Jänestest ja inimestest

Usun, et igas kodus, kus on laps, on ka mõni veidi väsinud jänes. Kui pole jänest, on ühesilmaline koer, kolmekäpaline karu või tolmune roosa elevant. Sest igaühel on mõni võimalik, et mitte kõige arukam, kuid see eest suure ja sooja südamega sugulane, kes leiab, et just lifti suuruse jänese kinkimine lapse esimeseks sünnipäevaks on maailma parim mõte. Meil oli kõik nagu kõigil - esimeseks sünnipäevaks, lapsest kaks korda suurem loom, keda laps kõigepealt kartis, siis armastas, siis unustas. Edasi oli ka kõik nagu kõigil - aastaid oli jänks koguaeg jalus, tõstsin aga ühest toast teise ja teisest nurgast kolmandasse. Peale seda, kui üks meid vahest külastav labrador meie jänkus oma eluarmastuse leidis ja temaga järglasi saada üritas, tõstsin jänku pööningule.

Pikalt pööningunurgas seisnud ära-armastatud jänku tõin uuesti alla ühe hiljuti "kõik viskan ära, muidu me upume asjadesse" koristushoo ajal. Mul juhtub neid hoogusid regulaarselt, tihedamini vist päris talve lõpus, siis kuidagi tundub, et kui kevadele ruumi teha, siis ta tuleb sedamaid.

Oh, muidugi ma kahtlesin. Aga kuna me sellest jänesest viimati puudust tundsime? Ja tal polnud isegi nime! Ja nii mul käsi tõusiski. Kodusesse konteinerisse panna ei saanud - risk, et laps teda seal näeb, on suur. Viskasin pagasnikusse. Töö juures parklas võtsin jänesel kõrvust ja marssisin maja taha, sinna, kus konteinerid. Ja siis sai sihikindlus kuidagi otsa. Konteinerisse viskamise asemel panin jänku istuma pehmesse valgesse lumme seljaga vastu konteinerit. Ja läksin tööle mõeldes filosoofilist mõtet mõnest vaesest lapsest, kes jänkut leides rõõmustab, viib koju, peseb puhtaks ja paneb ehk nimegi...

Tööl hakkas süda valutama. Rangelt võttes ei olnud see minu jänes. Mina ei saanud teda sünnipäevaks, mina ei ole teda kartnud, armastanud ega unustanud. Aga ära viskasin mina.

Ja juba ma jooksen kontsadel värskel lumel libisedes uksest välja, piki maja, nurga taha, püüdes näha läbi pudeneva lume - on jänks veel seal? Kas on ikka alles, ega keegi teda leidnud ja omastanud ei ole? Jess, ei ole! Alles, istub, vaeseke ja ootab mind!

Arvate, et ma selle pärast kirjutasin? Liigutava finaali tõttu või midagi? Vale, sõbrad, lugejad. Kõik algas hetkest, kui ma jänese konteineri kõrvalt sülle haarasin, lumest puhtaks raputasin ja tagasi minema hakkasin. Jänesega, mööda valesti pargitud Maseratist, millele toetus nägus, elegantse eest lahti oleva mantli ja kohvitopsiga mees, keda ma isiklikult ei tunne, kuid linna peal olen varemgi näinud. Mees jälgis mind selgelt leebe sümpaatiaga: mantlita naine kingades jookseb läbi lumesaju prügikonteinerite juurde ennenägematut saaki püüdma - mitte veel väga räbaldunud jänest! Mees on kindlasti suur demokraat ja mõistab väikesi, prügikastide kõrvalt leitud inimlike rõõme. Selgelt sooviga mind toetada, ta naeratas ja näitas mulle taevasse pööratud pöialt! Ja naeratas veel, umbes näoga, et "Oh, ma oleks isegi üles korjanud, kuid klassikaline kasvatud, kas teate -  ei hakanud daamist ette trügima!"
Ma kohmetusin. Punastasin ja pomisesin mööda minnes: "See on minu jänes!"
Mis peale tõukas mees end auto küljest lahti ja sirutas käed ette pöörates peopesad minu poole. Umbes et: "Mis te nüüd, mis te nüüd! Loomulikult on see jänes täielikult ja lõplikult teie, madaam!" Jätkata seda vestlust mina ei suutnud, kindlasti oleks see kõik veel piinlikumaks teinud. Mina ja jänes ajasime pead uhkelt püsti ja möödusime Maseratist ja ausõna, ma tundsin iga ihurakuga mehe vaimustust, kes juba kujutas ette, kuidas ta räägib nt oma armastatule prügikonteinerite juures jänese leidnud hullust naisest.

Jänese panin nüüd pesumasinasse. Eks näib, äkki mõtlen talle nüüd veel nimegi.

Sarjst: kui elu ei oleks, tuleks see tingimata välja mõelda.
:)