Arto Paasilinna "Jänese aasta"

Lapsevaba ööpäev. Millalgi päeval jäin magama, nägin unes, et suitsetasin, mispeale ärkasin peavaluga. Otsustasin, et aitab küll (mul on vist mingi see märtsi asi, pikaajaline), sõin peotäis peavalurohtu ja hakkasin koristama. Pihku jäi detsembris loetud "Jänese aasta" ja kogemata vist peamiselt, lugesin uuesti läbi.

Üks ütlemata positiivne raamat. Ühe keskeakriisis vaevleva ajakirjaniku teekond läbi Soome metsade ja soode, külmade järvede, taeva ja vaikuse... ei teagi kuhu, endani. Mees päästab jänese, kes päästab mehe -  argipäevast, hallusest, mõttetusest.

Loost võib välja lugeda, et maal, väikestes külades loodusega külg külje kõrval elavad inimesed on looduse vastu sõbralikumad, sh inimlikumad inimeste vastu. Linnas kõiki tsivilisatsiooni hüve nautivad kodanikud aga kipuvad loodust, sh elusloodust, peamiselt meelelahutusena võtma ja "tarbima". Selle üle võiks ju vaielda või vähemalt nentida nina kirtsutades, et "üldistus ja sildistamine", kuid ma pole kindel, kas maksab.

Ka liigselt süvenemata on ilus. Raamatus on võrratuid looduskirjeldusi läbi mitme aastaaja. Ridamisi põnevaid sündmusi tühjalt kohalt ja palju huvitavaid tegelasi: nt taksojuht, kes aitab aas-seahernest otsida, kõike ja kõiki kahtlustav poliitikasõber, äge buldooserijuht, õnnetusehunnikust pastor ja palju teisi. Ja isegi üks surnud vanaisa.

 Läbi terve raamatu kulgeb jänesepabula rajana armastus loomade ja looduse vastu. Ja seletamatu õnnetunne. Magama peaks minema.

:)
upd: loterii blogis on loendatud kuriteod ja rikkumised, millised kõik raamatu peategelane Vatanen mainitud teekonna jooksul sooritas. Muljetavaldav (ja lõbus), eriti arvestades tõsiasja, et raamatu maht on 120 lk.