Raamatust jäi mingi veider tunne. Kuidagi – ei liha ega kala. Houellebecq on kahtlemata tark inimene ja minu poolt loetutest on see äkki tema kõige kontseptuaalsem romaan. Inimene saavutab surematuse. Ja – lakkab olemast inimene. Natuke naeru olemusest, hirmust vanaduse ees, keskeakriisist, rahast ja armastusest. Sekka sektantlust ja transhumanismi. Samas, sedavõrd hüpertrofeerunud keskeakriis ei ole lõbus lugemine, vormid, mida see omandab, on iiveldama ajavad.
Ühelt poolt, Houellebecqi totaalse vagina-tsentrismi ja penis-okraatia filosoofia ärritab – no kaua võib. Lugedes tekkis tunne, et kirjanik põeb Tourette`i sündroomi: peale religiooni, immigrantide, naiste ja laste ründamist, mõtisklusi inimkonna tulevikust ning selle vahetust kirjeldamist ilmuvad ootamatud(!!) graafilised passaažid naiste suguorganitest. Ja seda tihedalt kogu raamatu vältel.
Teiselt poolt, need kaasaegse ühiskonna valupunktid, millele Houellebecq osutab, tõepoolest vajavad ravi. Lapsi ei sallita, vanurid on koormaks ja surra kord on ja siis jälle ei ole moodne. Noorusekultus juhib protsesse, kuidas aga tunneb end selle kõige keskel paratamatult vananevas kehas elutsev inimene?
Kindlasti ei ole see raamat nautlemiseks, mõnusaks ajaveetmiseks, ei jäta meeldivat järelmaitset. Vastupidi, paneb mõtlema asjadele, millele tihti vist ei tahaks. See juhus, kui sulle mitte lihtsalt ei räägita lugu – kuigi lugu on seal ju olemas, vaid tõmmatakse dialoogi.
Mulle ei meeldinud raamat algusest peale, kuid oli huvitav lugeda – näha järjekordset marginaalset arvamust ühiskonna evolutsiooni võimalustest ja teedest. Noh, sel korral siis depressiivselt, paljude suguaktide ja ei-tea-ise-ka-täpselt mille otsingutega.
Mu meelest on Houllebecqi kõige suurem viga ja taak selles, et ta ei näe inimeses inimest. Näeb looma, „ainevahetusmasinat“. Seoses sellega kannab tema filosoofialt rahuldamata, alati ülierutunud, oma seksuaalsete ebaõnnestumiste ja vastassugupoole äraütlemiste peale solvunud ning „naisest, kes viib ellu kõik tema seksuaalfantaasiad“ unistava puberteetiku iseloomu.
Kõik muud inimese tegevusvaldkonnad pole kirjaniku meelest tähelepanu väärt. Seksuaalse (no krt, ütle ise sünonüüm) vabaduse apogee, pakub hulgaliselt kõneainet kirjeldamatutest õnnetustest, mida moraal, monogaamia, abielu, vanadus jms meie ellu on toonud. Samas, lahendusi autor ei paku, vingub vaid…
Kõik teised on ka lugenud:
Marca
loterii
Indigoaalane
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Täiesti unustanud, et olen seda kunagi lugenud.
VastaKustutaMa loodan, et minuga juhtub samuti.
VastaKustuta:)
Kas sinu arvates oleks H. ja Sorokini tulevikuulmad küllaltki ühes paadis?
VastaKustutaÜldse mitte. Sorokini maailmad on totalitaarsed (ükskõik, kes ja mil moel seda siis parasjagu HIRMUvalitseb), ühiskonna(korralduse?) roll on suur ja tähtis. Ja siis seal kuskil selles, über-absurdses ühiskonnas toimetavad inimesed - pisikesed tähtsusetud mutrikesed. Pelglikud, kuid riukalikud. Väliselt kõigega kaasa koogutavad, sisemiselt, salaja siiski mingi isikliku kasu poole püüdlevad (petavad tasahilju ja varastavad pisku haaval jms). Natuke nagu Matsini „Mustas päikeses“, ainult, et inimesed on veel palju väiksemad. Nii mõistuselt kui hingelt.
VastaKustutaHouellebecq räägib ükskõik, millest ta siis parasjagu räägib, kõigepealt pornost, ja siis indiviidist. Üksikisik on suur ja tähtis, tal on mõtted ja tunded ja vajadused ja ta on oma otsustes küllaltki vaba (vs igasugustes vabadustes väga piiratud Sorokini omad). Ja anna lollile vabadus, onju, ja ongi suur mure ja stress. Ja ümbritsev maailm on lihtsalt… koht ja aeg (kus mõtted saavad tekkida).
Sorokini raamatus inimesed koguaeg teevad midagi, sahmivad oma väikesed sahmimisi. Kui konflikt on, siis seda mõõtmatult suure ja kurja riigi, tsaari või miskitpidi võimu haaranud kantpea või vähemalt ülemusegagi. Houellebecqi maailmades inimesed mõtlevad (ja seksivad ja isegi üheaegselt) ja on hõivatud ja konfliktis alati iseendaga.
Sorokini maailmad on palju kirevamad ja naljakamad. Houellebecqi omad suuremad ja depressiivsemad.
„Saare võimalikkuses“ mulle tegelt see koht, kus Daniel 25 mere äärde jõudis,meeldis väga. Pildiliselt – ihusoe vesi ja õhk, pilved ja liivaluited ja lihtsalt olemine.
Kui see on see, mida sa küsisid :)
Vigade parandus, Matsini "Gogoli diskot" mõtlesin, teist ma pole lugenudki
KustutaOk, aitäh põhjalikult vastamast, see paralleel torkas pähe kuidagi juhuslikult; Sinu seletus on usutav.
KustutaTegelt ma ei osanud nüüd siia sisse kirjutada seda, et Sorokini väikesed inimesed on vaatamata kõigele hästi inimlikud. Houellebecqi palju suuri mõtteid mõtlevad aga ikkagi kaugemalt vaadates puha loomad, "ainevahetusmasinad". Mingi error on :) aga no nii mulle paistab.
VastaKustutaolemata kumbagi lugenud, on selle kirjelduse põhjal kiusatus teha järeldus, et Sorokin armastab pigem inimesi, Houellebecq inimkonda. või siis huvituvad inimestest resp. inikonnast. Mul on kahtlus, et viimase tendentsi esindajad kipuvadki oma idiosünkraasiaid üldistama, tähendab, kirjutavad justkui inimkonnast, aga kogu see inimkond on rahvastatud nende enda nägu tegelastega.
KustutaOlemuslik erinevus on mu meelest nende teostes see, et kui Sorokin mängib oma tekstides ideedega, kuidas kõiksugu süsteemid (ühiskonnagrupid, valitsus, jne) tulevikus võivad areneda (õieti siis taandareneda). Samas kui inimesed ise selles süsteemis jäävad ikka samasugusteks oma argiste murede ja sahmimiste ja muu säärasega.
KustutaSiis Houellebecq mängib läbi analoogseid (taand)arenguid indiviidi tasandil. Tema teostes jäävad süsteemid põhiolemuslikult ikka samaks, ükskõik kui äärmuslikud või mõõdukad kultused ka parasjagu võimul pole, siis need toimivad ikkagi samamoodi nagu praegused. Aga inimesed ise muutuvad aja jooksul, ja muutuvad lausa millekski muuks (nii Elementaarosakestes kui ka Saare võimalikkuses lausa uueks liigiks).
Jaa, nõus!
KustutaNotsu, mitu päeva mõtlesin. Mu meelest on nende kahe kirjaniku suurim vahe see, et kui ma loen Sorokinit, siis ma tunnen, et kirjanikul oli kirjutades lõbus. Et lõbutses sajaga, kirjutas ja itsitas ja oli vaimustusest, oma tekstist ja iseendast. Ja ses mõttes nõus, et inimesed talle meeldivad, ei meeldi poliitika, korrad ja reeglid. Mingit sorti anarhist siis või...
VastaKustutaHouellebecqile inimkond mu meelest ei meeldi, inimesed ei meeldi ja üldse - talle ei meeldi mitte midagi. Rahulolematus ja ärritus puhtal kujul. Šovinistliku ja kibestunud (samas, intelligentse) vanamehe lõputu ving ja hala.