Kuidas ma koera varastasin

Lihtsalt ilus krokodill

Eile tuli minu töö juurde üks mees koeraga. Mõnikord inimesed tulevad kellegagi koos, lapse, vanaema või koeraga ja kui mitte kauaks, siis - mis seal ikka. Inimene vaatas ringi, lobises veidi ja jooksis siis asju ajama, jättes koera maha, umbes, et kutid, hoidke korraks silma peal. Kutid, selge see, unustasid koera hoobilt ja süvenesid oma asjadesse. Nagu minagi, kuni otsustasin lõunale minna. Astun uksest välja lõõskava päikese kätte ja näen, et koer hängib juba maja ukse ees. Keegi on väljas käinud ja koera välja lasknud. Ahastan mõttes, et inimesed nii lorud on. Koer samal ajal longib üha kaugemale. Saan aru, kohe jookseb minema, hiljem omanik nutab silmad peast kuulutusi kleepides. Jooksen järgi, kõige kontsade ja prillidega. Haaran koera ja tassin majja tagasi (vt ka hull naine kontsadel jänesega).

Higise ja koerakarvu täis kuid enda üle uhke olles - käitusin vastutustundlikult, võimalik isegi, et päästsin elu, astun kontori uksest sisse ja mida ma näen, kurat - mulle jookseb vastu samasugune koer. Samasugune taks. Helepruun. Pikk. Sabaga. Tundub, et jookseb väga heas tujus. Minu tuju muutus hoobilt mitte väga heaks. Sest keegi jalutas koera ja mina varastasin ta ära! Keegi kindlasti juba nutab ja kleebib kuulutusi. Kutsub: "Muki, Muki, kus sa oled?? Ega te mu koera näinud ei ole? Helepruun, selline, madal ja pikk peamiselt?!"

See on suht ebameeldiv tunne, kui saad aru, et muutusid just heast ja õilsast kurjuse kehastuseks. Ruttan koeraga tagasi õue, kujutades tee peal ette, kuidas murest murtud koeraomanik jookseb maja ees edasi tagasi. Ja kuidas ta näeb mind, röövijat, koeraga. Ja mis ta siis teeb. Kleebib mu kinni kuulutustest kookonisse. Tüüpiline ju - ükski heategu ei jää karistamata. Jõuan õue, mitte ühtegi murest murtud kodaniku. Seisan. Hoian koera. Ootan. Mõtlen, et mis ma siis teen, kui omanik välja ei ilmu, ei saa ju koera suvaliselt tänavale teadmatusse lükata. Lõpuks olen mina see, kes kuulutusi kleebib.
Jalutan veidi ringi. Hoian koera. Mõtlen, et kõige õudsem oleks nüüd kaotada koer ja leida siis koera omanik. Aga mul oli õnne. Või koeral. Igatahes varsti nägime rahutult jooksvat meest, kes karjus: "Lucy! Lucy!", endal koerarihm käes.
Edasi tulid kallistused ja musid koeraga.
- Lucy! Tule issi juurde, tule! Kus te ta leidsite? Ma olin juba hullumas, olen siin kõik läbi jooksnud! Korraks lasin lahti ja kohe oli kadunud!
- Njah, - mõmisen mina, - teate... ta tuli üle tee!!! Siin on ju nii suur liiklus, äkki ei peaks...?!
- Ja, muidugi, ma enam mitte kunagi, hea, et te ta leidsite! Lucy, mu koerake, Lucy...
Eemaldusin... vaikselt aga kiiresti, enne kui koer ära räägib, kuidas ma teda krabasin.

*
August on käes, pilvede ja udude aeg. Lugesin lehest, et kuumus püsib. Uskumatu. Kõik on ära põlenud. Mina ise ka, oleme lapsega mõlemad pagulasteks põlenud. Hoiame vee ligi, elame õhtuti. Ööbime pööningul nahkhiirtega. Blogipaus on kuidagi, seegi on mugav kuumuse kraesse ajada. Postitan küll, aga tihti telefonist ja siis otse fb seinale - sest mugav, vähem pusimist. Aeg sai otsa. Tšau-pakaa.
:)