 |
| Allikas: Tumblr |
(sahtlist)
Üks öö vaatasin filmi, kus pingule tõmmatud näoga Cher võrgutas noort Nicolas Cage´i ja sain aru, et mul on ka vaja, hädasti. Vaja - iluoperatsiooni portselanist maski seisundini. Et liigutada saaks vaid ühte kulmu - kergelt, ripsmeid volksutada ja avada suud, aga delikaatselt siis, mitte plommideni seitsmendas hambas.
Oo, kuidas mu elu siis muutuks, kuidas kõik lööks õitsele! Ma enam ei keerutaks pead ega pööraks end kogu kehaga. Ma saaksin ära teha ja öelda kõik, millega ma praegu toime ei tule. Näo pärast, mõistad, näoga, mis mul praegu on.
Ma õpiksin kauplema, paluma, valetama ja etteheiteid kuulama - seda kõigepealt.
Õpiksin rääkima purjus inimeste, mentide ja tädidega väikeste luukide taga.
Ja siis ma ütleksin!
Ma ütleksin neile!
Igaühele, kõigile, selle, millest siiani vaikinud olen.
Sest see on ülim vabadus.
"Ma armastan sind," - rahulikult, mitte nii nagu praegu, kui lisaks öeldud lihtlausele on näkki kirjutatud, et ma tulen, tulen, kallis, paljajalu läbi lume, kassi ja asjadega. Vot kõige selleta, ütleksin - nii lihtsalt informatsiooniks.
Ja ei sulaks lombiks, kui on vaja öelda "Ma ei armasta sind," et seejuures ei oleks "Anna andeks, anna andeks, anna mulle andeks, kuidas sa siis nüüd saad, ei, ma ei jäta sind nii või teisiti," et oleks vaid kannatlik heatahtlikkus.
Lapsele - "Ma olen õnnelik, et sa mul oled". Ja mitte, et meelekohas taoks "Kallis, mul on nii palju armastust sinu vastu, et see põletab mul südame seest ja ma ei tea, kuhu see kõik suunata, sest see on sinu ja teistele see ei sobi ja..." Ilma kõige selleta ja ma oleks õnnelik.
Emale - "Aitäh". Valu, kaastunne, ärritus ja palju muud - ma ei näitaks midagi.
O, mul on veel terve nimekiri asjadest, millest ma peaks rääkima rahulikult või mitte rääkima üldse: te valetate, mulle see ei sobi, sul ei ole õigust, ära joo, sa solvasid mind, tee ennast korda jnpe.
Kui mulle otsaette ei oleks kirjutatud, kui palju see kõik mulle korda läheb, oleks hoopis teine asi - saaks öelda, lihtsalt. Näoga, nagu Cheril ma oleks absoluutselt võitmatu. Ideaalis võiks veel häälepaelu ka lasta korrigeerida, et siis hääl ei väriseks, kuid see võib veidi oodata.
---
:)
Ma oleks kõike seda taht siis, kui ma olin ehk 17. Et keegi ei ütleks mulle, et mul on kõik tunded ja mõtted näost selgelt välja lugeda. Tol ajal mõni ikka ütles (ja ma punastasin selle peale ja olin iseendale vihane).
VastaKustutaAga nüüd ma olen rohkem kui 2x17 ja ma olen täitsa rahul, et mul on nägu, miimika, tunded. Just avastan oma näost pisikesi uusi kortsukesi, mitte just iga päev, aga siiski küllalt tihti. Vaatan neid ja põnev on mõelda, mis on olnud mu mõttes, et ma olen teinud nii tihti just sellist nägu, naernud just niimoodi silmade ja suuga, maganud just sedamoodi nina kõrvale kortsu. Kriips kriipsu haaval, esialgu alles aimatavalt, hakkab ennast mu näkku kirjutama romaan. Loen seda nagu väga pikaldast järjejuttu minust endast ja inimestest ning olukordadest enda ümber, kellele-millele olen naernud ja nutnud. Mulle meeldib lugeda. See on üks väga omane, isiklik ja hingeminev lugemine :)
Aga Cher on siiski omamoodi lummav, ei saa salata.
KustutaHommikul huvi pärast kuulasin Cheri. Ega ma temast palju ei tea, paari filmi, vm.
VastaKustutaMulle väga meeldib mõte, et nägu on aja päevik, või aja poolt järk järgult täidetav lõuend vms. Ma pole päriselt iluoppide vastane, aga väikese jubedusega hinges loen ca 30!aastaste naiste täitesüstidest jms.
Mis emotsioonide varjamisse puutub, siis ma tihti mõistusega pean vajalikuks, aga temperament onju :)
Töö on õpetanud kontrollima, kuulama tühja näoga ükskõik, mida parasjagu räägitakse. Väljendama oma seisukohta optimaalse, mõõdetud hääle ja pilguga. Õpitav vist väga ei ole, aga tuleb kogemusega. Tuleb iseenesest, hoiak ja mingid kaitsemehhanismid sh.
Lähedastega suheldes aga unustan end, kord on hing paelaga kaelas, kord süda ripakil, mask kapi nurgas vedelemas. Kõik puha katmata, teise silma, käe ja sõna ulatuses.
Võimalik, et teisiti jälle põleks üldse mõtetki…
Kirjuta, kirjuta, kirjuta! Sa oled selles väga hea!:)
VastaKustutaAga kassist tahtsin ka paar sõna - kenad sääred, huvitav hoiak ja pikad käsivarred räägivad kassi näoga naisest ka üht-teist:)
Oi, ma igaks juhuks, tekst on minu, aga see pilt on küll netist - üldse ei tea, kes autor või pildil. Aga ilus pilt on, jaa.
VastaKustutaKäisin kinos (https://www.youtube.com/watch?v=MFWF9dU5Zc) vaatasin, kuidas Cate Blanchett ja Sandra Bullock on nii õõvastavalt ühte nägu opereeritud cherinäolised. Ja samas salaja kadestasin seda mahedat sünget salapära, mis selles igavesti irooniliseks kivistatud muiges neil kogu aeg oli.
VastaKustutaMul jäävad ka kõik armastused ja tänud avaldamata, sest ma tean, kuidas mul need tulevad ainult lombiks sulanult üleääre lahvatades välja. Vaja peen ja hoitud paista, tuleb taolistest asjadest hoiduda.
:)
Kustuta