 |
| Badshahi Mosque, Lahore, Pakistan |
September siis. Laulsin eile kolm korda hümni ja sõin kolme erinevat torti. Ostnud lapsele kingad nr 32. Kolmkümmend kaks, Karl! Mina kannan 36 - 37. Uhh.
Õhtul, kui värske koolilaps oli _õigel ajal_ magama loetud, istusin korraks teed jooma tulnud sõbraga trepil ja peamiselt kuulasin. Mul polnud jaksu siis vaielda ja täna nt ei ole häält, üldse, on hoopis palavik - angiin, ringi rapsimise tavaline tulemus. Aga hullult tahan öelda, ajendatuna eile kuuldud monoloogist, osas, mis puudutab "Kallis laps, saad aru, asi ei ole sinus."
Ja nimelt, mõnikord, kui ma olen väsinud, kuid aju keeldub puhkerežiimile minemast, vaatan tobedaid ameerika seriaale. Selliseid, kus kõik on alati dialoogialtid ja seda eriti suhete teemal. Ja tihtilugu juhtub seal selliseid hetki, kus inimene, rääkides partneriga, hakkab end süüdi tundma. Nt, 40 seeriat on inimene puid lõhkunud, valesid asju joonud, moraalselt ekselnud ja oma koera suhtes ebaeetiline olnud. Ja partner on tal täpselt samasugune: tal on ka tuba sassis, ta on loopinud süstlaid ja kondoome läbi akna tänavale, ülbitsenud linnapeaga, veetnud liiga vähe aega oma kakaduu seltsis ning varjab end valla sotsiaaltöötaja eest. No ja siis juhtub tüli ja nad seisavad pöörates oma päevitunud näod kaunilt kaamerasse ja süüdistavad teine teist. Ja ühel neist õnnestub paremini.
Ja jõuabki kätte see hetk, mil ühel hakkab piinlik ja ta küsib teise ja samaaegselt enda käest:
- Äkki on asi minu?
Saad aru, Karl, ta küsib:
ÄKKI ON ASI MINUS?
Ma jumaldab neid hetki. Need on kirjutatud inimeste poolt, kes usuvad, et teoreetiliselt võib asi olla hoopis kelleski teises. Ja veel nad teavad, et teisel pool ekraani on ka selliseid inimesi. Selliseid, kes usuvad, et "võib-olla on asi kelleski teises?!"
Ma pole nõus. Ma ei saa isegi aru, kuidas on võimalik mõelda nii, et äkki asi ei olegi minus? Sest kui minu akna taga puu otsas ripuvad kondoomid (isegi siis kui need viskas sinna Peeter, minu lähedane sõber), kui minu keldris on kinni seotud Mari (mina ei sidunud, sidus mulle vähe tuttav Jüri), kui minu tikripõõsa alla on maetud Mart (mina ei tapnud, tappis keegi mulle tundmatu kiilakas), kuidas, ma ei saa aru, saab asi olla kelleski teises, kelleski peale minu??
See on ju minu elu. Ikkagi.
noh, vahel ei ole asi ka minus, sinus ega kelleski kolmandas, vaid lihtsalt mingis lollis juhuses. võtame näiteks klassikalise geenitriivi juhtumi - asula peale kukub asteroid ja kõik saavad surma, olenemata sellest, millised on nende inimeste isikuomadused.
VastaKustutaja kui sellised juhtumid kõrvale jätta, siis arutades, kas "asi on minus", ei mõelda ju reeglina kõige üldisemaid seoseid, vaid vastutust ja seda, kas ma saaksin midagi muuta. kui ma näiteks olen sündinud päriliku haigusega, siis jah, selles mõttes on asi minus, et minu haigus. Aga see ei ole asi, mis oleks minu _teha_ või oleks seda kunagi olnudki. Ma ei pea siis endale peeglis otsa vaatama ja küsima "kuidas sa küll lasid endal niiviisi haigeks jääda?"
aga see koolkond, kes arvab, et peaks just seda küsima (sest kui oleks õigesti mõelnud, poleks haigeks jäänud), on olemas. ja selle koolkonna vastu seismiseks on vaja kõva häälega välja öelda, et asi ei ole alati minus. on asju, mis lihtsalt juhtuvad.
+1
KustutaJajah. Küsimus ei ole mu meelest selles, kes on süüdi, vaid kas ma saan midagi teha, et olukorda muuta? Asteroidi ma kursilt kallutada ei saa, tsunamit ka mitte, mulle vastu sõitvat vingerdavat roolijoodikut ka mitte, aga vägivaldse abikaasa juurest saan ära minna küll. On olukordi, kus mul on valik ja ka neid, kus mul valikut ei ole.
VastaKustutaSüütunne asjade eest, mida ma muuta ei saa, on kõige mõttetum ja viljatum tunne. Ja teiste süüdistamine selles, et ma ennast millegipärast halvasti sunnen, on ka viljatu ja mõttetu. Samas - jah, see on minu elu ja minu asi on elada oma elu, nagu ma oskan. Koos asteroidide ja tsunamidega.
A. tuletab kodus mulle aeg-ajalt just seda meelde, et teised inimesed on teised inimesed. Ma vastutan selle eest, mida mina teen ja kuidas mina teisi mõjutan, aga kogu maailm ei ole minu marionetiteater: ka teistel on vastutus oma tegude ja oma mõjude eest. Nad on - nii raske, kui seda ka uskuda poleks - samuti päris inimesed, oma agentsusega.
VastaKustutaEndale jumaliku vastutuse võtmine jätab ennast väga üksikuks, sest siis pole kogu maailmast olemuslikult võrdseid suhtluspartnereid võtta, see teeb kõigist teistest ainult... asjaolud või objektid, keda ma pean mingil moel oma tõekspidamiste järgi manipuleerima.
Samale juhtis tähelepanu ka mu psühholoog - kui ta lasi mul laualt võtta selle pildi, millega ma end samastan, mina võtsin mehe pildi, kes meenutas mulle Richard III, ja kui psühholoog küsis, miks, ütlesin selgituseks: "See on kuningas. Ta vastutab oma rahva eest," saades viimasel hetkel sõnasabast kinni, et mitte öelda "oma alamate".
Psühholoog ei lasknud end mu sõnasaba-hoidmisest petta ja küsis, kas ma märkan, mida see mõte kätkeb. Et esiteks jätan ma ennast niiviisi üksi, nõuan endalt eksimatust; ja teiseks, kui ma natuke mõtlen, kas ma siis arvan, et teised tahaks, et neisse niiviisi suhtutaks?
Põnev, mis pildid seal veel olid? Sinu kommentaaride puhul mind siiralt üllatab, et sa kuninga võtsid:)
VastaKustutaei mäleta, see oli põhiline, mis silma kargas. See ei olnud iseenesest kuninga pilt (regaalidega vms), oli lihtsalt mehe pilt, aga kuna tema riietus meenutas mulle Richard III portreid, siis tekkis see assotsiatsioon.
KustutaMm, kui mees, siis muidugi teine dela. Kuningal ja mehel on suur vahe.
Kustutama usun, et pilt ise oli selles kontekstis tglt vähem oluline kui minu tõlgendus - pildiga lihtsalt meelitati minu enesekuvand välja.
KustutaMul on "mina vastutan kõige eest" ikka väga sees olnud. VÄGA. Ja mulle on väga suureks üllatuseks olnud ka "aa, mitte et kui mina olen parem, muutuvad ka teised paremaks, vaid mina olen mina ja teised teised ja neil on sügavalt kama, milline mina olen, nemad on ikka nemad".
VastaKustutaElik ma kujutasin ette, et kui Jüri seob Mari keldrisse kinni, siis seepärast, et teda on liiga vähe armastatud ja talle liiga halvasti mannavahtu tehtud ja ma esmalt lasen Mari keldrist salaja lahti ja siis üritan Jürit paremini armastada ja talle oivalist mannavahtu teha vähemalt kolm korda nädalas.
Ja see ei toimi, ei toimi, ei toimi.
Ma võin samahästi Mari lahti lasta ja politsei kutsuda ja Jürile keskmist sõrme näidata.
Kahte keskmist sõrme tegelikult.
Turvataktikaliselt, juhul, kui hetkel Mari elu otseselt ohus ei ole, ma kõigepealt elimineeriks ohuallika ehk Jüri. Ja siis tegeleks Mariga. Ja jätaks Jürile sobiva mannavahu retsepti välja selgitamise rahus vangla toitlustusega tegelevatele kodanikele.
VastaKustutaTsunaamimid juhtuvad, muidugi, ja paljud muud asjad, nõus, täiesti. Aga inimesed, kelle ma endale lähedale lasen, ma siiski valin.
VastaKustutaMa olen tohult hea ära mineja. Ahah, ei klapi, ei saa aru - tsau, pakaa. Ei mingit parandamist või "suhte nimel töö tegemist", "... pingutamist", (ei usu sellesse). Seepärast õhtul valasin tassi täie pisaraid Notsu kuninga kommentaari viimaste lausete peale - jaa, tulemusena jäädakse üksi :)
*
*
Sõbraga rääkisime sellest, et mina sain haiget, sest mina lasin end lõhkuda, eeldasin valesti või lihtsalt lasin juhtuda, mõtlesin liiga vähe (minu versioon). Sõbra versioon: ma ei saa alati ette näha, et keegi noh, pole mulle sobiv inimene. Aga kui on selgunud - kohe ahju vms. Mina jälle noh, ma ei tea... Teen vist juba teadlikult kõiki lolle vigu järjest, mida miljonid naised enne mind teinud :)... Sest, koguaeg ära kõndides oled ju üksi ja...
:)
Lisan täpsustuse, mis mõttes meil psühholoogiga enda üksijätmisest juttu oli. Paarisuhe - või kas jagatakse kodu kellegagi - ei olnud üldse kõne all. Juttu oli sellest, mismoodi ma käitun inimestega, kellega mul mingisugune suhe juba on (sõbra, tuttava, õpetaja-õpilase suhe). Et kui ma kohtlen inimesi enda ümber kui maailmavalitseja, ei jäta ma võimalustki kellelgi enda eest hoolitseda. Kui ma kohtlen kogu maailma kui maailmavalitseja, ei koosne maailm paljudest tegelastest, mina ise sealhulgas, vaid on mina vs. valitsetav maailm. Nii jäävad kontaktid puudulikuks, sest ma keeldun poolt iseennast - nõrkustega, aeg-ajalt vigu tegevat poolt - näitamast: keeldun tunnistamast, et mina võin samuti olla nõrk, minagi võin väsida jne, minagi võin vigu teha, sest maailmavalitsejale pole ette nähtud. Mäletate, millist rõõmutut askeetlikku elu elas insener Garin pärast maailmavalitsejaks saamist?
Kustutast "üksijäämine" tähendas selles kontekstis seda, et ma suhtlen teistega poolikult - suhtlen ja ei suhtle ka; näitan teistele ainult tugevaid külgi; ei andesta endale eksimusi; ei aktsepteeri seda, et olen inimene ega lase seega teistelgi end inimesena kohelda.
(Ja sinna juurde see, mida A. mulle meenutab: teisi ei saa tglt paremini kohelda kui ennast. Kui ma endalt eeldan jumalolemist, siis salamisi eeldan seda ka teistelt. Praktikas näen pidevalt, kuidas iseenda-vastu-perfektsionistid on jube kehvad ka teiste vigu andestama. Ma ei räägi mingitest kurjadest tegudest, eks ole, vaid sellest, et tantsusamm läks korra valesti.)
ses mõttes võib kellegi juurest äraminek olla just nimelt adekvaatne käitumine, teiste inimeste vastutuse ja agentsuse tunnistamine: mitte kanda tema vigu lõpmatuseni (sest "asi on minus, need ei ole päriselt tema vead, vaid minu omad - kui ma talle rohkem mannavahtu teeks, tal neid ei oleks"), vaid otsustada, et mina ei saa teda ümber teha, kui tema tahab selline olla, ei ole minul võimalik teda vägisi muuta.
Kustuta(ühesõnaga - täie kohaga maailmavalitseja ei SAA kellegi juurest ära minna, sest see on ju tema süü ja vastutus, et see teine selline on, nagu ta on.)
KustutaJah, Täpselt. Just.
KustutaKui miski on valesti, on see MINU SÜÜ, sest mina ju vastutan absoluutselt kõige eest.
Oot.
Või siis ei. Ei. Ei. Mina olen mina ja maailm ei ole minu kontrolli all, tema toimib omasoodu =)
Ma naiste arutelusse ei tihka sekkuda, tahtsin vaid öelda, et Karl on õige poisslapse nimi!:)
VastaKustutaEi ole võimalik muuta ja võimalik, et pole õigust kui muuta või nõuda muutumist. Nagu ma ei taha, et minult nõutaks. Siit: kui nii nagu on, ilma et keegi muutuma peaks, mulle ei sobi, on lahendus ära minna/ lõpetada suhtlemine vms. Ma olen hea ära mineja. Seejuures, ma ei mõtle seda kaugeltki nii keerulistes kategooriates, et mina maailma valitseda saan seda endale lubada või ei saa. Tavaliselt ma mõtlen palju lihtsamalt: keeruline või pole fun, ahah, siis ma ei viitsi. Või mul pole selleks aega või jaksu. Kuni mingil hetkel avastan, et ahah - üksi. Seejuures, mul on vaja tohutult üksi olemise aega, nii et enamasti nii ongi ok. Aga ka mitte lõpmatuseni. Aga ma olen kehv kompromissitaja :)
VastaKustutaKusjuures, ma ei rääkinud ka paarissuhtest.
Maailm ei ole minu kontrolli all, mul polegi sellist ambitsiooni. Aga see, mis toimub minu elus või minu vahetus läheduses, mingi määrani on siiski minu teha.
See on minu teha, ka ma magan Peetriga, kes loobib kondoome akna lähedal seisva puu otsa või valin endale voodikaaslaseks mõne üldkehtivatest hügieeninormidest enam pidava eksemplari. Kohustust hakata korrigeerima Peetri harjumusi ma endal ei tunne(ks).
Aga ma pole vist nõus väitega, et maailm toimib omasoodu. Kõik on kõigega seotud, iga minu liigutus mõjutab mitmeid teisi inimesi. Eeskätt nt mu last - ma arvestan temaga koguaeg, ta on igas rehkenduses sees. Mis tingib hoopis rohkem kompromisse, kui elus enne last. Samas, ma taju seda koormavaks - nii lihtsalt on. St, see on vist juba hoopis teine teema...
Ei taju
KustutaKui sõnastada "maailm toimib omasoodu" ümber "maailm on paksult täis toimijaid, kes ei ole mina", siis on vist konsensus suurem.
KustutaMul tõlkub "asi on minus" lihtsalt automaatselt selleks, et "kogu asi on minus, kõik, kõik on minus" ja kui ma sellesse auku kukun, siis pole mõtetki loobuda iks suhet parandamast, sest see mina, kelles kogu asi on, tuleks ju kaasa ja kogu jama algaks otsast peale.
Alles siis, kui ma luban endale tunnistada, et teised 1) teevad ka ise otsuseid ja 2) mõjutavad ka mind, saan ma ise teha otsuse, et mulle sobib paremini iks suhet pidada vaat hoopis nende-ja-nende inimestega, mitte nonde-ja-nondega. Alles siis, kui ma möönan, et mingeid asju - sh minus - mõjutavad ka teised.
Aga seda, et ma küsin endalt: "kas mul on fun?" olen ma pmst ka ise teinud, ainult mul võttis see pigem vormi "kas ma tahan temaga olla?" Paraku olen ma selline kiinduja, et seni, kuni ma ise järgmisesse ei armunud, oli vastus kogu aeg ikka "tahan jah", hoolimata kõigest. Tookordseks lahkuminekuks oli õieti vaja kaht asja: teadasaamist, et tal on keegi teine (tähendab - ma ei vastuta enam üksi, ma ei jäta hüljatud meest maha vedelema!); ja armumist uude mehesse - viimasest üksi poleks piisanud, sest ma armun nagunii kogu aeg ega oleks seda mehevahetuse argumendiks pidanud, aga tänu uuele naisele polnud mul enam põhjust endale pidurit panna.
Muidu oleksin muudkui edasi "suhte kallal töötanud" - tähendab, üritanud vormida ennast sellisesse vormi, kus mees minuga ometi kord rahul oleks. Mida ilmselt poleks kunagi juhtunud, sest talle lihtsalt meeldisid konfliktid (ta on seda mitu korda otse väljendanud, et õige suhe on ikka see, kus üksteise peale karjutakse).