Pealkirjata

(ausõna, varsti ma saan neti tagasi ja kirjutan pärnaõitest ja moosi keetmiseks. Seni, ma leidsin Google'ist mingi oma ammu unustatud kausta, lugesin, nii nunnu on. Ja tol korral polnud ka netti:))

(arhiivist)

poolvaba päev, vihmane sügisõhtu, lappan vanu fotosid... sõrmede vahel, silme ees, peas.

sild üle Moskva jõe vaatega kirikule. suvi on lõppenud, tuul puhub juuksed silma. ma seisan ja mõtlen, et täpselt kaks aastat tagasi seisin täpselt samas kohas ja juba siis oli selge, et kõik praegu juhtuv oli vaid aja küsimus. keegi oli nähtamatu tindiga kõik selle juba ammu meie jaoks valmis kirjutanud ja tõstnud mustandi märkega "nende, mis nende nimi oligi, sõprade, jaoks" laua sahtlisse. ja et tahad või mitte, ükskord jõuab kätte aeg, mil mängime stsenaariumi poolt pakutud rolle. esimest korda elus on mul tunne, et mõnda aega tagasi olen siin juba seisnud ning siis teinud samu valele poole.

tee linnast välja, blondid hääletajad.

siis istun köögi laual, päike paistab selga, me joome veini pika jalaga klaasist. sa tõstad mu elutuppa diivanile ja paned käima multika, ma uinun jõudmata vaadata lõpuni. kummised kardinad, usteta aegruum, vaikus ja rahu ja Pariisi metroo pileti kujuga käterätt.

"Kui me nüüd kohe ei peatu, ei lenda sa täna kuhugi", ma mõistan esimest korda elus, et mul on lennukist ükskõik, ükskõik tervest mõistusest, peaasi, et ei peaks peatuma. "Ma ootasin kaua, ma võin veel". sõidame Domodedovasse, suudleme kiirelt ja ma mõtlen lennukis, et kõik on nii ebaloogiline. nagu klassikalises seriaalis. kõige põnevama koha peal.

*

kohvi ja seenetäidisega pannkoogid voodis, suvine, palav, õhu- ja muidu tühi Piiter, inimesed ja tänavad - veidi paokil uks võõrasse ilma. maailma, millises mina, ja ma tean seda täpselt, olen juhuslik ja ajutine külaline.  me suudleme tanklas, kohvikus, kaubamajas. esimest korda elus kallistatakse mind unes ja ma tean täpselt, et see kõik on episoodid, pärlid, piisad. killud, milliseid ma kunagi vihmasel sügisööl vaatan. vaatan pikalt ja "proovin selga". ei suuda öelda "Ei" kiusatusele.

- Mahuvad?

- Mhm. 

*

"Vabandage, meil on tehnilised rikked. Ühendus Amsterdamiga on katkenud! Te võite sõita tagasi Saksamaale või kasutada rongi".  Utrecht, päike, õunapirukas vahukoore ja šokolaadiga, meil on kuus tundi vaba aega. ma ütle elus esimest korda sõnad "Ma tahan sind" - tunnen end kuus tundi hiljem, istudes üksi ja hullult väsinuna hotellitoa aknalaual vaatega keskväljakule, võrksukkade ja leopardi-mustrilist miniseelikut kandva tüdrukuna.  ja purgiõlu samas, enne und. heidan veel meie järgi lõhnavasse voodisse. ärgates selgub, et mu keha on täis eilsest jäänud märke ja viimseni kõik lihased valutavad. naeratan päevi totakalt.

*

vaher. surnute linn. vahetuvad hotellid ja pildid hotellitubade akende taga. esimest korda elus seksin järjest mitmel järjestikusel päeval, vaatamata tugevale külmetusele. telefonid on väljas, postkasti sisu ei huvita. maailm lakkab olemast, mul on hea ja ma mõtlen, et nii võin olla lõputult: päevad läbi voodis, rääkida ja kallistada ja armtseda perioodiliselt. esimest korda elus sulan puudutustest nagu koorejäätis kuumal asfaldil, ei saa enam aru, kust sa täpselt puudutad, annan lihtsalt järgi, iga rakuga ja palun, et see ei lõppeks kunagi. kunagi sa voolad padjale ja naeratad. naratad. naeratad, naeratad. naerad.

*

Frankfurt. helesinine taevas, päike, hommik - õhk lõhnab kaneelivahvlite, kohvi ja õnne järele. me magame koguaeg sisse ja jääme kuhugi hiljaks, räägime voodis lugusid, naerame, magame, ärkame, naerame ja meil on kõik lihtne ja selge. me sõidame trammiga keskusesse ja kallistame teineteist säilitamaks tasakaalu, kui tramm vingerdab käänulistel tänavatel. me käime jalutamas, istume jõe kallastel ja räägime tihti "Küll oleks lahe, kui..."

*

hilissügis, külm. tühi Müncheni lennujaam. viimased tunnid. "Ma ei tea, millal me jälle trehvame" - ma veel ei tea, mida see täpselt tähendab. järgmist korda ei tulnud ja ei tule kunagi. esimest korda elus tuli mul leppida sellega, et vahest tuleb panna punkt isegi siis, kui kõik on "lihtne ja selge" ja tundub, et nii võiks olla lõputult. kõik on kunagi esimest korda.

ps. kõik biograafilised andmed on juhuslikud, kõik tegelased on välja mõeldis. ja kui oleksidki reaalsed, siis loos kirjeldatud teine pool, olles mu teksti läbi lugenud, ütleks umbes nii: - Lõpuks sain aru, milles seisneb erinevus minu ja sinu  situatsiooni tõlgendustel - sinu jaoks oli see sündmus, minu jaoks aga. oli üks n-st.

a muidu on ilus... Laps nohiseb kõrval toas...

netti pole, väga veider...

08.10.12 kell 00.28