Eile õhtul tundus mingi hetk, et ma olen kaotanud võime inimestest aru saada, võimalik, et pöördumatult. Samuti võime teha end arusaadavaks teistele. Omandanud ka, mingi uut moodi hirmu. Hirmu, et öeldakse halvasti. Või et ütlen ise. Ärevus kumab valusalt, veri ei mahu soontesse, mõtted pähe. Leevendada saab, loomulikult, aga keemiline rahu pole ka pidu, kaugeltki. Nagu plastmassist lilled või viinamarjad kalaletis. Sa noh, tead. Ja püüad koguaeg hoida piire fookuses: see siin olen veel mina, see seal juba keemia. Ja saad aru, et vahet ei ole, ela see hetk lihtsalt üle. Aga hirm on alati. Hirm, et järsku sel korral kaob mina päriselt. Keemia lahtub ja see, mis jääb, on midagi, ma ei tea, plastikust viinamarjad kalaletis.
Käisin õhtul jooksmas. Vahemaad täpselt ei tea, ajaliselt umbes tunni. Sai parem küll, alati saab. Lärm peas jääb vaiksemaks, tik parema silma välimises nurgas (õnneks välja ei paista, ise tunnen vaid) kaob. Praegu tundub, et täitsa ok, lähen tööle. Õhtul on lapsele lubatud kontsert, selle osas nii kindel ei ole. St, eks ma saan ta kellegi teisega saata ka, aga... näis.
St, millest üldse. Mul sai märkmik täis. Ja ma ükspäev isegi käisin uut ostmas. Aga ma kaotasin selle ära. Teel raamatupoest kontorisse. Ma arvan, igatahes kontorisse jõudes mul seda enam ei olnud. Müstika ja isegi lõbus. Seletada ei oska, aga praegu, kirjutades, läks tuju ka heaks.
:)
Mul valutas pühapäevast saati pea. Mitte kogu aeg, kuid siiski. Algul üritasin ibukaga, siis migreenitablett, siis jälle ibukas - aga alati aitas nii umbes 6-8 tunniks. Või siis kolmeks. Või siis üldse mitte.
VastaKustutaSiis käisin eile ujumas. Nii umbes pool tundi, ma aega ei võtnud. Läksin, sest mul oli oma ülemeelikust ostlemisest niivõrd kõrgenenud meeleolu, et tahtsin.
Ja täna hommikul ega öösel pea ei valutanud. Kerge-kerge tuige oli korraks aint.
Teatud .... loogika.
Tead, lugesin su kommentaari praegu kaubamajas juustu leti ees ja hakkasin tönnima. Ja jube naljakas ka samal ajal - seisab naine juustuleti ees, vaatab juustu ja valab krokodilli pisaraid. Möödujad raudselt mõtlesid, et mingi Fitlapi ohver. Seletada ei oska, tönnimist.
VastaKustutaAga jaa, on loogika.
Ma tahtsin juba eile su postituse alla kirjutada, et täiega hoian pöialt, et kõik toimiks, aga .. ei julgenud vist, hetk oli selline, et kõik sõnad tundusid kahtlased. Igatahes, ma hoian.
:)
Sa katsud seda kohta sõrmega. Paremat silmanurka, kui ära väsid, katsud sõrmega. Kes oskab vaadata, saab aru.
VastaKustutaT
Helista mulle.
Aaaaa..., katsun jaa. Ja siis käin parema silma meiki parandamast.
VastaKustuta:)