Seostest

Swedish explorer Eva Dickson. She was a rally driver, aviator and travel writer, and she became the first woman to drive across the Sahara after she was dared to do it. She died in a car accident in Baghdad, Iraq, in 1938.

Öösiti, pimedas liigub aeg teisiti ja mõtted selles samuti, tekivad ulmelised ideed, hämmastavad soovid ja kirjeldamatud seoses. Nt eile jäin mõtlema, esmapilgul ehk ei ütlekski, kuid  usk ja autod on täiesti lahutamatud.

Üks minu endine kolleeg, olles saanud kätte trükisooja juhiloa, istus autosse ja sõitis väravast välja. Konkreetselt sõitiski väravast välja tänavani, siis pani tagumise käigu sisse ja sõitis hoovi tagasi. Järgmisel päeval väljus kolleeg majast suure ikooniga, keeras sellele käteräti ümber, pani pagasnikusse ja sõitis sellega järgmised viis aastat.

Mina sain juhiload vanuses 19. Võiks ju arvata, et kes kurat, usub jumalat 19. aastaselt. Mina palvetasin nii, et kuklakarvad higised. Olles sõitnud trepi eest prügikonteinerini, tegin ristimärgi ja pühkisin higi. Ma ütlesin: "Jumal, kui sa oled olemas... (ja edasi puhas improvisatsioon, emotsionaalselt, palavalt)". Mul oleks justkui satelliitantenn pea külge kasvanud: operatiivside punkt taevaga. Ma pole ei varem ega hiljem suhelnud taevastega nii, kui esimesel poolaastal peale juhtimisõiguse saamist. Ma isegi mõtlesin siis, et ateist ja autojuht ei olegi võimalik üheaegselt olla. Juba ühest pilgust kolmerealisele teele võib mõnesse usku pöörduda, kuuerealise puhul mitmesse üheaegselt.

Inimene, kes mind sõitma õpetas, ütles mulle autosse istudes nii: "Sa ära muretse, peaasi - lase kõik idikad läbi. Seda, mida teha siis, kui ma ise peamine idikas olen, ta ei öelnud. Armastas. Sõidu ajal karjus "PIDUR!" ja siis silitas peas. Palju kordi nii ühte kui teist.
Mäletan ühte kord, kui sõitsin üle suure silla ja korraga mõtlen, et aga kui nüüd pidurid kaovad? Mida teha, MIND POLE ÕPETATUD?! Miks ma ei googeldanud? Peab vist kuhugi vastu sõitma, kokkupõrke tekkitama. Mille vastu ma siin sillal sõidaksin? Miks ma ei googeldanud, mida teha, kui ma sõidan sillalt vette? Koju jõudes lugesin kaks tundi. Piduritest, veest ja sellest, kuidas juhtida autot suures linnas, kui sa oled idioot. Kirjutasin välja terve rea kasulikke nõuandeid. Üks hea artikkel lõppes sõnadega: "Ja Issand olgu Teiega!"

Teine hea artikkes ütles, et ei maksa häbeneda, kui te olete idioot. Ja mitte, et ma häbenenud olekski. Mul oli auto küljes mingi hoiatusmärk lausa. Kahju ainult, et üks, tol ajal oleks pidanud terve auto nendega üle kleepima. Ja katusele paigaldama lipu, pildiga toru pluss paar kõrge kontsaga kingi. Püüdsin end siis tihti mõttelt, et tahaks akna alla lasta ja liiklusesse karjuda: "Inimesed! Mul on nii hirmus! Ma olen toru, kingades kõrgetel kontsadel! Kas te ikka näete? Olge tähelepanelikud!" Häda ei anna häbeneda. Ruuporit oleks katusele vaja olnud. Et oleks mugav vabandust paluda. Tee on selles mõttes imelik, et kui eksid - antakse andeks. Sõidad reeglite järgi - saad tingimata sõimata.

Ma muide ootasin seda pikalt. Kõik tüdrukud rääkisid, et kõige rohkem soolist ahistamist toimub liikluses. Ma olin juba tükk aega autot juhtinud ja hakkasin juba muretsema, kui ühel hommikul kesklinnas ristmikul keegi röökis ei mäleta miks: "Türa!...(ja edasi serbohorvaatia keeles paljude hüüumärkidega)". Jumal, mul sai kohe nii hea, aitäh, oli nagu ristimine ja rebasepidu - ma lõpuks kuulun klubisse!
*
Morgile ja teistele kaasa elades, lugeda naeratades.
:)