teisipäev, 20. märts 2018

Lihtsalt, statistika mõttes ehk

“The Rooks Have Arrived.” Spring in the park of Moscow State University, 1960 (courageous Soviet women cut trees on Lenin Hills) In 1960, Akhlomov took part in an exhibition of young photographers at the Moscow Central House of Journalists. 
Victor Akhlomov/Izvestia archive
Sain eile kokku kahe kursaõega, kellega tihti ei trehva. Aega kellelgi eriti polnud, aga otsustasime, et ühe kohvi ja koogi (võimalikult magusa) jaoks lihtsalt võtame. Mõeldud tehtud, panime elud pausil ja läksime kohvikusse. Tunniks. Üheks.

Ja edasi siis statistiks:
Esimese kursaõe mees helistas talle seitse korda. Tunni aja jooksul. Esimesel korral uuris, kas kursaõde ikka jõudis kokkulepitud kohta - minna oli ju palju, Kaubamaja juurest Aparaaditehasesse! Teine kord valis kogemata. Kolmas kord soovis rõõmustada - ta märkas (!), et kursaõe jõulukaktus on õitsema läinud! Neljandal korral küsis, millal koju tulema hakkab. Viiendal - unustas saata terviseid meile, ülejäänud kahele. Kuuendal uuris, ega vastu tulla ei ole vaja. Seitsmendal küsis, kus sinep võib olla.

Teise kursaõe mees (spordisõber) helistas kõigest viis korda. Esimesel korral uuris, kas kõik on ikka korras. Teisel, et "meie omad" võidavad. Kolmandal, et "meie omad" on lambad. Neljandal korral teatas, et pani supi keema. Viiendal, et supp on valmis ja ta, loomulikult, ei kavatse seda üksinda süüa.

Mulle helistas laps, kolm korda. Esimesel korral andis teada, et meil on vist kass kadunud. Teisel korral, et kass tuli koju tagasi ja on hirmus näljane. Kolmandal nõudis tagasihoidlikult vastust küsimusele: "No kaua veel läheb?"

Et siis, viisteist kõnet tunniga kolme peale. Ei, mitte, et see väga seganud oleks. Vastasime aga väsimatult "Muidugi, kallis, kõik on korras", "Kapis, vasakul, musi, musi", "Ei või olla!", "No tõesti!", "Juba tulen!" ja "Jumal tänatud!".
"Jah, kallis, mina ka juba ootan kannatamatult, millal ma su suppi saan maitsta!"  ja kõike muud,  kergelt ja harjumuspäraselt, jutu lõnga kaotamata.



18 kommentaari:

  1. Ja nii need silmast silma kohtumised välja surevad 😂😂😂

    VastaKustuta
  2. Kusjuures, ma mõtlesin pikalt, et kuidas sellest kirjutada. Et saab nii mitmeti tõlgendada. Et oh, millised peresidemed, üksteisest hoolimine ja nii. Või siis teiselt poolt - et inimesed ühe kaupa enam üldse olla ei oska, fui. Või hoopis sedapidi, et välja ei helistanud küll ükski meist kordagi ja variante on ju veel. Püsiv on üksnes tunne, et toimub midagi veidrat.

    VastaKustuta
  3. Väga kummaline. Ma võin kaks- kolm- neli päeva kodust ära olla, keegi ei helista. Mind vist pole kellelegi vaja :'(

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Või siis sa oled midagi õigesti teinud

      Kustuta
    2. Ma mõtlen ka, et sa oled hoopis midagi õigesti teinud :)

      Kustuta
  4. Kui keegi mind selliselt ahistas... Ma ei suudaks sellist suhet pidada.
    Huvitav kas need naised ka sedasi meestele helistavad?
    Kõlab nagu õudukas

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Naiste kohta ei oska öelda, selle tunni jooksul naised kellelegi ei helistanud :)

      Mina vist oleks küll oma kuuesele korra helistanu, kui tema ise ei oleks :)

      Kustuta
  5. Kuuese kohta normaalne. Täiskasvanute kohta... no ma ei tea. Kui on ees mingid ühised plaanid ja teine pool pole planeeritud ajaks tulnud, siis jah. Aga niisama teada anda, et mis seis spordirindel on või kus sinep on...? Kas nad ise kannataksid sellise pommitamise välja, kui nad tunnikeseks sõpradega on kokku saanud? Väga noorte armunute puhul võib veel aru saada, et helistataksegi iga natukese aja tagant. Aga siis reeglina tahetakse kohe ka pikemalt ikka rääkida. Mitte, et kus sinep on.

    Mu oli hiljuti austaja, kellele kogemata ettevatamatult oma telefoninumbri andsin. Helistas iga kahe tunni tagant nagu kellavärk. Teisel päeval püüdsin talle selgeks teha, et ta ahitab mind. Kolmandal päeval panin ta telefonis musta listi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tean naist, kelle abikaasa helistas 8 abieluaasta jooksul täpselt iga kord, kui makarone keetma hakkas, naisele ja küsis ühe ja sama küsimuse: "Kuule, kas makaronid pannakse külma või kuuma vette?". Naise töökaaslased teadsid juba ette, et kui kolleegi telefon heliseb sel ja sel ajal, siis tõenäoliselt mees ja tõenäoliselt makaronid ja kordasid veel enne kui naine kõnele vastata jõudis: "Kas makaronid...". Oli naljakas, kõigil.

      Kustuta
  6. ma panen tavaliselt tantsu- ja lauluproovide ajaks telefoni hääle maha. ja hambaarsti ajaks. ja muiduarsti ajaks. ja mälumängu ajaks. ja magamise ajaks. mis tähendab muidugi, et kuna neid kohti ja aegu, kus hääl peab maas olema, on nii palju ja nii tihti, siis vahel ei seisa meeleski häält tagasi panna. või tuleb meelde siis, kui varsti peaks nagunii jälle maha võtma ja milleks siis üldse klõpsutada.

    see hääletu peale unustamine kipub mul ajaga süvenema, nii et viimasel ajal veedan päevad õndsas telefonivaikuses - ja siis avastan õhtul vaadates, et 5-6 vastamata kõnet on tehtud ja kui on veel mõistlik kellaaeg, tuleb ise ühendust võtta. aga telefonivaikus ise on tglt nii mõnus.

    VastaKustuta
  7. Mina ükskord pahandasin sõbrannaga, kui ta telefonis suhtles. Õigemini tegin märkuse, et me mõlemad võtsime aja kokkusaamiseks ja nüüd ta on telefonis. Pärast seda ta iga kord vabandab, kui vaja on telefonis suhelda ning see vajadus on kõvasti vähemaks jäänud. Kui kaaslane tunni jooksul 7 korda helistab, siis ma peaksin seda ahistamiseks. Mu sõbrannal oli mees, kes "juhuslikult" sattus samasse kõrtsi, kus me jutustasime või ostis endale ka samale kontserdile pileti, et vaheajal rääkima tulla. Nüüd nad enam ei ole koos. Kui laps helistab, siis see on ehk andeksantav, kuigi ka mitte soovitav.
    Triangel

    VastaKustuta
  8. Lugesin mitu korda üle, ei uskunud oma silmi – kas tõesti mehed helistasid seitse (ja viis) korda tunni aja jooksul?? No ma ei tea, minu jaoks käib see juba ahistamise alla. Tundub täiesti haiglane. Ma küll ei suudaks sedamoodi elada. Lämmatav!

    Muuseas nagu Ritsikulegi, ei helistata ka mulle päevade viisi, olen vist inimesed ära hirmutanud. Ja pikki telefonivestlusi ei kannata üldse.

    p.s. Foto puude otsas turnivate muttidega on vägev.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Fotot nägi esimene kord fb ja kõnetas väga - ma sain just oma aia puud lõigatud.
      :)

      Kustuta
  9. Minu suhe telefoniga on lihtne: töö ajal on töö telefon, igal muul ajal on isiklik, mis on püsivalt vaikivas olekus. Kontrollin, muidugi ja kui vaja, helistan tagasi - kunagi. Kõik mu tuttavad on sellega ammu harjunud. Töötab.
    Lapsega on keerulisem, meil väljakujunenud harjumust omavahel telefoniga suhelda veel polegi. St, on, aga selliselt, et ta on teise täiskasvanu hoole all ja siis pole eluliselt oluline, et ma kõnele otsekohe vastan.
    Mis puutub ahistamisse, siis... ma oleks eeskätt segaduses, suures ja siis ilmselt põgeneks. Aga inimesed ongi erinevad. Need naised ei paistnud end halvasti tundvat.

    VastaKustuta
  10. Kui suhe on niimoodi reglementeeritud, et kogu aeg helistatakse ja mõlemad pooled sellega rahul ja ei häiri, siis on kõik kena.
    Ma saan oma käputäie sõbrantsikutega (kolm-neli) keskmiselt kord kuus kokku igaühega. Selge reegel, et kui midagi tähtsat pole, siis telefoni ei vaata. Kõik muu tundub ebaviisakas. Ja ütleme ka teineteisele, kui üks meist peaks liialt klõbistama kippuma, viisakalt, solvamata ja solvumata. Ei ole omavahel kokkulepitud reegel.
    Oleks meist mõnel laps ja mure, siis saaksin muidugi aru. Aga tund-kaks-kolm telefonile mitte vastata, ja teise inimese sinu tarbeks kõrvale pandud aega samuti selle teise inimese tarbeks kasutada, tundub loogiline teguviis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma vist ei oska hetkel seletada, aga mulle hullult meeldib sõnastus "suhe on niimoodi reglementeeritud". Ja "teise inimese tarvis kõrvale panud aeg" on päris tugev argument. Ma ise suhtlen tööväliselt vähe ja väga juhuslikult.

      Kustuta
  11. Inimesed on erinevad.
    Oli mul abikaasa, kellega suhtlesime telefonitsi ainult äärmise vajaduse korral.
    Oli mul abikaasa, kellega suhtlesime tööpäeviti kindlatel kellaaaegadel, et lihtsalt paar sõna vahetada ja kalli inimese lähedust tunda.
    On mul abikaasa, kes helistab suvalisel ajal:
    "Kallis, ma nägin esimest liblikat!"
    "Musi, üks ahv keeras mulle.....ette!":D

    Ja kujutage ette, üldse ei ärrita mind!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on olnud meessoost tuttav, kes on teavitanud mind suvalisel alal mõnest juhuslikult kohatud kaunist linnust või loetud mõttest. Noh, ta õppis kiiresti, et mõttekam on jätta sõnum.
      :)

      Kustuta