Seentest

Mulle meeldib käia seenel. Üldse metsas. Mulle on kuidagi oluline, et mul on... oma kohad. Et ma tean, kus on kodule lähim piibelehe - või kullerkupukoht. Kust saab kukeseeni või haavapuravike. Metsmaasikate ja karuvaarikate kohad. Kus on lähim kakupesa, kust saab metsiku kibuvitsa marju või käbisid. Noori kuuski täis sirmikukraav, kõige suurem kivi või kõige pirakam tamm, jnpe.

Uutest kohtadest on mul nüüd koht, kust kasvab pärn, mille õied kõlbavad teeks. Tahtsin sellest juba suvel kirjutade: te ei kujuta ette, milline ..epp kuubis on leida teeks kõlbulike pärnaõisi. Eellugu: olin kindel, et mulle ei maitse pärnaõietee. Mõttetu kassipissi. Kuni lapse lasteaias igal talvisel väliüritusel seda pakuti ja see oli imeline. Otsustasin juba talvel, et korjan ka ja kuivatan. Kuni selgus, et sobiliku pärna leidmine pole kaugeltki lihtne. Esiteks - see ei tohi olla kultuurpärn. Teiseks, see ei tohi olla linnas - linnas on õied tahmased. Kolmandaks - ta peab olema piisavalt madal, et õisi kätte saada. Ja neljandaks, õied kõlbavad korjata vaid väga lühikese ajaperioodi jooksul - enne on liiga kinni ja ei lõhna, hiljem on juba kleepuvad ja koledad. Ja mesilased ja kõik kõik kõik. Ma olin suvel umbes nädal aega hõivatud puhtalt pärnaõite otsimisega, kuid nüüd meil on. Kaks suurt purki kuivatatud pärnaõisi.

Aleksander Genis on öelnud esseekogumikus "Magus elu" (Александр Генис. Сладкая жизнь)
umbes, et mets on looduse sisemus, tema intiimsed rupskid. Sisenedes metsa me siseneme looduse sooja sisikuonda, kus puude võrade ja okste põimumine kaotab perspektiivitunde. Oleme sunnitud vaatama enese ette, maha, kus meid ootavad seened.

Iga kohtumine neindega on kordumatu. Marjad, ütleme, on kõik ühte nägu, kuid seentel on oma iseloom, oma temperament. Ühed elavad perekonniti, nt kasepuravikud, teised, võiseened nt - barakkidena, kolmandad, nagu kukeseened - laiali pillutult, ülejäänud  - kuidas juhtub. Haruldastele, nagu tiigrid, puravikele, seadused ei kehti.

Kapriised ja etteaervamatud seened hindavad vabadust rohkem, kui ülejäänud taimed. Nad kasvavad kus tahavad, peaasi, et vabaduses. Seened ei kannata agraarvägivalda, ja need, kes kannatavad, ei ole enam seened. Seepärast, et nautida seeni, peame laskuma mööda evolutsiooniredelit nende juurde, naastes nii süütusse olekusse, kus inimene toitus looduse lahkusest, korjates seda, mida ei istutanud.

Ja siis veel raamatus "Vene köök pagenduses" (Петр Вайль , Александр Генис. Русская кухня в изгнании) seda, et seened, nagu ka mõned meie tuttavad, kuuluvad kuhugi taimede ja loomade vahele. Teadlased pole ikka veel otsustanud, kas neil on hing või ei ole. Kuid igaüks, kes on kasvõi kordki leidnud metsas puraviku, on selles absoluutselt veendunud. Puravike hing on jändrik ja positiivne, kukeseene oma koketeeriv, kogritsal on krimpsus hing /---/.
Hingeta elavad üksnes šampinjonid, sest neid kasvatatakse peenras.
Enne revolutsiooni kasutati Venemaal aastas 50 kg seeni inimese kohta. Praegu maksab Moskva turul 1 seen - 1 rubla. Sellest ka Venemaa hingeline vaesumine.


Raamatud on mul vene keeles, tõlkisin ise ja umbes, kui - siis sry. Tahtsin edasi anda mõtte, mis mind väga liigutas ja mõningast äratundmisrõõmu pakkus. Ma käisin ükspäev seenel ja seeni on praegu tohutult. Sattusin hoogu, korjasin korvi ja kaks pangi täis. Tassisin koju. Puhastasin ja kokkasin poolteist päeva. Nüüd on mul marineeritud kukeseeni ja pilvikuid, soolatud valge-, tõmmu- ja porgandiriisikaid, praetud puravike ja kitsemampleid. Ja kukeseenepirukat fetaga, jaa.

Tahaks metsa tagasi, aga kunagi peab ju aiamaa ka ära koristama.