Hommik

Street Stories, Sami Uçan, Turkey

Hommik tühjas kohvikus. Siseneb tudengikarva mustanahaline neiu, tellib musta kohvi ja "Kõige mustemat leiba, mida teil on, please".  Söönud kiirest, ostab leiba kaasa ka, seda kõige mustemat ikka, palun, aitäh.

Siseneb veidi kulunud välimusega umbes 50. aastane mees dressides ja nahkses jopes. Nurgeline kuidagi, närviline. Võtab letilt menüü, kuid ei ava, räägib ettekandjaga valjult kuid viisakalt:
- Tehke mulle üks Tšaikovski palun, must ja mõni saiake, aga on teil lihaga?
- Meil on lihapirukaid.
- Kaks lihapirukat siis, ja Tšaikovskile palun sidrunit ja kas Zuckerbergi toote laulda või... ?

Tänaval, tüsedusele kalduv noor mees taljesse töödeldud mustas mantlis. Tema kõrval naerusuine noor naine, hoolitsetud, samuti mustas. Kaugelt näha, et valgekraeg. Noormees naeratab laialt, räägib midagi. Juuksurisoeng ja lühike habe. Möödudes kuulen vestluse katket:
- Nad lubasid! Ma sain loa kasvatada... , - ja teeb pausi. Ma juba jõuan mõelda, et ahhaa, põllumajandus hoopis, üldse poleks arvanud, nii stiilsed... aga ehk siis suurelt, juustufarm vm, noored äriinimesed..
- ... habet! Nad olid nõus, kujutad pilti! - lõpetab mees lause.
Edasise jutu kannab soe septembrituul eemale, üle platsi sillani, pargini...