Vastuseks fänni kirjale

Ma tulin siia praegu selleks, et mõnest raamatust kirjutada, aga juhtus nii, et mh vaatasin postkasti ja mis te arvate, mul oli postkastis fännikiri! No just sellise pealkirjaga kiri ongi. Klõpsasin, vaatasin, et niiii pikk ja... Olgu vahele öeldud, et ma olen kehv kirjadele vastaja, tõenäoliselt ainuke blogija, kelle fb sõnumitele vastamise aeg on umbes ööpäev, aga praegu mitte sellest.

Fännikirjast, ikkagi, minuga juhtub neid harva. Mõtlesin, et hea küll, ma praegu nagunii kodune, millal siis veel, tegin teed ja hakkasin aga lugema. Ja mis ma siis teada sain. Esiteks seda, et kasvatan oma last valesti. Noh. Ma olen seda varemgi kuulnud ja ausalt, kui on üks teema, mida ma kohe üldse ei pea vajalikuks postkasti vahendusel kontvõõraga arutada, siis see see ongi.

Siis sain veel igast asju teada, nii positiivseid kui negatiivseid - fänn nimelt peab end selgelt heasoovijaks ja just seepärast näitab kätte ka minu puudused. Nö aitamaks mul, ma nüüd ei teagi, saada paremaks inimeseks? Kirjutamaks paremat blogi?

Mul umbes kusagil siinkohal kangastus silme ette tätoveering vvn-i käel. Ta on mulle huvitav, ma loen tema blogi, enamasti vaikides - me oleme erinevad ja pmts nii ongi ok, mis seal ikka seletada. Aga see lollide teema, ma suht pikalt ei saanud aru, kuidas sa ikka ütled teisele, et kui sa ei mõtle nagu mina, siis sa oled loll. No nii loll ju ometi keegi olla ei saa. Kuni lõpuks jõudis kohale, et ma tegelt mõtlen ju nii samuti. Ja suhtun täpselt samuti - ma lihtsalt väljendan end teisiti. Kui üks võtab kätte ja kirjutab: kõik on lollid, siis mina enamasti lihtsalt naeratan. Aga sisuliselt, sisuliselt...
:)
Lobisen, sry. Fännikirjast ( krt, ma ei tea, kas selline sõna eesti keeles üldse olemas on) ikkagi. See fänn nimelt tundis suurt muret minu keeleoskuse pärast ja tuues näiteid minu üle-eelmisest postitusest pani südamele, et ma lõpetaks tema, st TEMA, emakeele mõnitamise.

Vaat. Kodanikud, eestlased. Ma selle koha pealt vastan. Üks kord ja edaspidi teema kerkimisel suunan hoobilt ekraani paremasse ülemisse nurka. (Mis ei tähenda, et viisakalt tähelepanu juhtida ei või - ikka võib, mõnel juhul olen tänulikki).

Ma tean, et ma kirjutan eesti keeles vigaselt. Minu lapsepõlve kodune keel on vene keel, emaga räägin siiani vene keeles. Eesti keele õppisin lasteaias, edasi käisin eesti keelses koolis jne. Ma valdan kolme keelt, seejuures kirjas on kõige korrektsem inglise keel, kõnes eesti keel. Suhtlustasandil suudan end veel paaris keeles arusaadavaks teha. Eesti keelt räägin aktsendita. Lapsega räägin eesti keeles. Mõtlen ja unesid näen eesti keeles. Ma olen Eestis sündinud, isegi minu vanaema on Eestis sündinud, st ma olen sünnijärgne Eesti kodanik ja isegi kaitseväekohuslane. Samas, rahvuselt olen siiski venelane.

Kahtlustan, et loomuliku keeletunnetust ei ole mul üheski keeles. Tööalaselt ja ka igal muul ajal ma kasutan kõiki kolme keelt korraga ja läbisegi, tihti näen ise ka, et just kirjalikus tekstis, sh grammatika küsimustes, juhtub mul vigu või veidrusi, seletamatuid laene jms. St, reeglina teksti tähelepanelikul ülelugemisel ma näen neid vigu ise ka ja suudan õigeks parandada. Kuid see siin on minu puht hobi korras, enda lõbuks, igasuguste kommertslike eesmärkideta peetav blogi ja ma enamasti ei loe oma tekste siin üle. Sest ... vt. eelmine lause. Kui ma peaks neid tekste siin toimetama hakkama, siis seda blogi ei oleks, sest mul lihtsalt ei ole selleks aega. Nii see on ja nii see jääb, kui see riivab kellegi rahvuslike või muid tundeid, siis lahkuda saab teate küll, kust kaudu.

Ja mis puudutab "minu" ja "sinu", siis ma ausalt, igasuguse tagasihoidlikuseta pean end rohkem eestlaseks, kui nii mõndagi "päris"-eestlast. Võtke heaks või pange pahaks.