 |
| "Ni putas, ni santas—sólo mujeres" (Not sluts nor saints—just women). |
Lugesin üle mõne aja blogisid. Ritsiku postitust ja kommentaare alkoholi tarbimisest.Päris huvitav, enamus joovad hoopis teisiti kui mina. Ma ei joo lahjat alkoholi, va väga harva klaas veini toidu kõrvale või mõnda päriselt head šampanjat mõnel erilist tähistamist vajaval juhul. Aga ei mingit õlu või siidrit või "klaasike veini peale tööd". Ei joo, sest ei meeldi, see teeb mu uimaseks ja rumalaks ja paneb pea valutama. Ei meeldi "suriseda". Kuuma ilmaga ja iga muu ilmaga - vett. Päeval kohvi, õhtul teed. Toidu kõrvale vett, piima ma ka ei joo (küll aga tarbin muu toidu sees - pudrud, pannkoogid, jne).
Kui ma tahan juua, siis ma joon kanget alkoholi. Harva - viimati mõni päev tagasi, enne seda pool aastat tagasi (väga kindel ei ole, äkki on midagi vahele ka jäänud), keskmiselt, no ei tea - korra paaris kuus äkki. Tuju tõstmiseks ei joo, rõõmustamiseks ka jooma ei pea. Ma kuidagi siis, kui lärm peas väga suureks läheb. Nt mingi pingelise tööperioodi lõpus. Või niisama, kui mõtted pähe enam ära ei mahu. Või veri soontesse. Siis kanget ja palju ja juhtub mingi täielik aju restart. Järgmine päev on teadvuses täpselt kaks mõtet: kõigepealt "Vett!" ja siis "Peab kassile ka sussid ostma!" ja kui see päev läbi saabki, on kõik kuidagi selgem, aju mahub mõtlema ja veri pääseb voolama.
Üksi vist väga ei oska. Seltskonda valin. Et kui juba, siis nii, et saaks piduriteta ja samas, et ülehomme ei oleks vaja linnast välja ka kolida.
Mõnipäev tagasi juhtus kuidagi Peipsil õõtsudes, planeerimata. Lugesin mõned päevad enne terve rea tekste, millest tahtsin rääkida. Lihtne soov, võiks arvata. Aga kui korraks järele mõelda, siis mitme inimese ees oma tutvusringkonnast sa pihtida suudad? Hinge tuulutada? Mitme ees sa seda teha tahaksid? Mitu neist on sellised, kes seda viga saamata kanda suudaksid? Kuulaks, püüdmata sind parandada? Koduais kõrguv elektripost ei ole hea, ideaalis võiks see tegelane veel ka aru saada, millest üldse... Jne, pikalt.
Ma helistasin ühele, selgus, et ta pidi umbes kohe järvele (khm, mediteerima) minema ja kõik kuidagi klappis suurepäraselt. Ma järgmisel päeval tööle küll ei jõudnud, aga polegi hullu, ma natuke saan sättida. Ja ega me tegelt ei rääkinudki, kuidagi - ei olnudki vaja, istusime selg vastu selga, vahtisime laineid ja jõime otse pudelist. Öösel oli väga trippy selili õõtsuval alusel taevast vahtida. Magama jäämist ei mäleta üldse.
Lihtsalt.
Ema peaks korraks külla tulema. Ja tomatid on toestada vaja. Süüa midagi. Hea on. Kui see tuul nüüd ka veel lõpeks. No ja vihma võiks tulla ja nii...
:)
Tegelt mul tuli praegu üks hiljutine Läti trip ka meelde, mu fb jälgijad on kursis.
Mde, avastasin praegu, et mul pole silti kirjega "mina" või "minust".
Tuult on olnud päris palju, jah. Täna oli eriti hull - saagisin Ulilas pargis kujusid ja tulin lihtsalt peale paari tundi tööd ära, sest ei kannatanud enam seda jubedat kohinat välja. Nagu tormise mere ääres oleks olnud.
VastaKustutaJoomisest. Mulle väga ei maitse, ei meeldi sumin, ei meeldi mürgituse tunne, kui olen rohkem kui paar lonksu võtnud. Mõnikord on sellest kahju - alkohol ei ole ju ainult inimest nõmedaks ja haigeks tegev, vahel on ta ka abiks, aga ma ei saa seda abi tarvitada, sest - uimane, mürgitunud jne. mis ma juba ütlesin. Teised tõstavad sünnipäevalauas klaasi ja lähevad järjest lõbusamaks, mul aga tuleb mürgitus. Kadedaks teeb nende teiste suhtes.
Hiiumaal oli eelmisel kevadel tuulisem, puhus nii hullusti, et pea oli kogu aeg tühi. Tänavu on alles mõned päevad puhunud. Oleks seinad, roniks neid mööda üles.
VastaKustutaMulle meeldib tuul.
VastaKustutaSuht lemmikstiihia vist =)
Aga joomine on keeruline teema ja kuidagi tundub sinu variant mulle rohkem "päris" kui Ritsiku blogis enamiku kommentaatorite oma.
Tilda, kanget joon mina samal põhjusel: oma peas valitseva lärmi vaigistamiseks. Ainult et palju ei kulu, juba ühe väikese veega viski peale muutub maailm mu peas soojemaks ja pehmemaks.
VastaKustutaõlu ja vein mõjuvad pigem vastupidi, teevad lõbusamaks, võib-olla isegi elavamaks. ma olen mõnikord isegi liiga pika tööpäeva vastupidamiseks (kui on juba kõvasti üle uneaja tööuhamist) veiniga järele aidanud. õnneks selliseid tööpäevi palju ei ole.
kohv võib sellises seisus, muide, hoopis uniseks teha.
vaigistavalt mõjuvad ka õlu ja vein, aga see, mida nad vaigistavad, ei ole mitte peas valitsev lärm (ehk hüpomaniakaalne elevus), vaid suhtlemisärevus. vaigistada seda olekut, kus ma suudan terve seltskonna närviliseks teha, sest ma olen ise närvis.
ses mõttes on kange ja lahja alko mõju muidugi sarnane, et siis ei lähe asjad nii palju korda. lihtsalt liigse kordaminemise probleem, mida kumbki suudab lahendada, on erinev.
no ja siis on maitsemõnud. Campari apelsinimahlaga on lihtsalt nii hea maitsega, eriti suvel, ja ühtegi head alkovaba alternatiivi pole (üks alkovaba bitter on päris hea, aga maksab umbes kulla hinda, päris Campari on tunduvalt odavam).
ja mis mõttes mina ei ole päris. ma olen sama päris nagu iga teinegi.
Muidugi oled =) Ma pigem imestan omaenda kitsarinnalisuse üle siin ja seal korduvalt.
KustutaTegelt on ilmselt mu probleem alkoholiga see, et enamasti tema mõju ei meeldi mulle ja tuleb hoooooolega kogust ja ainet ja hetke tabada, et alkohol Õige ja Hea tulemi tooks.
Ja selline pirtsakus mulle ühelgi muul elualal ei meeldi, ei sobi ega ole arusaadavgi. (Tüüpiline mina ütleb: "See on või. Dohh." kui keegi kiidab, KUI hea ja võluva konsistentsiga või ta veel soodushinnaga ka, alla 10 euro kilost sai. Keedetud riis on keedetud riis - olgu, ma märkan täiesti, kas see on basmati riis või suvaline, aga ma tõesti ei märka, kas see konkreetne basmati riis on nüüd enne keetmist kolmes vees läbi loputatud või mitte.)
Ja siis korraga alkoholiga ma pirtsutan RÄMEDALT ja mõistan halvasti, et keegi võib armastada midagi, mille osas ta samas pirtsakas on. See on minu jaoks "sa ikka ei armasta siis - mina krevette söön igal kujul, kui nad pole just äädikasse uputatud või VÄGA halvaks läinud, eks ole.
oot, kohe ühelgi muul elualal ei ole arusaadav? et kui keegi ütleb, et ta armastab muusikat, siis on üllatav, kui talle nt Toomas Anni ei meeldigi?
Kustuta(mitte et ma teaks, kes on Toomas Anni, aga idee vastu võetud. Tead, keegi peale pillimängijate tegelt ei ütle tänapäeval, et armastab "muusikat". Igga armastatakse mingit muusikat. Või head muusikat. Vms. See oleks umbes, nagu öeldaks, et armastatakse süüa.
KustutaLiiga lai, et mingeid täpseid järeldusi teha. Et kui keegi armastab süüa, aga mitte lagritsamaitselisi asju, on see täiega arusaadav, aga see ei ole päriselt sama teema.
... jaaa sulg ka kinni!)
KustutaAga kustkohast see piir siis jookseb? Et millal muutub teema piisavalt kitsaks? No näiteks armastatakse veini, aga veine on ju nii erinevaid! Piirame valimit värviga - armastatakse valget veini. Ja siis satub kätte mingi veininimeline lääge siirup...
KustutaMu arust on see täiesti normaalne, et inimene oma lemmikuid üsna peenelt ja täpselt piiritleb. Margi ja aastakäiguni välja. Mõne asja suhtes olen leebem, tatar on enamasti ikka tatar ja seda untsu keerata on raske, tatar sobib alati. Aga jäätistega on küll nii, et mõni on lausa sõltuvusttekitav (piparmündi Raks) ja teist ei taha isegi siis, kui peale makstaks (mõni eksootiline kaktusejäätis vms).
Ja kas inimlik muutlikkus ei ole aktsepteeritav? Täna maitseb Raks, homme olen sellest küllastunud ja tüdinud ning eelistan pekileiba sibulaga?
Te norite minu kallal =)
KustutaMul on poeg, kes võib mingit asja süüa mitu aastat innu ja isuga ja siis plaks! praktiliselt päevapealt saab lemmiktoidust "seda ma ei taha, sõin liiga palju". Elik tegelt ma tean, et niimoodi saab.
Aga mul endal ei käi sedasi ja ma hästi ei saa aru, et kuidas nii saama ikkagi. Kui inimene pole mu poeg, keda hästi tunnen, ka.
Mul üldiselt kipub armastus jääv olema. Absoluutsest lemmikust võib lihtsalt tore ansambel, söök või seelik saada, iga kell tarbitavast "vahel on tore", aga et enam üldse ei meeldiks ...
Ei nori!
KustutaMul on kah nii, nagu Lendav kirjeldab, olgu või jäätisega - mõni jäätis on halb ja mõni jäätis on hea. nt ei saa ma aru, miks šokolaaditükkidega jäätist üldse tehakse, kui see külm šokolaad on seal nagu saepuru ja siis oleks päris saepuru vast juba odavam. ühest küljest šokolaadi raiskamine ja teisest küljest oleks see jäätis ilma šokolaadita lihtsalt hea valge jäätis.
või siis koogid. absoluutne vahe on, kas kook on tehtud päris vahukoorega või äraneetud vahukreemiga. kusjuures koogi nimi võib olla ikka Brita kook, aga kui väikestes tähtedes kirja hoolega ei loe, võib petta saada.
toon veidi kitsama näite ka muusikast - oletame korraks, et keegi ei ütle lihtsalt, et ta "armastab muusikat" (kuigi päriselt on selliseid inimesi olemas, kes niiviisi ütlevad). võtame näiteks minu - ma arvan, et enamik peab päris adekvaatseks määratluseks, kui ma ütleks "armastan barokkmuusikat". aga seda enam on mul õudne, kui barokkmuusikat mängitakse halvasti. suure romantilise vibratoga, mustalt, misiganes. või renessanssmuusikat (selle halbu esitusi on veel rohkem, sest eelbaroksel muusikal on ikka veel kohati amatööride muusika maine, tähendab, seda antakse nt lasteaialastele harjutamiseks - ja jumala eest, mul pole midagi selle vastu, et lasteaialapsed harjutavad, aga ma ei taha seda kuulda.)
mul on sõbranna, kes armastab barokkmuusikat veel rohkem ja ta on juba nimekirja teinud ansamblitest, kelle barokk-kontserdile ta ei julge minna.
no ja söögiga on samamoodi. mida suuremad tunded mingi söögikategooria vastu on, seda õudsem on, kui keegi selle untsu keerab või selle nime all mingit jälkrõvedust pakub (vahukreemiga Brita kook, ma vaatan sinu otsa!).
või VVN, näide sulle südamelähedamast muusikast - sulle meeldib Ennio Morricone - ega see ei tähenda, et sulle meeldiks Ennio Morricone suvalise süntesaatoriga süldibändi esituses.
Kustutaja muutlikest isudest (et vahel isutab miski hullupööra ja teinekord üldse mitte) - mul on ka näiteks šokolaadiga samamoodi nagu alkoholiga. Mõnikord on lausa vajadus, söön terve tahvli reast ära (aga siiski hea tahvli, mitte nt kinderšokolaadi, mida ma lihtsalt ei suuda süüa - see maitseb vähemasti minu suus müreda piima järele). Mõnikord tahan mekutada ja söön ühe ruudukese ja täpselt nii palju isu ongi (aga seda üht ruudukest tahan ja naudin väga) - järgmise ruudukese isu tuleb ehk nädala pärast. Ja vahepealsel ajal ei taha üldse, kui peaks sööma, hakkaks lausa vastu.
Kustutatglt on mul vist üldse kõigi toiduasjadega nii, et mingil hetkel on tappev isu just selle asja järele, umbes et ma lähen lolliks, kui ma kohe tarretist ei saa. ja siis ei tule nädalate viisi meeldegi, et selline toit üldse olemas on.
ja tagatipuks - ma julgeks küll öelda, et ma armastan süüa. söömine pakub mulle uskumatuid mõnusid. aga kahjuks võib ta samamoodi pakkuda pettumusi, kui miski on halb või kui see parajasti mulle üldse ei sobi (nt eri haigused muudavad tohutult seda, mis toit kuidas maitseb ja ma olen väga sageli natuke haige.)
Kustutaohh, üks näide tuli veel. ma armastasin lapsena hirmsasti pikergusi õlis küpsetatud moosipirukaid (küllap praegugi, aga neid ei ole kuskilt saada, nii et kontrollida on keeruline). Mul läks neid järjest sisse nii 5 kuni 10 tükki. Aga pärast seda 5. või 10. pirukat hakkas kuidagi vastu ja sealt edasi järgmine pirukas enam ei läinud.
Kustutano ja just nagu VVN-il on raske aru saada, kuidas on mõnel nii, et meeldinud asi ühel hetkel enam ei meeldi, on mul raske aru saada neist, kellel seda piiri ei tulegi. et lähebki 6. ja 11. moosipirukas ja nõnda edasi, kuni on lõhki söönud. Või et sööb ära liitri jäätist ja siis tahaks järgmist liitrit ja kui tal need liitrid käepärast oleks, siis ei lõpetakski. Ma olen sellistest inimestest kuulnud, aga endal on õudselt raske ette kujutada.
ja alkoholiga on täpselt sama lugu - pärast seda, kui veres on mingi iks alkoholiprotsent tekkinud, hakkab järsku vastu, kuigi enne võis olla lausa suured veini-/õlle-/viskineelud.
pmst sisseehitatud alko- ja kõige-muu-meeter - ja salamine uskmatus "ot, tahate tõesti öelda, et kõigil ei ole vä?"
KustutaISSAND JUMAL, olgu, Morricone süldiks tehtuna (ja ma olen seda kuulnud) seletab kõik.
KustutaAga ma olin TÄPSELT see, kes sööb liitri jäätist ja siis võinuks veel liitri sedasama süüa, aga raha oli otsas, rohkem ei tulnud kuskilt ja järgmised päevad oli veega ehtud kaerahelbepuder igaks söögikorraks teema.
Nüüd olen teistmoodi, aga üldiselt arvan seda ajukahjustuse teeneks.
a huvitav, kas oleks läinud lõpmatult liitreid ka siis, kui see oleks võimalik olnud? teadmisega, et iga kell saab, et selle pärast ei pea muretsema. et kui käepärast oleks olnud sügavkülmik, jäätist täis, siis oleks läinud korraga sisse terve see külmikutäis ja ikka oleks veel tahtnud?
KustutaA. väidab, et kui inimesed räägivad, kuidas nad võiks lõpmatuseni kommi või saiakesi süüa, tuleb see sellest, et nad peavad dieeti ja ei luba endale päriselt peaaegu üldse magusat süüa - ja nii arvavad, et saavad lõpmatuseni, kuigi tegelikult tuleks piir kuskil ette, nad lihtsalt pole kunagi selle piirini söönud (erinevalt minust, kes ma olengi söönud kümme moosipirukat, kui ma tahan süüa kümme moosipirukat).
Pluss see, et kui kogu aeg endale midagi keelata, siis see üks kord, kus minna lastakse, tuleb ka mõõdutum ("pärast enam ei saa"), nii et süüaksegi oksendamiseni.
Rahapuudus mõjub küllap sarnaselt.
A ma ei oska öelda. ma ei ole kunagi arvanud, et mul läheks lõpmatult midagi head sisse, isegi rahapuuduses. mul oli siis lihtsalt teadmine, et ma ei jaksa nii palju jäätist vms osta, nagu ma tahaks.
Jap, isegi mina oleks söönud vast väga oivalistki jäätist kaks liitrit ja siis kodujuustusalatit või singileiba sibula ja piimaga ja siis veel natuke jäätist, aga siis oleks vähemalt paar tundi puhata tahtnud, enne kui veel singileiba ja jäätist tahta.
KustutaAga magusa ja soolase vaheldamine oli oluline. Ühte sorti ei läinud üldse nii palju, kui kahte sorti, veel parem, kolme vaheldumisi.
novott, mul on alkoholiga ka nii, et ühel hetkel on vaja puhata. õigemini, niisutada. sest alkohol dehüdreerib ja teatud hetkest alates tekib kohutav janu, mille vastu aitavad ainult mittealkohoolsed joogid. nii et mingis peoetapis võib mind näha ennastunustavalt vett ja mahla kaanimas.
Kustutakui ma olen ennast uuesti ära hüdreerinud ja pidu pole selleks ajaks veel läbi, siis läheb ehk veelgi veini või õlut. aga tavaliselt vajub selleks ajaks juba ära.
üks mõte, mis mul sinu kommentaari ja A. teooria koosmõjus pähe tuli, oli küll see, et okei, ajukahjustus võib olla põhipõhjus. aga äkki loeb ka see, et nüüd ei ürita sa enam võimalikult kõhn olla? no ja raha on ka, et süüa osta. äkki loeb ka see, et nüüd sa VÕID süüa nii palju, kui tahad?
KustutaKüllap. Küllap!
KustutaMa kohe kujutan ette, et sellest ristidega musketärinnade kambast oled sa see pikutav.
VastaKustutaHommik ju!
Konn, kirjuta oma blogis ise joomisest! Teema on terav, aga ega igaühega sellest rääkida ei saagi. Inimesed on nii erinevad, ajastud, suhtumised ja arusaamised samamoodi
KustutaMulle ajasid praegu õlleisu peale, aga mida pole, see on õlu.
VastaKustutaKusjuures, mul tuli meelde, et ma mingi aeg jõin õlu, tumedat, "Tõmmu Hiid" vist. Põhjusel, et mul oli mingi värskekapsa hautise retsept, kuhu oli klaasi täit vaja. Ja ülejäänu jõin alati ära ja alati mõtlesin, et lõpuks ma leidsin õlu, mis mulle maitseb. Samas harjumust juua õlu ikkagi ei tekk8inud ja pole enam aastaid seda kapsahautist teinud. Ma nüüd kunagi kohe proovin uuest :)
KustutaTõmmul Hiiul muudeti kahjuks millalgi retsepti ja pärast seda ei olnud ta enam sama hea kui varem. Talutav, aga ikkagi mitte enam päris see.
KustutaTuul väsitab mind ka, väga. Lugesin just ühte kuuekümnendatel välja antud raamatut, kliimateemadel. Seal seisab, et peamisi põhjuseid, miks inimesed ühest või teisest elukohast lahkuvad, on, kujutage ette, tuul. Ei liigne kuumus, ei külmus, küll aga pidevalt puhuv tuul. Sel loodusjõul olla inimese psüühikale üsna lammutav mõju, kui päevast päeva, kuust kuusse kestab. Natukest tormi või suvist briisi ma tegelikult ei vaena, puhub jah pea seest puhtaks. Aga kui pisut lõuna pool elasin, oli kõrbetuult ca pool aastat jutti, lakkamatult. See muutus lõpuks talumatuks.
VastaKustutaJoomisest – vvn, mis mõttes on tilda alkoholitarvitamine rohkem „päris“ kui minu oma? Nördin koos nodsuga! =)
Mul tegelikult tuli peale Ritsiku alko-postitusele kommentaari kirjutamist („ma kanget ei võta suu sissegi“) meelde, et tegelikult võtan küll, aga haruharva. Puhkudel, kui surm mulle füüsiliselt väga lähedal on olnud, nö. käte vahel. Inimese või looma oma. Siis lähen valan endale väga väikese pitsi viskit, joon ühe lonksuga põhjani. Võtab värinad ära ja laseb teha, mida sellistel puhkudel teha tarvis.
Harjumused jaa, on ajas muutuvad. Vähemalt minul kindlasti. Eks ma olen ka igast asju joonud, enne kui jõudsin järeldusele, et lahjale alkoholile vääramatult ja kiiresti järgnev peavalu ei ole eelnevat maitsenaudingut väärt. Ilmselt ka - organist ei kannata.
VastaKustutaLisaks, mulle ikka ei meeldigi "suriseda". Ma olen kehv suhtleja, kuid siiski - ma saan hakkama. Joogise peaga aga satun kuidagi segadusse, ei ole enam kindel, kus lõpen mina ja algab joove, kas räägin veel mina või juba vein. Ja siis on veel raskem, kahtlen ja kaalun sõnu, sõnastan ümber jms. Tekib mingi meelestu kontroll enese üle. Aga seda vaid teatud joobeni.
Edasi, mingist piirist alates aktiiverub mu niisamagi suht õhuke sotsiaalne närv. Kui ma kainena suudan hoiduda oma arvamuse väljendamisest, sekkumisest jms (sõltuvalt olukorrast, kuid siiski - enamasti on see mõistlik), siis x-joobe astmest alates on mul tingimata vaja maailma päästma hakata.
Nt, ükskord juhtus üks eriti piinlike olukordi ühe korporatsiooni koosoleku järelpeol. Juba kitsamas ja segasemas ringis arutati rebastele esitatavaid mu meelest täiesti jaburalt karme nõudmisi. Mingi tähtis mees rääkis ja rääkis ja rääkis ja kuni ma enam ei jaksand kuulata. Astusin juurde ja umbes mehe lipsu küljes rippudes uurisin tema käest, kas ta on ikka on täiesti kindel, et tema mõlemad munad ühe palju kaaluvad. Sest mulle tundus, et nii jaburaid nõudmisi saab esitada teistele vaid inimene, kes ise on igas võimalikus mõttes sile ja sirge, absoluutselt täiuslik. Ja, olles inimese juba poolsurnuks ehmatanud, onju, toppisin talle mingi rahatähe püksi rihma vahele ning nõudsin, et ta telliks mulle takso. Sest ma lahkun. Sest vt lõiku algusest.
Noh, mõte oli ju õige, aga kainena poleks ma seda iial selliselt esitanud. Täna on lõbus kirjutades, aga tol korral ei olnud, oli tunne, et koli või linnast minema.
Lihtsam on nautida alkoholivabasid tooteid ja juua vaid seltskonnas, kus saab sõnu valimata kõigest.
Organism, siiski.
VastaKustutaPole vist õiget soolikat, lärmi vastu aitab ja aitäh sellegi eest, aga nagu vvn ütles, siis ikka vist ei armasta.
(mde, krevette söön, aga peavad olema hästi tehtud. Nö nurgatagustes baarides ei telli krevette sisaldavaid sööke iial - risk, et need ei ole tehtud hästi, on ülemäära suur :)).
ja krevetist, millel on midagi viga, võib jube kergelt ka toidumürgituse saada. samamoodi igasugustest karpidest.
Kustutaüldse - kas teile ei tundu, et laias laastus on need kirglikud mittemeeldimised seotud sellega, millest keegi mürgituse saab? Tilda kirjeldab, et lahjast alkoholist saab peavalu ja see peaks küll kerge mürgituse sümptom olema. puskariõlisid on vist lahjas alkos rohkem?
VastaKustutaKeha teab, kui teda kuulata, mis on talle hea ja mis mitte? Mhmh, ma usun seda ka.
KustutaJaa, ühest küljest teab tõesti. Aga teisest küljest… mu mäletamist mööda oli Rentsil korra selle kohta hea postitus, kehakuulamise kohta siis. Et kui näiteks (ülekaaluline) keha ütleb sulle kell 11 õhtul, et mine rüüsta külmkappi, seal on kooki ja jäätist – kas siis peaks oma kehaga nõus olema? Asjalik küsimus mu meelest =)
KustutaJaa, mulle tundub ka nii, et mittemeeldimised on mürgitusega seotud. Ma olen vermutist mürgituse saanud, nii et tänasel päeval ärge mulle isegi vermutipudelit näidake, kohe hakkab paha. (Mitte et vermutil miskit viga oleks olnud, ma lihtsalt jõin seda ülemäära palju)
Kustutamul oli pikemat aega mustsõstardega sama häda.
Kustutaaah, klassikaline "mul oli söömise ajal vist toidumürgitus ja enam ei söö seda".
KustutaKusjuures ma ei tea, kas see on psühhosomaatika või mis, aga ma esimene kord valge shkolaadi ja kohupiimagaga koogi söömi järel oksendasin, teine kord tundus mõneti vastumeelne, aga omast arust oli teadlik, ignoreerisin, sõin ikkagi kooki. Isegi jumala hea oli - aga siis oksendasin jälle. Enam ei tundu tõesti isegi proovimise järel mitte kuidagi hea. ÖÄK!
Valge shokolaad ja kohupiim koos on mulle eieieiei.