neljapäev, 28. juuni 2018

Pealkirjata

(ausõna, varsti ma saan neti tagasi ja kirjutan pärnaõitest ja moosi keetmiseks. Seni, ma leidsin Google'ist mingi oma ammu unustatud kausta, lugesin, nii nunnu on. Ja tol korral polnud ka netti:))

(arhiivist)

poolvaba päev, vihmane sügisõhtu, lappan vanu fotosid... sõrmede vahel, silme ees, peas.

sild üle Moskva jõe vaatega kirikule. suvi on lõppenud, tuul puhub juuksed silma. ma seisan ja mõtlen, et täpselt kaks aastat tagasi seisin täpselt samas kohas ja juba siis oli selge, et kõik praegu juhtuv oli vaid aja küsimus. keegi oli nähtamatu tindiga kõik selle juba ammu meie jaoks valmis kirjutanud ja tõstnud mustandi märkega "nende, mis nende nimi oligi, sõprade, jaoks" laua sahtlisse. ja et tahad või mitte, ükskord jõuab kätte aeg, mil mängime stsenaariumi poolt pakutud rolle. esimest korda elus on mul tunne, et mõnda aega tagasi olen siin juba seisnud ning siis teinud samu valele poole.
tee linnast välja, blondid hääletajad.
siis istun köögi laual, päike paistab selga, me joome veini pika jalaga klaasist. sa tõstad mu elutuppa diivanile ja paned käima multika, ma uinun jõudmata vaadata lõpuni. kummised kardinad, usteta aegruum, vaikus ja rahu ja Pariisi metroo pileti kujuga käterätt.
"Kui me nüüd kohe ei peatu, ei lenda sa täna kuhugi", ma mõistan esimest korda elus, et mul on lennukist ükskõik, ükskõik tervest mõistusest, peaasi, et ei peaks peatuma. "Ma ootasin kaua, ma võin veel". sõidame Domodedovasse, suudleme kiirelt ja ma mõtlen lennukis, et kõik on nii ebaloogiline. nagu klassikalises seriaalis. kõige põnevama koha peal.

*
kohvi ja seenetäidisega pannkoogid voodis, suvine, palav, õhu- ja muidu tühi Piiter, inimesed ja tänavad - veidi paokil uks võõrasse ilma. maailma, millises mina, ja ma tean seda täpselt, olen juhuslik ja ajutine külaline.  me suudleme tanklas, kohvikus, kaubamajas. esimest korda elus kallistatakse mind unes ja ma tean täpselt, et see kõik on episoodid, pärlid, piisad. killud, milliseid ma kunagi vihmasel sügisööl vaatan. vaatan pikalt ja "proovin selga". ei suuda öelda "Ei" kiusatusele.

- Mahuvad?
- Mhm. 

*

"Vabandage, meil on tehnilised rikked. Ühendus Amsterdamiga on katkenud! Te võite sõita tagasi Saksamaale või kasutada rongi".  Utrecht, päike, õunapirukas vahukoore ja šokolaadiga, meil on kuus tundi vaba aega. ma ütle elus esimest korda sõnad "Ma tahan sind" - tunnen end kuus tundi hiljem, istudes üksi ja hullult väsinuna hotellitoa aknalaual vaatega keskväljakule, võrksukkade ja leopardi-mustrilist miniseelikut kandva tüdrukuna.  ja purgiõlu samas, enne und. heidan veel meie järgi lõhnavasse voodisse. ärgates selgub, et mu keha on täis eilsest jäänud märke ja viimseni kõik lihased valutavad. naeratan päevi totakalt.

*

vaher. surnute linn. vahetuvad hotellid ja pildid hotellitubade akende taga. esimest korda elus seksin järjest mitmel järjestikusel päeval, vaatamata tugevale külmetusele. telefonid on väljas, postkasti sisu ei huvita. maailm lakkab olemast, mul on hea ja ma mõtlen, et nii võin olla lõputult: päevad läbi voodis, rääkida ja kallistada ja armtseda perioodiliselt. esimest korda elus sulan puudutustest nagu koorejäätis kuumal asfaldil, ei saa enam aru, kust sa täpselt puudutad, annan lihtsalt järgi, iga rakuga ja palun, et see ei lõppeks kunagi. kunagi sa voolad padjale ja naeratad. naratad. naeratad, naeratad. naerad.

*
Frankfurt. helesinine taevas, päike, hommik - õhk lõhnab kaneelivahvlite, kohvi ja õnne järele. me magame koguaeg sisse ja jääme kuhugi hiljaks, räägime voodis lugusid, naerame, magame, ärkame, naerame ja meil on kõik lihtne ja selge. me sõidame trammiga keskusesse ja kallistame teineteist säilitamaks tasakaalu, kui tramm vingerdab käänulistel tänavatel. me käime jalutamas, istume jõe kallastel ja räägime tihti "Küll oleks lahe, kui..."

*

hilissügis, külm. tühi Müncheni lennujaam. viimased tunnid. "Ma ei tea, millal me jälle trehvame" - ma veel ei tea, mida see täpselt tähendab. järgmist korda ei tulnud ja ei tule kunagi. esimest korda elus tuli mul leppida sellega, et vahest tuleb panna punkt isegi siis, kui kõik on "lihtne ja selge" ja tundub, et nii võiks olla lõputult. kõik on kunagi esimest korda.

ps. kõik biograafilised andmed on juhuslikud, kõik tegelased on välja mõeldis. ja kui oleksidki reaalsed, siis loos kirjeldatud teine pool, olles mu teksti läbi lugenud, ütleks umbes nii: - Lõpuks sain aru, milles seisneb erinevus minu ja sinu  situatsiooni tõlgendustel - sinu jaoks oli see sündmus, minu jaoks aga. oli üks n-st.


a muidu on ilus... Laps nohiseb kõrval toas...
netti pole, väga veider...
08.10.12 kell 00.28

17 kommentaari:

  1. See on nii veider, et kui Suur Armulugu parajasti käib, sa kuidagi näed seda ... noh, näed, näed küll ju! Aga ikkagi alles pärast on
    "aa. See oligi see. SEE oligi SEE. Ma sain aru küll, et see ei saa kesta, aga ikkagi aga ikkagi aga ikkagi - kui see ka ei kestnud ... Mis siis veel? Miks veel? Kas ... kas üldse veel?!?!"

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa. Eriti see kommentaar siin. Hullumeelne keeris, mis viib endasse ja pärast mida on tühi ruum ja palju õõnsaid küsimusi. Mul kestis see keeris mitu aastat. Küsimused kestavad vist veel mitu aastat. Mis, miks, kas...?

      Kustuta
    2. Mõtlesin teie kommentaaride peale nii kaua, et jõudsin välja küsimuseni „Mis on armastus?“ ja sealt edasi vana naljani tüdrukust, kes plaanis kirjutada kursusetöö teemal „Elu ja surm Euroopa kirjanduses“.

      Aga mõtlen, et kui on see hetk, eks, kui lained löövad üle pea kokku ja emotsiooni on kaugelt rohkem, kui mõistmist, siis mul on pigem see, et: „Olgu see viimane kord! Ma mitte kunagi enam, mitte – mitte kunagi…“ Aga no, läheb üle ja nii …

      Kustuta
    3. Mina küll armastusest ei rääkinud =) Ma ka ei tea, mis see on. Mina mõtlesin, et Suured Armulood on armumise teema =)

      Kustuta
  2. Arvasin, et ainult mina oskan seksist ja armastusest nõretavaid ridu läpakaklahve tagudes loetavaks raiuda, aga näe....keegi Tilda kirjutab hirmimeliselt:P
    Kuhu vintage-pilt jäi?:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Konn, ma ükspäev lugesin su blogi, mitu lehekülge jutti. Ma ei tea, vanad inimesed ja lapsed jms, polnud seal seks poegagi.

      Pilti pole, sest postitasin telefonist

      Kustuta
    2. Eks ma blogis püüan enamasti siivas näida:P

      Kustuta
  3. Vau!
    Ja ärgu lõppegu vastuste otsimised küsimusele: Mida naised tegelikult soovivad?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See küsimus on küll pigem sarjast: kui palju maksab kollane auto?
      :)

      Kustuta

    2. Oli küll niiske hommikupoolik, aga ometi ei sadanud. Vihmast ööd meenutasid
      veel vaid pilved puude kohal ja veeloigud tänaval. Need on kui peeglid
      maapinnal, arvas bussi ootav Aleks.
      Rahvast kogunes tavatult palju. Peagi keeras nurga tagant välja roheline
      kingakarp. Ühistransport täitus hoobilt, kuna piletit ei pidanud ostma.
      Muidugi, muidugi, kes ees, see mees, kui tasuta, siis kasuta, ja need teised
      klišeed keerlesid korraga Aleksi peas. Eneselegi aru andmata pakkus ta bussis
      istet imikuga naisele, kes ei lasknud end ümbritsevast kuigi häirida. "Palun",
      "aitäh", ootamatu pilk, kerge õhetus mõlemal, aga ikkagi kukkus kõik välja
      pisut masinlikult. Laps magas. Mis magas!?
      Lihtsalt suigatas, seda lausa... kadedakstegevalt.

      "Liigume edasi, taga on ruumi," kostus kaasreisija puhkiv porin. Aleks
      küünitas üle õla, näinud neoonrohelises vestis keskea künnise ületanud
      vurrudega tüüpi, tundis ta räuskajas ära kojamees Toomase. Pani imestama,
      et too võis olla nii vara, nii sirge, nii sõnakas. Aleks naeratas talle tehtult,
      trügis edasi, vaatas tahapoole ja alles siis taipas kojamehe agarust. Teiste
      hulgas seisis bussis üks patsi ja armsa nöbininaga punapea. 25 või 30+,
      rohkem ei tihanud Aleks punapeale pakkuda, selles eas on üldse vanust raske
      määrata, nad on siis enamasti ikka kuidagi eatud, või nii.

      Lähenes peatus. Toomas astus ootamatult Aleksi varbale, kes valugrimassi
      maha surus, kojameest eemale tõukas ning väljapääsu poole hakkas trügima.
      "Mühakas!" turtsatas vahekäigus seisev ning sinist turukotti käes hoidev
      mingitud daam ühe tulise Toomase poole. Kojamees ei teinud oma äraolemises
      kedagi märkama. Või siiski. Tema läbematu tähelepanu köitis punapea, kes
      telefoniga rääkis ja aeg-ajalt naeratas.

      Jõudnud hilinemisega tööle, lasi Aleks mündi kohviautomaati. Masin hakkas
      tuttavalt surisema. Aknaalune hea vaatega laud oli kutsuvalt vaba. Istunud
      toolile, libistas Aleks pöidla üle mõraga nutitelefoni ekraani. Postkastid,
      fb, Postimees ja blogid, need kõik võtsid oma aja, kuigi oli kiire. Leidnud
      kommentaariumislepi, trükkis Aleks oma vastuse vestlusega nõustumise
      märgiks: "Jah, võib küll nii öelda". Jutukõmin kõrvallauas vaibus, kuni
      vaikuse rebestas StarFMist kostuv ABBA hitt - "Money, money, money..."

      Kustuta
  4. Kas netti telefonist hotspotiga arvutisse suunata ei saa? Peaks ju võimalik olema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No oleks ikka, aga... nädalavahetus tuli peale ja nii :)
      Mul tuli nüüd nett iseenesest tagasi, kui lugesin Telia kodulehelt, mis ma kõik tegema pean ja palju see maksab, et mind tehnik külastaks.

      Kustuta
  5. St, igaks juhuks: ei ole. On puhas emotsioon, pealegi mitte värske. Värske elu on selline, et istun trepil ja püüan otsustada, kas minna kasvuhoonet valama või koristama või lugeda lõpuks ometi lõpuni mõni pooleli olev raamat. Ei mingit armastust, hea kui mõnikord kiselligi või transistorit saab.

    VastaKustuta
  6. https://youtu.be/yU8-UCB51pQ
    Tuli millegi pärast meelde.
    T

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Püha Elmo tuled" on hea laul. Mulle meeldib rohkem Eda Ines Etti esituses. See koht kus, sünnimärgid ja tedretäpid jm

      Kustuta