Maailm ja mõnda

Kingapoes, naine proovib lakknahast kingi. Ootamatult ütleb müüjale:
 - Mul on jalad erinevad!
 Ma pidin juba minema, kuid taipasin kohe, et toidupood võib oodata. Üksainus lause, aga see eest milline! Salapärane, intiimne ja nii palju lubav! Lause, nagu kingitus!
 - Vasak on kolmkümmend kaheksa, - jätkab naine, - parem – nelikümmend. Kas teil on mõlemat suurust? Ma võtan erinevast paarist.
 Naine räägib äärmiselt enesekindlalt, võibolla pisut agressiivseltki. Ma vaimustun viivitamata, sest naine käitub nagu inimene, kes on kindel, et omab seadusliku õigust vasakule kingale suuruses kolmkümmend kaheksa ja paremale suuruses nelikümmend. On inimesi, kes erinevad igavast normist – no et on pool meetrit pikemad või lühemad või kasvasid käed nagu hüppenöörid või siis, vot, jalad… on nagu on. Suurem jagu neist, olles oma kannatused ära kannatanud, püüab kuidagi kohaneda, mahutada end meie ebasõbralikku standartsuuruses särkide või jalatsite maailma. Kuid on ka neid, kes teavad täpselt, et norm – see on nii nagu nemad. Arusaamatus on see ülejäänud kari igavaid keskmisi ühesuguste jäsemetega inimesi.
 Müüjanna täpsustab, veendub, et kuulis õigesti ning ütleb murelikult:
 - Kellele ma siis teise sellise paari müün?
Võttes arvesse vaenulikust, millisega naine eelnevalt rääkis, oleksin pakkunud, et ta annab teada, et teda see ei huvita. Ausõna, mu silme ette kerkis vapp kirjaga: „Minu jalad on teie probleem!“ Kuid ma eksisin.
Ta kummardus müüja poole ja sosistas tooniga, nagu vana vabamüürlane sosistab nooremale salaseltsi saladusi:
 - Meid, selliseid, on palju!
 Ma olen nüüd mitu päeva vahtinud kaaskodanike jalgu ja mõistnud, mingi sisemise värinaga hinges, mõistnud, et see on tõsi; täiesti juhuslikult avanes minu ees uks, mis on nii pikalt inimeste eest varjul olnud: nad on täitsa olemas. Erinevate jalgadega inimesed. Üks jalg nt kolmkümmend kaheksa ja teine nelikümmend.
 Ja neid on palju!
 A, ja kingi naisele soovitud moel siiski ei müüdud.