laupäev, 25. august 2018

...

Pariisi naised sportimas, 1908

Ärkasin just võõras, väga valge voodipesuga voodis. Nuusutasin patju ja kõrval magavat inimest, kuulasin aknast kostvat koerte haukumist. Hiilisin alla ja keetsin teed, istusin ja mõtlesin, et ma olen seda teksti varem kirjutanud. Otsisin ja leidsin üles: 30.03.2016.

Ärkasin täna võõras, väga valge voodipesuga voodis. Nuusutasin võõraid patju, kuulasin tohutut lärmi peas ja püüdsin kuulda... midagigi.  Hiilisin kööki (asjata, maja oli tühi - ok inimesed käivad kolmapäeviti tööl), tegin kohvi, võtsin võõrast pakist sigareti (hakkasin, eile öösel, täna jälle lõpetan) ja läksin välja trepile.
Istusin ja vaatasin vastasmaja katuse kohal aeglaselt ujuvat pilve, suitsetasin ja mõtlesin, et tean, et maja omanik pole iial suitsetanud... ja et hakkab sadama. Tunne nagu oleksin muinasjutus, ilusas kuid lärmaks ja et tahan argipäeva.
Öösel kuulasime musa ja ma rääkisin... mh et kunagi ma unistasin, et elan mõne suure linna uhkes linnajaos, magan lõunani, misjärel lähen rõdule, näiteks virsikukarva pidžaamas, küünitan üle ääre ja vilistan alla, umbes, et: - Hei, kas keegi kella teab? Ja et tuju ei lähegi ära, kui on juba näiteks kaks.
Täna ei tahaks ma mingi hinna eest elada suures linnas, korteris ja kõrgel. Minu lemmikpidžaama (hall) seljale on kirjutatud "Bitch", ma ei oska vilistada ega kõneta iial võõraid tõsise vajaduseta.

Ja veel, sama sissekande lõpust:
Ärgates haukusid koerad. Selliseme tavaline asi, nagu haukuvad koerad - minu kodu juures on nad suhteliselt defitsiidis. Pole naabreid - pole koeri. Riia kodus on naabrid, kuid sellised, kelle koerad käivad päeval teate küll, trennis, massaažis ja maniküüris, öösel aga magavad kõik viimseni eeskujulikult oma asemetel olles eelnevalt närinud spetsiaalset hambakivi vastast konti. Seepärast nüüd, kuuldses koeri, mõtlesin esmalt, et ilmselt on öö - raamatutes, Gogolil nt ja Tšehhovil, inimestel üldiselt nad hauguvad öösel. Kuu ja koerad ja edasi - uks.

Lõbus ja mõneti loogiline - mõned asjad on ajas püsivad, nt voodid, kuhu ma aeg ajalt juhtun ja mõne inimese eelistused voodipesulistes küsimustes. Isetäituv sigaretipakk mittesuitsetaja maja esikus alt kolmandas sahtlis. Ja koerad, öösiti haukuvad koerad - no ei ole lootustki, et need ükskord otsa saaks.

Siin vahel on kaks tassi teed. Soojast ööst on saanud rõske hommik. Mina ju mu elevant lähme nüüd tuppa. Ma proovisin temast ka kirjutada, aga ei õnnestunud. Lendav ütles, et kuu on krokodillis. Hetkel on tunne, et mulle sobib. Aeg, mil kuu on krokodillis.

11 kommentaari:

  1. Mulle meeldib su huumorimeel. Kohati kõhedavõitu aga armas.
    Elevandile pane jalaga.
    T

    VastaKustuta
  2. Pilt meeldib, vasakpoolse puusajoon on eriti ergastav!
    Mida kõike sportkorsett teeb!
    Ma arvan, et ka pöid on ilus:)
    Tea, kas naglid on ikka jalas?
    Ma pole enam ammu võõraste linade vahel ärganud, teagi nüüd, kas õnneks või kahjuks. Elevantsi kah pole:)
    Nõrk!
    Tegelikult pean end kordama - sul on suurepärane sõnaseadmisoskus - pane kaante vahele! Seda naised ostaksid, küll näed!:)

    VastaKustuta
  3. Minu arvates jääb sõnapaar , suurepärane sõnaseaadmisoakus", ainult pealmiseks pinnavirvenduseks, see on midagi palju enamat ja sügavamat- märkamine ja tajumine, tunnetamine ja üles noppimine, sealjuures oskus omi mõtteid nn õigel hetkel tabada ja kinni püüda, võime näha seoseid, teatud mõttes ka kiretus ja alles siis kuskil tuleb see suurepärane sõnaseadmisoskus (milles on minu arvates ka suur kogus taevalikku annet ning lisaks veel küpsust ja suurust) kogu see tunne ja sisu ja olukord sõnadesse panna ja edasi anda nii, et sellest tekiks omakorda tunne ja emotsioon, lisaks boonusena veel ehk uus nurk või laiem raam.

    VastaKustuta
  4. SD, ma ei oska selle peale midagi öelda.
    Aitäh.
    Mulle tähendab palju, et just sina seda ütled.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah. See, mida ja kuidas sa kirjutad, puudutab väga sügavalt. Ma olen oma vaimse tervise huvides loobunud väga paljust, mis tekitab ülisügavaid tundeid - kuulan (erinevalt varasemast) väga vähe muusikat ja valin hoolikalt, milliseid raamatuid loen - melanhoolia, nostalgia ja kurbus oma sügavamates vormides on täiesti välistatud. Ainus, kes on jäänud, oled sina. Sa kirjutad nii, et see jõuab kõige intiimsematesse, kõige kaugematesse hingesoppidesse, aga see ei tee haiget. Selles võib olla kurbust, igatsust, või siis hoopis rõõmu, nalja, või hoopis tõsidust, kõike, sinu kirjutatust ma ei pea valima, mida endasse võtta. Ma ei tea kedagi teist, kes oskaks kirjutada nii peenelt, nii täpselt, nii teravalt ja samas pehmelt, kedagi teist, kelle kirjutatus on nii palju elu. Aitäh, et sa oled!
      Armastusega, Lugeja.

      Kustuta
  5. Tänapäeva koerad ei haugu ja kes hauguvad need viiakse varjupaika.

    VastaKustuta