Ma ei oska luulest kirjutada, ma ei hakka üritamagi rohkem, kui meeldis või ei meeldinud. Nii et olgu siis lihtsalt öeldud, et hiljuti lugesin Indrek Koffi luulekogu "Vana laual" ja kohe mitu korda järjest, sest meeldis. Sest lihtne, napp ja täpne. Pakkus ridamisi äratundmishetki ja ühe suurema ehk luuletus, mille ma siinkohal ära trükin:
onu suudleb põsele
tädi otsaette
sibul
küüslauk
lõhnaõli
magus roosivesi
higi
maksahaigus
sinilille
ülase
värske saia lõhn
hea
halb
mis see on
miks ta tuleb
nii lähedale
pigistab
ei võta põlve peale
see värske saia lõhnagavärske selge näoga miks
emale meeldib
isale meeldib
teeb naljavaata kui armas
hea väikese lapse lõhn
pehmed väikese lapse põsed
täpselt sinu nägu
täpselt sinu moodi
vanaisa lokid
vanaema suu
musisuu
justkui ootab
oma printsi
ootab
suudlejat
Kas te mäletate seda tunnet? Ma nii hästi mäletan. Puhas õnn, et vähemalt täiskasvanuńa saab valida, kes sind musitada võivad.
(Tegelt, ma nt oma last ka üldse ei luba väntsutada, kui - siis mul on kohe kuidagi iseenesest sada päästvat vabandust võtta).
Piret Põldver, "Eesti Ekspress"
Lugemissoovituste blogi
Piret Põldver, "Eesti Ekspress"
Lugemissoovituste blogi
Luuletus on hea ja tunnet mõistan, aga mitte oma kogemusest - mind ei üritatud lapsena vastutahtsi musitada, vähemalt ma ei mäleta, et keegi oleks üritanud. Nii et see ei ole vist päris üleüldine sundus.
VastaKustutaAbsoluutselt võimalik. Ma ise mäletan eeskätt seda lõhnade virrvarri. Ja oma lapse pealt nägin, kui ta väiksem oli, et ikka tahtis iga sugulane ja tuttav korraks sülle võtta (tõsi, musitada õnneks ikka igaüks ei julge) ja nunnutada. Ja ka võõrad inimesed nt poes, memmekesed haaravad käest ja kummardavad liiga lähedale ja topivad komme pihkudesse jms.
VastaKustutaMinu Piiblis on see sõnastatud pisut lakoonilisemalt: täiskasvanud naeravad, nii nagu täiskasvanud alati naeravad laste üle, kes võõraste inimestega kohtumisel oma puutumatust kaitsevad.
VastaKustuta