Naudingutest

Kolm või neli päeva palaviku taevani ja täna öösel meenus kohvi. Et kõige selle aja sees ma ei joonud ühtegi kohvi. Ja ootasin hommikut ja pool kuus hiilisin alla, tegin kohvi, RIIETUSIN SOOJALT, läksin välja trepile ja hakkasin jooma ja selgus, et ma ei tunne ei maitset ega lõhna, üldse. Praegu on juba naljakas, aga ma teate, pettusin nii kohutavalt. Sest meeles ju on, et on maitse ja lõhn ja... Meil muide sajab udupeent vihma ja on soe. Suhtlesin perearstiga, selgus, et kuna ma reedel kiirabisse ei läinud, algab mu haigusleht tänasest. Ehk siis, et formaalselt oli mul reedel tööluus. Mul tegelt ükskõik, aga faktina lõbus siiski. Maitsete ja lõhnade teema köidab hetkel rohkem, aga sõnu seada ka veel ei jaksa, nii et kopin siia ühest sügavast sahtlist ühe oma varasema samal teemal kirjutatud teksti.

Et te teaks, kuidas see on. :)

Asi on selles, et ma siin vahepeal olin haige. Ei midagi tõsist ja kunagi saab kõik korda, diagnoos on standardne - "noor oled, elad üle". Kunagi, kindlasti. Kuid kuni ma haige olin, siis angiini, tuumanohu ja kõige muu tõttu, ma teate, lakkasin tundmast maitseid. Ei, mitte elumaitset. Toidu. Kõige otsesemas mõttes. Mõttes, ma tundsin vajadust kasutada toitu, ses mõttes, et tahtsin panna suhu ja mäluda. Lisaks ma tahtsin seejuures midagi tunda - teate küll, inimesed ju teevad vahet erinevatel toitudel, leiavad midagi selles, et mäluda kooslusi nagu liha ja mustad ploomid, mitte aga nt liimi või lund. Kuid mida täpselt nad selles leiavad - mina tunda ei suutnud. Maitsetest suutsin eristada kahte varianti: "magus" ja "kõik ülejäänu". Liha kõlas minus nagu keedetud kartong, see-eest tort kõlas nagu keedetud kartong suhkruga. Vahe ei ole suur, kuid kui see on ainuke vahe, mis sul on, võib sellestki teatud naudingu enda jaoks leida. 

Võttes arvesse, et nii üldiselt ma armastan kõike maitsvat ja naudin siiralt, mul oli mitte et kurb, kuidagi imelik. Inimesed minu ümber sõid esimest rooga (vedelat ja kuuma), teist rooga (tükkidena, samuti kuuma) ja kolmandat (pehmet ja kohati niisket), mina aga püüdsin mõista, mida nad selles leiavad. Selgus, et suurema osa maitsetest me võtame lõhnast. Lõhnu ma ei tundnud absoluutselt. Maitset, resultaadina, ka. Kui mina, olles juba peaaegu meeleheitel, raputasin endale eksperimendi tarvis pipart otse keelele, siis keel hakkas kergelt kipitama. Mitte, et kõvasti. Võin minna tsirkusesse, mõtlesin mina ja rohkem ei eksperimenteerinud, sest kõik oli niigi selge. 

See eest! See eest. Kuni ma ei tundnud lõhnu ja tulemusena maitseid (umbes nädal aega, mde), nautisin uurimust sellest, mida saab endas arendada kasutades toitu ning tundmata seejuures maitseid ja lõhnu. Teate seda vanasõna: et kui tahad saada geeniuseks, seo parem käsi tagumiku külge - parem ajupoolkera areneb mühinal. Umbes nii. Selgus (ma ei suuda täna välja mõelda ühtegi sünonüümi sõnale "selgus"), st, selgus, et kui sa ei tunne maitseid, kuid ikkagi sööd (ja sa ikkagi sööd, sest sa ikkagi oled elus ja tahad süüa, vaatamata mõningasele neelu iseärasustele), areneb sul välja täiesti teine, väga peen tundlikus toidu suhtes. Te arvasite, et toit - see on maitse? Aga vaat ei ole. Toit - see on puhas tundlikkus. Puhas.

Kuum supp on oraalsel puudutusel meeldiv. See valgub, lõdvestab ja soojendab, sul hakkab soe. Liha on kiuline, seepärast kõditab kergelt suulage. Maitse asi. See eest mustad ploomid on keele vastu õrnad ja hellad. Marineeritud tomatitest hakkab keel kipitama, mandariinidest tugevamalt, kuid kui te soovite tõsiselt teravaid elamusi - jooge midagi alkohoolset. Maitset ja lõhna sel alkoholil nagunii ei ole, nagu ka kõigel muul, kuid oh, KUIDAS see paneb keele kipitama! Poeetiliselt, mu sõbrad, ma pakuks siinkohal. Viin kipitab keelel nii, et võiks kõvemini, kuid viski, oh kuidas viski kipitab! Veidi viskit enne und - ja sellest sõgedast, ma ütleks, massasist keelele hakkab teil nii hea, et juua ei taha te enam üldse. Liköörid valguvad ja kipitavad samaaegselt, see on armas, kuid kui juua liköörile peale teed - saate hüdromassaaži. Köögiviljad on teravanurksed, puuviljad jahedad, tort on kleepuv, kuid pasteedist võib seda eristada kinniste silmadega. Pasteet on meeldiv, kuid tükkidena maks on parem - see pudened naljakalt pisikesteks teradeks. 

Ühesõnaga, õpiprotsess oli lai ja oluline. Mul oli huvitav. Nüüd aga on hakanud maitsedki tasapisi tagasi tulema, mis saaks veel parem olla? Mh hakkab tagasi tulema ka kujutlusvõime. Ma juba saan aru, miks inimene ütleb, nt "tahan jäätist" ja lisaks sellele, vana veidrik, valib, MILLIST jäätist ta tahab - nagu neil, jäätistel, oleks mingi vahe. Jäätist, mde, õpiprotsessi käigus oraalselt puudutada ei õnnestunud. Millest on kahju, külmetab kindlasti ja KUIDAS!

upd: Kahtlustan muide, et mõne aasta tagune tekst on vähemalt osaliselt fantaasia vili, sest hetkel ajab igasugune mõte söögist küll peamiselt nutma.