Adam Haslett "Kui mind enam ei ole"

Mida sa teeksid, kui saaksid ootamatult teada, et sinu kihlatu põeb mõnd tõsisemat sorti psüühikahäiret? (Jookse!) Raamatu üks tegelastest, tulevane pereema Margaret otsustab armastatud Johnile truuks jääda ning abiellub temaga. Ja sünnib perekond - ema, isa ja kolm last, kaks poissi ja üks tüdruk. Ja saavad justkui hakkama.

"Ära räägi sellest ja võimalik, et siis kaob see ära"

Aga haigus ei kadunud. See tuli ja läks. Kuni ühel heal päeval otsustab pereisa John ei jõua haigusega võidelda ja sooritab enesetapu. Pere edasine tähelepanu koondub vanemale pojale Michaelile, kes on pärinud isalt tema vigase psüühika.

On väga palju raamatuid, mis räägivad mõnest psüühikahäirest või seda põdevast inimesest. Lisaks tohutult igasuguseid muid allikaid, sh erinevate psüühikahäiretega inimeste endi poolt kirja pandud tekste (viimati loetutest: Sarah Kane "4.48 Psychosis" - väga mõjus tekst), kuid suudan meenutada vaid paari, kus räägitakse sellise inimese lähedastest.

Samas, pole kahtlustki, et ühe pereliikme haigus mõjutab tervet peret või muid lähikondlasti. Haslett on ilmekalt kirjeldanud ärevust, stressi ja valu, mida tunnevad haigele kaasa elavad pereliikmed. Arusaadav, et haige aitamine on keeruline ja vaevarikas. Tekib terve rida küsimusi. Kas ma tohin sekkuda? Kas ma pean seda tegema? Kas see on ülepeakaela üldse võimalik? Kuidas aidata/ toetada? Vastutuse küsimused. Tahte piirid? Kus lõppeb armastus ja algab surve? Kust ammutada jõudu, kannatlikust ja headust? Kelle kulul ja mille arvelt? Kas ja kuidas leppida või lasta minna ja kuidas siis enda südametunnistusega saab?

Haslett on andnud sõna kõigile ja need hääled, eriti meeshääled, on hästi välja kirjutatud - huvitavad, erinevad, tugevad.

Teine teema, mis mulle Hasletti raamatu juures meeldis, on see, et ta ei ilusta psüühikahäiret põdeva inimese argipäeva. Mu meelest seda tihti tehakse, ilustatakse ja isegi romantiseeritakse. Haslett on oma loodud karakterite suhtes mõistev ja kaastundlik, jäädes seejuures realistiks. Psüühikahäire on inetu, peaaegu alati. See on pisarad, higi, veri ja valu. Moondunud keha nii seest kui väljast. Ja süü ja häbi, isolatsioon ja sõltuvused, tühjus või segadus peas ja südames, manipulatsioonid, hirm ja ärevus.

/__/

Vaatamata kõigele hirmsale, millest raamat jutustab, on seal ka päris head huumorit. On armastust ja hoolimist, kauneid loodusvaateid ja muusikat. Googeldasin ja sain teada, et autor teadis, millest kirjutas. Seda mu meelest oli selgesti tunda.

"Lõpetuseks olgu öeldud, et kui helistasite korduvretsepti asjus ravimile, mida te vajate ellujäämiseks, ja kui olete pisut murelik, et teie palve ei pruugi õigel ajal minuni jõuda, ning on üsna tõenäoline, et sõnad, mis te kohe automaatvastajasse jätate, jäävad teie viimasteks, siis palun teadke, et te pingutasite tõesti kõigest väest ja armastasite oma perekonda nii hästi, kui suutsite." 

Kuidagi nii.