maksab.

Ka liigselt süvenemata on ilus. Raamatus on võrratuid looduskirjeldusi läbi mitme aastaaja. Ridamisi põnevaid sündmusi tühjalt kohalt ja palju huvitavaid tegelasi: nt taksojuht, kes aitab aas-seahernest otsida, kõike ja kõiki kahtlustav poliitikasõber, äge buldooserijuht, õnnetusehunnikust pastor ja palju teisi. Ja isegi üks surnud vanaisa.

 Läbi terve raamatu kulgeb jänesepabula rajana armastus loomade ja looduse vastu. Ja seletamatu õnnetunne. Magama peaks minema.

:)
upd: loterii blogis on loendatud kuriteod ja rikkumised, millised kõik raamatu peategelane Vatanen mainitud teekonna jooksul sooritas. Muljetavaldav (ja lõbus), eriti arvestades tõsiasja, et raamatu maht on 120 lk.

Clarice Lispector "Tähetund" mh

Eile oli veider päev. Hommik linnas algas kohviga mehe seltsis, kes arvas, et ta tunneb mind. Enamgi veel, inimene oli veendunud lausa. Astus ligi, võttis küünarnukist kinni, rõõmustas ja tirides mind õrnalt kohvileti poole hakkas lihtsalt rääkima. Maast ja ilmast, nagu vanade heade tuttavatega räägitakse - midagi eriliselt täpsustamata, sest "sa ju tead küll". Ja mina muudkui naeratasin. Sest ma ei teadnud, mina teda ei tunne. Või vähemalt mulle ei meenunudki, et me tuttavad oleksime. Mul on küll mõningasi etteheiteid oma mälule, kuid et sellises ulatuses... no ma ei tea. Tüüp - meeldiv, muide, ka naeratas ja isegi katsus mu salli otsa. Ja läks siis edasi, umbes et "olgu siis, tore oli sind näha ja näeme kindlasti veel" ja ma ei leidnudki õigeid sõnu, et tunnistada, et kuule, ma näen sind esimest korda elus.

Ja praegu ma mde magasin, kuni nägin unes lauset: „Ma olen nii väsinud tema kuivast nahast“. Ma olen seda lauset mitu päeva kaasas kandnud, peas veeretanud ja mitmes keeles proovinud. Ma ei tea, kust ma seda lauset tean, kuulsin või lugesin. Mees ja kaks naist, see on justkui selge, aga millisest raamatust või filmist, ei tea. Igatahes on see õudne. Et on võimalik (pmts ju on), et keegi väsib kellegi nahast. Et elavad kaks inimest koos ja siis üks avastab, et ta on väsinud. Teise nahast. Vaatab teist ja mõtleb: ma olen nii väsinud… Ja siis räägib kolmandale. Ja see, kelle kohta öeldakse, võib-olla ei teagi. Alandav isegi. Isegi, kui kolmandat ei olegi. Kell on 4.46, ma oleks võinud veel kaks tundi magada tegelt.

See lause tuli mulle pähe (st, sek korral, ma tean seda lauset ammu) ükspäev, kui mul sõrm valutas. Lambist, sõrme otsa tekkisid kaks pisikest haava. Ja seda ilma, et ma naha kuivuse all eriliselt kannataks – ma sain juba ammu aru, et kreemid, on noh, peamiselt siiski hingele, süüa tuleb õigesti. Praegu hakkasin mõtlema, et hoopis äkki lõikasin kuidagi, paberiga nt?
Igatahes, mul sõrm valutas ja ma tulin koju varem (st, mitte sõrme pärast) ja pikutasin diivanil ja lugesin ja tohutult ere päike paistis mulle peale ja oli nii ütlemata soe ja hea. On valgus ja on veebruari päike (esmaspäeval tõmbasin elupuuhekile katted peale – viimane aasta õnneks, edasi peaks taimed juba ise hakkama saama). Ja on ägedaid kirjanike. Nt Clarice Lispector, kelle nimi mulle enne „Tähetundi“ midagi ei tähendanud.

 „Tähetund“ räägib sellest, kuidas keegi Rodrigo kirjutab lugu tüdrukust nimega Macabea ja millele ta seejuures mõtleb. Või on see Clarice, kes peab dialoogi lugejaga, mille vahendajaks on Rodrigo. Igatahes – see võte töötab. Jutustus tundub küll veidi katkendlik, kuid värvikas siiski.

St, Rodrigo kõigepealt valmistub lugu jutustama ja seda pikalt. Nii pikalt, et naljakas lausa. Ja siis hakkab lugu elama. Suht minimaalsete vahenditega, lühikeste lausetega loob kirjanik usutava loo vaesest ja viletsast Makabeast, kes on nii rumal, et ei saa ise arugi, kui vaene ja vilets ta on. Mis on tema õnn nagu ka võime tunda rõõmu pisikestest asjadest – omadus, mida võiks targadki kadestada. Igatahes, Macabea on ja elab, kuni ootamatult otsa saab. Ja vahepeal jõuab veel armastada. Suurelt ja siiralt. 

Rodrigo oma loodud tegelasele kaasa ei tunne. Ühtviisi õudne on jälgida nii Makabea mõistmatust kui ka tema suhet inetult käituva Olimpicoga. Raamatus on mitmeid täpseid ja meeldejäävaid võrdlusi. Tüdrukut võrreldakse nii juuksekarvaga supi sees kui ka nt jahtunud kohviga. (Ehk umbes selle koha peal jäingi mõtlema solvangutest ja meenus ülal nimetatud lause).

Makabea üksindus ja tühisus (mh tema enda silmis) on ilmekalt välja kirjutatud. Nt ta ei luba endale oksendada, sest siis läheks toit raisku. Või apteegist ravimeid osta, sest arstivisiit ise oli juba piisavalt kallis, peaks piisama küll. Tegelikult ta vist ei peagi ennast tühiseks, ta ei pea ennast üldse miskiks, ta on selleks liiga lihtne, ta lihtsalt on.

Mulle meeldis raamatu lõpp. Tüdrukust kahju ei ole. Mulle väga meeldis see kummaliselt kokku kirjutatud tekst. Vaatamata tõsistele teemadele on mulje, et autor on kirjutades lõbutsenud, sõnadega müranudki. 

Ja algab päev. Laps tegi silmad lahti ja küsis esimese asjana, kas õues on ikka veel pakane. Mhm, on küll. Väga hea, vastas laps, siis on jääpurikakollektsiooniga kõik korras. Mhm, täna kindlasti on ja selle rõõmsa noodiga me lasteaeda lähmegi.

Carl-Henning Wijkmark "Nüüdisaegne surm: Inimese elu lõppstaadiumist"

Lugesin hiljuti üle rootsi tõlkija, kirjaniku ja esseisti Carl-Henning Wijkmarki1978. aastal ilmunud demograafiateemalise düstoopia "Nüüdisaegne surm: Inimese elu lõppstaadiumist".

Teos räägib tulevikust, kus heaoluühiskond on jõudnud punkti, kus inimesed on terved ja elavad kaua,  elanikkond vananeb tohutu kiirusega ning vanurite ülalpidamine ülejäänud ühiskonna liikmetele käib üle jõu. Demograafilise katastroofi ärahoidmiseks korraldatakse sümpoosion, kuhu kogunevad teadlased, valitsusasutuste esindajad, filosoofid ja teoloogid.

Valitsusasutused on jõudnud järeldusele, et probleem laheneks, kui vanurid, olles saavutanud teatud ea (vist 60- 70 aastat), oleksid nõus vabatahtlikult elust lahkuma. Lisaks võiksid elust lahkuda - vabatahtlikult, loomulikult - kroonilised haiged, ravimatud ja muud väheproduktiivsed ühiskonna liikmed. Arutletakse, kuidas oleks kõige mõistlikum süstida inimestesse usk, et õigeaegne või "õigeaegne" lahkumine on nende kohus, olles pikalt kasutanud ühiskonna poolt pakutud hüvesid, oleks enesestmõistetav mingil hetkel tänada ja edasi liikuda. Pidulikult, näiteks, aga eelkõige väärikalt. 

Meenus Aldous Huxsley "Hea uus ilm". Seal ju ka polnud ei haigeid ega vanureid, närtsima hakates suundus inimene hooldekodu sarnasesse asutusse, kus ta keemiliste ainete toel neoonikates vikerkaarevärvilistes hallutsinatsioonides kustus. Ammu loetud raamatust on meeles, et mingi osa uue maailma kodanikest sattus mingil hetkel tavalisse, nö vanasse maailma. Kõige kauniga harjunud inimesed vaatasid, ega suutnud mõista, kuidas keegi saab tahta elada vananedes ja seda teiste vanade (väetid ja mitte enam ilusad) keskel.

Wijkmarki raamatus räägitakse inimväärikusest ja rahvatervisest üldiselt, kuid pannes need ühte patta formaalloogika seisukohalt ma ütleks, et isegi kaunilt, inimese sotsiaalse väärtusega. Eetilised küsimused taanduvad praktiliste, üksnes turu huvidest lähtuvate seisukohtade ees. Mh on ametnikel plaan surnukehade tarvis - kui kehtiks seadus (ja sellise saab ju alati luua!), et peale surma kuuluvad surnukehad riigile, saaks neid kasutada, ravimi- ja kosmeetikatööstuses nt, või kas või loomasöödana lõppude lõpuks. Vanade lahkumine tagaks suurema sotsiaalse kindlustatuse majanduslikult kasulikele kodanikele. St, elu oleks ilusam aga lühem. Nii et siis veidi vildakas võrdsus, kuid ausõna, kirjas on see suurepärane, mh leiavad pooltargumente nii meditsiiniteadlane kui ka vaimulik. Eriarvamusi on ka, lugesin, et just need peegeldavad autori isiklike seisukohti, kuid minu meelest veenavad vähe.

Kui ma seda raamatut esimest korda (üle 10 a tagasi - põrsapõlves) lugesin, raputas raamat kõvasti peamiselt vist põhjusel, et keegi surma üle sellisel moel, nii ratsionaalselt, kalkuleerivalt, üldse arutleda saab. 

Üle lugedes hakkasin mõtlema hoopis sellele, et  raamatus on veel üks äärmiselt oluline teema. Nimelt see demokraatia värk. Otsustusprotsessid. Meile tundub, et saame kaasa rääkida ja otsustada.  Aga tegelikult? Vabatahtlikult kohustuslikult? Kes kurat saab öelda, et täna, kui me reaalselt olemegi jõudnud punkti, kus rahvastik vananeb kohutava kiirusega, pole kutsed sellisele sümpoosionile veel posti pandud? Ja kui juba otsus vastu võetakse, siis arvestades, kasvõi viimase saja aastagi sündmusi, masside mõjutamine soovitud suunas ei ole südamekirurgia, kaugelt.

Täna ma suhtun surma ja seostuvasse kuidagi hoopis teisiti. Ritsiku surmateemalise postituse all ütlesin ka, tõeliselt hirmus oleks elu surmata. Kui sünniks ja elaks - kes kuidas ja väljapääsu, ust, üldse ei oleks või oleks see avatud vaid teatud, võimalik, et personaalselt minule mitte sobivatel, tingimuste. Vot see minu meelest oleks tõeliselt hirmus. Teadmine, et kui - siis saab, ükskõik, millisel hetkel, on oluline. 

Samas, kui ma varasemal pooldasin eutanaasiat seadustamist kindlalt kahe käega,  siis täna ma enam nii kindel ei ole. Selliste tundlike teemade puhul kipub olema, et annad sõrme, võtavad... Ise peab saama otsustada, pole üldse vaieldavgi. Aga kes otsustab vaimult väiksemate eest? Kes ja mille alusel siis otsustab, kas elu on inimväärne või mitte ja mida täpselt tähendab "inimväärne" - kahtlustan, et igaühele erinevaid asju, jms. Kes otsustab, kui suur vaim on piisavalt suur vaim iseseisva otsuse langetamiseks? Pikk teema, ma siinkohal ei hakka. 

Päriselus on surm on eeskätt...  ropp ja räpane. Ligane, lagunev, haisev. Alati inetu, kohati, mõne nurga alt vaadatuna ehk isegi kaunisuseni välja (hallitused, hallitused). Lõhna, küll, pole võimalik meeldivaks mõelda, eredalt on meeles kohtumeditsiini loengute aegsed üksildased ja grupiviisilised öökimised anatoomiku trepi ees... füüsiline reaktsioon, millel küll hirmuga midagi pistmist ei ole.

See eest surmakultuur on erakordselt huvitav. See, mida erinevad rahvad erinevatel aegadel oma surnutega teinud on või teevad ja seoses usuvad, on põnev ja kümnetel põhjustel uurimist väärt. Õnneks teemakohast materjali on ja mitte vähe, alustades, ma tea, kasvõi Mika Waltari "Sinuhest" - võrratud kirjeldused muumiate valmistamisest, jm.

Giuseppe Tomasi di Lampedusa "Jutustused"

Raamat algab di Lampedusa mälestustega tema sajandi vahetuse Sitsiilia lapsepõlvest ja kodust, mida ta armastas. Ta räägib paleedest, mis olid talle koduks, nende mõõtmetest ja veidi elukorraldusest, nt sellest, et need olid isemajandavad üksused, tillukesed riigid riigis, "nagu nt Vatikan".  Räägib aedadest, mis oli täis üllatusi ja paarist enam meelde jäänud inimesest. Nostalgiline ja dramaatiline lugu, mis on lühendatud variant tema memuaaridest.

Tugeva kontrastina lapsepõlvemälestustele on raamatus jutustus "Rõõm ja seadus". See mde, on ainuke lugu raamatus, mis mulle tõepoolest meeldis. Veidi Dickensilik narratiiv räägib moraalist ja aust, sotsiaalsest peenutsemisest ning tollasele Sitsiiliale iseloomulikust korruptsioonist.

Kogumikus on veel kaks lühilugu, "Sireen" ja "Pimedad kassipojad". Esimene neist on on ka päris ok, kuigi veniv, lummavalt sensuaalne ning muinasjutuline lugu kahe mehe kohtumisest, inimese vajadusest jagada ja armastusest surmani. Teine aga fragment lõpetamata jäänud novellist. Täpsemalt esimene peatükk di Lampedusa kuulsama ja ainukeseks jäänud romaani "Leopardi" jätkust. Räägib... õhulossidest vist, kadedusest, suurtest ja väikestest inimestest.

Di Lampedusa keel on kaunis, atmosfääriline, lugedes tundsin nii Sitsiilia palavust, tolmu, lossitubade tühjust ja süngus. Tühjade külade vaikust, surma ja igaviku hingust. Rütm on aeglane ja sujuv. Stiil on väga ühtlane. Dekadents, ühtlaselt pessimistlik ja isegi masendav, pole kergust ega vähimatki meelelahutuslikust. Kõik on enam kui mõõdukas ja emotsioonideta. Ja see tähendab, et peaks olema vägagi minu raamat, aga ei olnud. Va "Rõõm ja seadus" oli see raamat minu jaoks kohutavalt igav. Ja siis veel see Drakulat meenutav (töötluse viga) kaanepilt, onju - panen ka ruttu ära, riiulisse :)
 

Marusja Klimova "Majake Bois-Colombes`is"

Uhh, lugesin seda raamatut mitu kuud. Raske oli. Esiteks on see ülitihe tekst, pausideta, ühe ühtlase joana algusest lõpuni. Teiseks on raamatu sisu, tegelased, nende argipäev, kõik, erakordselt masendav.... Subjektiivselt tekib küsimus: milleks, objektiivse(ma)lt vaadates - millekski siiski, nt Tatjana Kondratovitšist on saanud kirjanik Marusja Klimova, kes kirjutab häid ja isegi tõsiseid raamatuid - "Majake Bois-Colombes`is" seda kindlasti on - mis on positiivne ja kokkuvõttes polegi oluline, et minu meelest pole kogemuse hankimise eest makstud hind tulemust väärt.

Erinevus rikastab.

Postkastist raamatut võttes vaatasin (olles eelnevalt lugenud (sama moodi nii ennast kui raamatut piinates) "Siniverd"), et ohoo, terve majake Pariisi äärelinnas ja veel nii armsa nimega nagu " Tuvide mets" - kõlab muretult ja isegi veidi imalalt. Oh seda naiivsust. Mu ootused lendasid solgipangi ja terve kari Bois- Colombesi tuvisid roojasid minu lihtsameelsesse hinge vaata et esimesest leheküljest viimaseni.

Raamatu peategelane, nimetatud murtud südamete varjupaiga omanik on musjöö Pierre. Mälestus aristokraatlikest esivanematest ja lossidest on peaaegu haihtunud. Jäänud on vaid loomalik vajadus keppida-keppida-keppida, "kõige kiusta", lisaks prantsusepärane, gallitsistlik aplomb.
Hulgust meenutavat majahaldurit peavad venelastest majakülalised professoriks: sest on ju üldteada fakt, et Pariisi intellektuaalid ei pööra erilist tähelepanu oma välimusele ning pesevad ennast harva - hinge pärast, loomulikult.

Nagu juba öeldud, Pierre`i majast käib läbi terve rida inimesi, nn kolmanda põlvkonna immigrandid, kelle hulgas võib ära tunda ka "nimekaid" tegelasi. Konks on selles, et kõik need "nimekad" figuurid  on Pariisis ei rohkem ega vähem, kui marginaalid, autsaiderid, kui tahate. Soovi korral võib selles näha metafoori: Venemaa tõeline koht kaasaegses maailmas.

Marginaalsus on Klimova kõikide tegelaste üks iseloomulikumaid jooni. Olgugi, et nad on väga erinevad, on nad ka autori meelest eelkõige marginaalid. Ja mitte ainult need, kes toituvad supermarketite prügikastidest või müüvad ennast. Marusja hästi elavad vanemad, nö "korralik nõukogude perekond" - on ajaloo kontekstis marginaalid ("suursugune epohh" lõppes nende jaoks teadagi kuidas), samuti on nad kaasaegse ja boheemlaslikult vaba Marusja silmis autsaiderid kodanlastena. Pariisi edukas jurist, Céline`i teoste austaja - on samuti autsaider, seda oma huvi tõttu kirjaniku tööde vastu, sest kultuur on tema jaoks üksnes mugava ja ennasttäis olemise taust.
Ja see opositsioon "kangelane (kunstnik, looja) - rahvamass (saast)", mulle tundub on pigem küüniliselt Nietzschelt, kui enesega rahulolevatelt romantikutelt. Ainult et Marusja, kevudes saasta kõrvuni, avastab lõpuks, et siin on igaüks enda jaoks kangelane, looja ja võib-olla isegi kunstnik. Selline on kaasaegse maailma mudel.

Nagu kirjutas üks kriitik enam ei mäleta kus, Marusja Klimova romaani tegelased viibivad vabalangemises, mida nad ei tunneta kukkumisena, kuna nende olemine on vaba igasugustest isiksuseülestest vektoritest. Ma proovin näitlikustada: nt kui Pierre`ile, kes on tatikollisööja ja psühh, ütleb tüdruk ära, siis ta solvub, kuid mitte enda peale. Tüdruku peale, lisades, et "Ah, nagunii pole tüdruk tema tüüp". Või pole tema ise tüdruku tüüp. Et siis poliitkorrektsus, mis viib loomulikult peaaegu mugava seksuaalse enesekülluseni.

Et siis, Klimova maailm on maailm, kus igaüks läheb vabalt hulluks viisil, mis talle parasjagu mugav on. Võimalik, et nii näevad täiskasvanute elu pubekad. Samas, vaadates korraks ennast ja oma lähedasi, võib ka avastada terve kimbu veidrusi.

Räägitakse, et Klimova astus sammu kaugemale, kui V. Sorokin, kuna tegelased on elus, mitte tähed. Ja autori suhe neisse on soe ja uudishimulik. Kardan siiski, et kõige enam tunneb autor mõeldes oma kangelastele, ärritust, hirmu ja väsimust. Huumor, iroonia ja grotesk võivad lugejat meelitada ja köita, ja petta (nagu mind nt). Kuid järele mõeldes, tuleb tunnistada, et ka siinkohal nad vaid pehmendavad elu poolt saadud vopse ja ei muuda olemise lollakust kvalitatiivselt millekski teiseks.

Vähemalt nii mulle paistab. Maailmas, mis on täis ennasttäis psühhe, on raske jääda terve mõistuse ja hinge etaloniks. Ja ega Klimova ei jäta ennastki üldisest ringmängust välja. Neis kohtades autor justkui vahetab stiili - vajub satiirilt kuhugi psühhologismi.

Üsna viimastel lehekülgedes, vahetult enne Pariisist lahkumist näeb vaevatud Marusja päikesetõusu kaunil majade siluetil. "Näha Pariisi ja surra!" Euroopa kultuuri kivist lill naeratas talle vaid korra - hüvastijätuks. Kogu ülejäänud raamatus on Klimova Pariis nagu see oleks mõni eriti lärmaka maa-aluse metroo maapealne jaam, kõige oma "marginaalse" eeslinna ebamugavuste ja ebahügieenilisusega.
"Näha Pariisi... ja lahkuda"...

Siiski, Pierre`i ja tema kaaskondlaste veidrused on mõnevõrra lõbusamad, kui Põhja Palmyra elanike otsesed psühhoosid - ehk seetõttu, et Pariisi psühhides puudub see äng ja katsed lennata... kuhugi, transspersonaalsusesse. Umbes nt: ikkagi Descartese maa.
Ja siis see samune, noh, "postmodernismgi".

"See samune postmodernism" täidab raamatu viimased leheküljed geiparaadi näol, kus on esindatud absoluutselt kõik, rolliline, suguline ja vanuseline mitmekesisus. Selles värviküllases, karjuvas, demonstratiivselt hedonistlikus inimvoolus visklevad kaks elementaarselt näljast inimest - Marusja ja Kostja. Oma igava probleemiga (süüa tahaks) on nad sellel hüper-super elupeol, sellel triumfaalsel, postmodernistlikul the global civilization marsil,  lihtsalt - üleliigsed.

Raamatus ei ole mitte vähimatki moraalset etteheidet või ajaloolist õppetundi (kuigi mõtteline metafoor on siiski ilmne). Igaüks lihtsalt liigub enda orbiidil ja SEE ONGI KÕIK.
Mde, lõpuks vist võidab postmodernism, sest tema, tublikene, ei väida üldse midagi, konstateerib vaid.

Michel Houellebecq "Maailma vastu, elu vastu"

Väga hea, selgelt subjektiivne, kuid soe raamat ühest 20. sajandi müstilisemast kirjanikust kirja panduna ühe täna vägagi populaarse sulemehe poolt. Raamatus on kõigest 88 lehekülge, kuid mahutab üllatavalt palju ja kui ma siin ükspäev ütlesin, et Lovecraft on minu jaoks lõpetatud peatükk, siis nüüd Houellebecqi esseele tagasi mõeldes ma selles enam nii kindel ei ole.

Lovecrafti mitteeukeidiline geomeetria, Hilberti ruumi eelsed maailmad,  Riemanni geomeetria, kvantmehaanika valemid ühes gaasilise mõistusega kummjate koonusekujuliste, eh, eluvormidega ja Cthulhu lõppude lõpuks. See kõlab ahvatelevalt. Ja siis Lovecrafti tegelased, kes lükkavad endast eemale igasuguse elu ja inimlikud rõõmud, isegi ja vist eelkõige seksi ja raha, muutudes seeläbi puhtalt intellektiks, puhtaks mõistuseks, mis on suunad vaid ühele - tedmise otsingule. Lisaks Lovecrafti kalduvus massohismi ja rassismi, sümpaatia fašismi suunas. Houellebecq kirjeldab seda kõike suure armastuse ja lapseliku õhinaga. Vabalt jutustades, lausa lobisedes ja seda on põnev lugeda isegi juhul, kui sa ei tea Lovecraftist midagi ja isegi seda, kes on Cthulhu. Eluloo kirjeldused vahelduvad loomingu analüüsidega, viidetega kirjadele ja teistele Lovecrafti uurijatele.
Houellebecq ei pretendeeri originaalsusele, ütleb välja oma milleski objektiivse, mõnes muus eemalt vaatleja positsiooni selle "mitte päris inimese" maailma kohta. Näitab meile Lovecrafti täies ilus ja elusuuruses, kogu tema võimsuses ja abituses.
Kokkuvõttes, Houellebecq rääkis mulle Lovecrafti huvitavaks ja vaatamata kõigele isegi sümpaatseks. Lisaks on siin raamatus ka palju Houellebecqi enda kohta, eneseanalüüsi, kaudselt väljendatud seisukohti. Igatahes, ma nautisin.