laupäev, 18. november 2017

Kuidas rääkida depressioonist, Ubalehe, Taukari ja Ebapärlikarbi ainetel


Klikimeediateemalised skandaalid jätavad mind üsna külmaks, nagu ka klikimeedia iseenesest, ma muidugi satun lugema, kuid harva ja enamasti emotsiooniga „Ahah, mis see minu asi on, kuni neid puuris peetakse“, sry…. See on mul lapsepõlve trauma, ajast mil Marileen Albers Õhtulehte kirjutas.

Eile ilmus Päevalehes Marianne Ubalehe artikkel “Depressioonist peab rääkima vähemalt sama palju kui korruptsioonist või ahistamisjuhtumitest”, mis peale kirjutas Ebapärlikarp postituse „Depressioon kui enesekaitse“, mille ta lõpetas lausega „Jah, depressioonist peab vahel rääkima, aga mitte seal, kus jääb mulje, et seda* kasutatakse lausa relvana.”

Ausõna, ma proovisin mitte kirjutada, pikalt (Ebapärlikarp võib seda tõendada väljavõttega oma blogi statistikalehelt), sellest mööda vaadata, lugeda seda mitme erineva nurga alt jm, sõin kaks mandariini, jõin teed peale ja proovisin veel, aga ma ei saa. Esiteks on Ebapärlikarbi postitus Ubaka suhtes ebaõiglane ja inetu, teiseks – lugeja suhtes manipuleeriv- viited on valikulised, viide Ubalehe artiklike (millest jutt üldse käib, puudub, on üksnes kontekstitu tsitaat), kolmandaks ma näen lugu sisuliselt ka täiesti erinevalt.

Eellugu (nii nagu sõber Google mulle selle praegu esitas): Taukar on „Septembris ei joo“ kampaania maskott, kuid kodanik Õiglane pildistab teda kohvikus õlleklaasi taga istumas. Foto satub sotsiaalmeediasse, ajakirjanik Ubaleht võtab ühendust (!) Taukariga ja küsib, mis värk on, mis peale saab vastuse, et alkoholivaba ja just nii selle Publik (?) avaldabki. Taukar läheb närvi (tunnistab seda hiljem Kolmeraudses), sõimab ajakirjaniku oma fb- seinal, kust klikimeedia agaralt tsitaate nopib ja lumepall muudkui veereb, lastel nalja nabani.

Ebapärlikarp ütleb, et ajakirjanik valas Taukari sitaga üle ja et Taukar ei sõimanud, väljendas hoopis pahameelt. Mina ütlen, et ajakirjanik tegi tööd. Vähemalt sellel konkreetsel korral tegi ajakirjanik täpselt seda, mida ta tegema peab – selgitas välja ja informeeris üldsust! Seejuures, lühidalt ja konkreetselt, selge küsimus ja vastus. A, et pealkiri oli küsimärgiga – no kuulge, lugu ilmus Publikus lõppude lõpuks, mitte nt Juridicas või Notar Benes.

Mis sõimamisse puutub, siis mina tajun ebaviisakana juba Taukari esimest vastust ajakirjaniku küsimusele, aga inimesed tajuvadki erinevalt – nõus. Kuid edasine vaidlus, „kujundlik kõne“ pedofiilidest ja vägistajatest nagu laulja (on ikka laulja ju?) hiljem seletas, on küll selgelt üle piiri. 

Lisaks, Ebapärlikarp ütleb, et Taukari põhimure oli mitte tema enda vaid kampaani maine pärast. Päriselt? Ma seda peamise murena küll ühestki artiklist välja ei lugenud, korra mainis kusagil. Aga no ausalt, kui loll siis täpselt olla saab? Kolmeraudses:

«Hakkame otsast pihta. Kulla laps, ütle, kuidas sa saad olla nii rumal ja võtta avalikus ruumis vahujoogi ette ja tekitada sellise olukorra?» torkas Lensin vastu.
Lensin selgitas, et need inimesed, kes selles puupüsti täis restoranis olid ja meediat ei loe, võisid vabalt minna koju teadmisega, et Taukar tarbis alkoholi. «Selle kuu jooksul sa võiksid vabalt ainult limpat luristada,» soovitas Lensin.

Ma poleks iial uskunud, et noogutan kaasa Krista Lensinile (kulla laps??!) (möönan, et ega ma temast palju ei tea).

Nüüd Ubaka eilsest artiklist: Ta kirjutab, minu meelest täiesti selgelt sellest, et depressioon on probleem, inimesi läheb vabasurma kimpude viisi ja lähedased saavad lahkunu olukorrast, haigusest või diagnoosist teada tihti alles siis kui teha pole midagi. Mis tähendab seda, et mõnedel juhtudel inimesed ei tunne depressiivikut ära ka siis, kui ta neil igal ööl külje all magab, rääkimata sellest, kui ta vaid elab samas korteris või töötab samas kontoris. Näitena räägib Marianne oma loo, tuues illustratsiooniks loo Taukariga.

Ebapärlikarbi postitusest saan aru, et ta kahtlustab, et Taukari lugu on artiklisse sisse pandud kas enesekaitseks või lausa kättemaksuks (…seda* kasutatakse lausa relvana).

Minu meelest on illustratsioon valitud äärmiselt õnnestunult, ajakirjanik ei räägi millestki ebamääraseks, umbluu ja ümber puu, vaid toob näite hiljutisest, veel kõigil meeles olevast loost, mis toetab SISULISELT tema teksti 100%. Lühidalt: ta tegi oma tööd, mispeale teda sõimati (alusetult, ma olen nõus, kuid subjektiivne –nõus osaliselt), mille tulemusena muutus tema tervislik seisund sedavõrd, et ta veetis öö EMO-s. Samas hommikul ta korjas end kokku ja läks tööle, naeratades ja kolleegidega nalja heites- tõenäoliselt ei saanud keegi arugi, kuidas ta tegelikult ennast tundis ja millist pingutust see temalt nõudis.

Mis toob meid tagasi artikli peamise mõtte juurde: OLGE TÄHELEPANELIKUMAD ÜMBRITSEVATE SUHTES!

Artikli lõpus on näpunäited, kuidas täpselt.
Kordan siinkohal staažika blogija ja depressioonist kirjutaja Dagmar Lampi sõnu: depressioon valetab! Seejuures on oluline tähele panna, et mitte inimene, vaid depressioon, mitte haige vaid haigus. Sa võid olla kes tahes, töötada kellena tahes ja ikkagi haige olla ja seda aastaid ilma, et lähedased aru saaks. Ja lähedasi ei saa süüdistada (depressioon valetab!) ja haiget samuti mitte. Marianne rääkis oma loo, ma pakun huupi, et lihtne see polnud ja kui nüüd kasvõi mõni inimene abi järele pöördub või lähedast märkab, on kasu suur.

Ebapärlikarp küsib oma postituse viimases lõigus (milles on karjuv loogikaviga - ei saa rääkida ameteid arvestamata, kui vähemalt üks neist tegi seda, mille üle vaieldakse, rangelt - täites oma tööülesandeid), lühidalt, miks ajakirjanik tohtis laulja ebamugavasse olukorda panna ja laulja ajakirjaniku sõimata mitte. INIMLIKUST SEISUKOHAST.

Inimlikkus, teate, on üks kahtlane suurus, aga ma arvan, et seaduse seisukohalt on umbes nii: laulja on avaliku elu tegelane, info, mis on seotud tema erinevate staariks-olemise projektidega, on avalik e. üldsusel on õigus teada. Ajakirjanik üldiselt ei ole avaliku elu tegelane. Ajakirjanik esindab väljaannet (vähemalt palgal olev kirjutaja), igatahes pretensioonid tulnuks esitada Pressinõukogule kehtiva korra kohaselt ja sealt oleks siis väljaandele küsimus esitatud ja vajadusel korrale kutsutud. Kindlalt tean seda, et igasugu omakohtulik lintšimine, sh sõnaline fb-i seinal, on meie riigis keelatud.

Ubaka artikkel on hea, on aus, on kohane.

Ebapärlikarp:
“… kes parasjagu näiteks oma depressiooni varjab.”
„Depressioon kui enesekaitse“
„Jah, depressioonist peab vahel rääkima, aga mitte seal, kus jääb mulje, et seda* kasutatakse lausa relvana“

Suur osa minu lugejatest tuleb siia Ebapärlikarbi lehelt. Mina loen teda pidevalt, tal on täiesti eriline võime haarata detaile, noppida komakohti tihti üldpildile vaid vihjates või jättes viimase hoopis tähelepanuta. Selline valikuline fookus toob välja teistsugused vaatenurgad ja lisab dimensioone – mis on väga huvitav. Kuid see konkreetne lugu imes nii suure vilinaga, et… Tsitaadid, mis ma välja tõin, saab kirjutada üksnes inimene, kes ei tea depressioonist kohe üldse mitte midagi. Kui see nii on, on tal hullult vedanud ja ma loodan, et see nii jääbki. Ei midagi isikliku.
*
Head Läti Vabariigi Iseseisvuspäeva, kodanikud!

13 kommentaari:

  1. Kirjutasin kommentaari, aga see vist kustus ära. Igatahes...
    Ubalehe see põhiartikli link jäi mul postitusest kogemata välja, läksin praegu vaatama, et kas tõesti ei pannud, sest enda meelest panin. Nüüd igatahes olemas ja ma tänan selle märkuse eest.

    Depressiooni olen põdenud kogu tulede ja viledega, kui olin 22aastane ja pärast seda on olnud lihtsalt depressiivsemaid ja vähem depressiivsemaid perioode. Paanikahäire ei ole mulle samuti tundmatu. Ehk siis... saab küll mõelda nii, nagu mina mõtlen, isegi siis, kui ise augus oldud. Mind aitas tol ajal kõikide muude asjade juures see, et ma eemaldusin ka tööst. Loomulikult ei kehti see mingi abilahendusena kõigi puhul, aga kõmuajakirjanikul oleks too EMOs käik igatahes olemata jäänud.

    Minu postitus ei oleks ilmselt sündinud, kui Ubaleht poleks oma artiklis kasutanud Taukari kohta kahte sõna - "sõimas" ja "alusetult", see oli see, mis mind kirjutama sundis.

    Kas maskott tohiks juua õlut meenutavat jooki või mitte - sellele ma oma postituses hinnangut ega oma arvamust ei andnud. Kommenteerisin vaid "Kolmeraudses" olnud külaliste käitumist.

    VastaKustuta
  2. Lisan veel oma positituse sünni tagamaa kohta...
    Ubalehe artikkel oleks olnud ok ja omal kohal, kui ta poleks sinna sisse vedanud Taukarit - justkui vaadake, sinu pärast on mul halb.

    Sina vaatad mind ja mõtled, issand, kuidas ta saab sellest artiklist seda välja lugeda. Ning mina mõtlen, et issand, KUIDAS Sa ei näe?!
    Artikkel oleks oma väidetavat eesmärki täitnud absuluutselt ilma Taukari nimeta. Aga see oli sinna ometi sisse susatud...

    VastaKustuta
  3. Ebapärlikarp, aitäh kommentaari eest.

    "Sõimas" ja "alusetult" osas:

    Nagu ma ütlesin, selle materjali põhjal, mis veel praegugi veebis kättesaadav on, Taukar minu meelest sõimaski ja minu meelest alusetult.

    Taukar tegi lolli liigutuse - olles üleriigiline joomarluse-vastase kampaania maskott, jäi kaameratesse kulistades õlleklaasist õnnesarnast jooki - üldsuse huvi on põhjendatud. Ajakirjanik, kelle töö ongi seda huvi rahuldada, pöördus (ei imenud pastakast) adekvaatse info saamiseks otse algallika poole - viisakalt ja sai ülbe, kuid siiski vastuse. Mille ta saadud kujul - tsitaadina ju! - üldsusele avaldas (pane tähele - ei valetanud ega isegi liialdanud!). Küll pealkirjastades küsimusega, intriigina (mille vastus asus täpselt kahe lause kaugusel!), mis on meelelahutusmeedias tavaline. Ma pakun, et see lugu oleks siinkohal lõppenud, kui Taukar poleks teinud järgmist lolli liigutust ja nimelt hakanud ajakirjaniku oma fb seinal sõimama. Alusetult, sest, nagu sa ennast väljendasid, „sitaga ülevalamist“, ei olnud ju. Ajakirjanik tegi lihtsalt oma tööd! Aga vaat siis, peale seda, kui Taukar ajakirjaniku sõimama hakkas, läks lugu suureks ja inetuks, kust klikimeedia lõikust võttis.

    Seejuures ajakirjanik sai sest kõigest tõsise terviserikke.

    Kas oli sõim või pahameeleväljendus, on pigem küsimus retoorika vallast, see, mida praegu netist lugeda saab, tajun mina sõimuna ja kahtlustan, et seeon vaidväike osa sellest, mis siis Taukari fb seinal toimus. .

    St, meil on üks haiget saanud ajakirjanik ja üks ülbe ja vist mitte eriti tark (järeldasin enda postituses toodud viidete põhjal) jõmmlusele kalduv staar.

    Nüüd, seoses mitmete lähitulevikus juhtunud kurbade sündmustega ja omades isikliku kogemus seotud teemal, otsustas ajakirjanik kirjutada teadlikust tõstva ja mõtlemapaneva loo. Värske, teksti mõtet 100% toetav näide oli omast käest võtta. Kas ta oleks pidanud jätma selle kasutamata? Miks ometi, kui see aitab lugejal paremini mõista, millest ta räägib? Säästmaks jõmm-staari tundeid? Mina tead, küll nii ei arva. Ma arvan, mida vähem vägivallatsejaid (verbaalne vägivald on vägivald) saladusse jääb, seda tervem ühiskond.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vot siinkohal, miks see depressiooni lugu üldse sündis, lähevad meie arvamused lahku.

      Kustuta
    2. No, pmts, sa saad vaid oletada, sisuliselt tühjalt kohalt.
      Minu meelest on ta artikli alguses oma motivatsiooni kenasti ära põhjendanud, mul pole mingit põhjust kahtlustada teda valetamises või muudes, varjatud motiivides.

      Ma arvan, et arvamuste mitmekesisus on igati ok ja hea (oleks vaid vorm viisakas). Mõned meist usuvad lausa, et Maa on lapik ja mis siis ikka, ega Maa kuju sellest ju ei muutu.

      Kustuta
    3. Sinu jaoks oli usutav, minu jaoks mitte. Nii lihtne ongi.

      Kustuta
  4. Üks asi, mis mind veel hullult häirib, on kommentaarid stiilis: otsigu teine töökoht kui kriitikat ei talu. Esiteks, ma pole teemakohast kriitikat küll kusagil näinud, lugesin sõimu, ilkumist ja mõnitamist. Kõike eelnimetatut taluvad erinevad inimesed erinevalt. Ja see ei tähenda, et kehvemini taluvad peaksid seepärast siis kuhugi kivi alla pugema. Õiglasem on lõpetada vägivald, minu poolest kasvõi sunniga, kui teisiti ei saa. Vägivallatsejate avalikustamine on üks viis seda teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See kõik viib lõpuks selleni, et kõigil on depressioon ja kõik on ahistatud ja kellelegi ei tohi midagi öelda ja kõike peab kartma ja oma sõnu peab 5428853 korda üle kontrollima, sest äkki keegi kuskil ikkagi solvub... Ma ei oska pakkuda paremat lahendust, kuidas mitte keegi haiget mitte kunagi ei saaks, sest ma arvan, et sellist lahendust ei olegi. Aga see, kuhu triivitakse, on minu meelest jabur.

      Kustuta
    2. Teisest küljest, kui ei taha, et kellelegi ei tohi midagi öelda jne, siis miks peaks see ajakirjanik oma depressiooniartiklit 5428853 korda üle kontrollima, mitte kirjutama nii, nagu talle hetkel kõige parem tundus? see asi peaks siis käima mõlemas suunas. Kohati tundub, et need, kes protestivad, et "kellelegi ei tohi midagi öelda," panevad väljendusvabaduse kohe lukku siis, kui keegi räägib sellest, kuidas ta haiget sai.

      Kustuta
    3. Notsu, just!

      Kusjuures, ma olen nõus Ebapärlikarbiga, et teatud teemade massilisel käsitlemisel on ka miinuseid (devalveerumine; kui kõigil on - pole enam probleem, on uus normaalsus; ka sallivusel peavad olema piirid, jms), kuid mitte selle, kõne all oleva kaasuse puhul.

      Kustuta
    4. Nodsu, ma ei arva, et selle depressiooni artikli autor ei oleks tohtinud seda artiklit nii kirjutada ja Taukarit mainida, ma ütlesin, et mina ARVAN, et ta kirjutas selle ühel teisel põhjusel ja ühe teatud tagamõttega. See "Vaadake kõik, tema pärast on mul sitt!" Ja selliselt depressiooni relvana kasutada ei ole minu meelest enam nagu sobilik. See on minu silmis läbinähtav. Või kui nii tehakse, siis on minusugusel õigus arvata sellest nii, nagu ma arvan. Olen mina liialt rikutud või teie liiga naiivsed, seda ei saa me kohe kuidagi üksteisele tõestada.

      Kustuta
  5. :D Sa oled kaks päeva Taukari elu lugenud!
    T

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa! Ma korra mõtlesin isegi, et login YouTube-i, vaatan, mis häält kodanik teeb, aga midagi tuli vahele ja jäi kuulamata :)

      Kustuta