Hommik

Siis kui tundub, et ise tean kõige paremini... 

Aiatool, milles mulle meeldib lugeda, kõige suurem ja mugavam, seisab vana kirsipuu all. Sestap on mul praegu iga raamatu vahel järjehoidjaks kirsipuu leht. Puu on vana, elanud siin aias ammu enne minu aega, võib-olla vähist puretud, igal sügisel mõtlen, kas järgmise aasta veel kestab. Kärbin ja ravin ja lupjan.

Tooliga on sama lugu, vana ja pehkinud, enam ei saa teetassi enne istumist tooli käetoele panna - see on põhja küljest lahti ja liigub, istudes kukuks teetass ümber. On vist kordi kukkunud. Aga lõkkesse ka veel viia ei taha, elame sügise lõpuni, eks siis paistab. Sinna maani, lumeni, kõigepealt istun ja siis panen teetassi käest. 

Eile pesin ülemise korruse aknad. Kloppisin tekke ja sortisin riideid kappides. Õhtul oli päris inimese tunne. Ei mäleta aastat, mil oleksin pesnud aknaid esimene kord septembris. 

Esimene koolinädal on läbi. Terve nädala elasin hirmus sisse magada ja kooli hiljaks jääda. Midagi ära või maha unustada. Huviringide ajad alles hakkavad selguma, logistika paika saamine võtab natuke aega. Palju asju mulle on arusaamatud või lausa vastuvõetamatud.  Liiga paljuga peab kohanema või leppima. Palju asju on vaja veel läbi rääkida. Mh nt see, et mis siis ikkagi saab, kui laps reaalselt ei jõua oma koolikotti tassida kuid koolis pole asjade hoidmiseks ruumi. Ehk annab ikkagi tekitada? See kuradi ruum kuhugi...

Kui kooli direktor loeb lastevanemate koosolekul tund aega ette paragrahve ja punkte erinevatest õiguaktidest, kuid ainult selliseid, kus on kirjeldatud minu kui lapsevanema ja minu lapse kohustused kooli ja ühiskonna ees, siis ma satun segadusse. Ei, ma olen lausa nördinud. Sest esiteks - ma oskan lugeda. Mulle ei ole vaja midagi ette lugeda. Teiseks, lugeda oskajana ma tean, et ka koolil on kohustusi, nii minu, minu lapse kui ka ühiskonna ees üldiselt. Ja olgugi, et ega lapsel ei tule koolis käies koolidirektoriga rohkem kokku puutuda kui ehk aktustel, on selline ühekülgne info esitamine minu silmis ikkagi väga tugev marker. See näitab suhtumist. Jõudemonstratsioon. Ma ikkagi oleks soovinud, et minu ja koolidirektori esimesel ametlikul kohtumisel koolidirektor ei oleks välja öelnud lauset: "Ärge uskuge oma lapsi! Lapsi on teate, sellised... te ei kujuta ette!" 

Oh, rohkem diplomaatiat tahaks. Vähemalt korrektset kommunikatsiooni.

Laps mde, on rõõmus ja roosa, talle on uus ja huvitav.

Ma jälle, tegelikult tahtsin millestki muust, aga laps küsib juba viiendat korda, et kuna me lõpuks koristama hakkame, nii et me praegu hakkame. Lähme alla korrusele aknaid pesema, tšau.