Niisama

Infoks: ma ei ole kommentaaridele vastanud, sest ei ma ei saa kommenteerida oma blogi, mh anonüümsena, proovisin mitmest erinevast seadmest. Põhjust ei leia. Nii et... ei teagi, mis saab. Postitada veel saan, aga pole midagi tarka öelda. Upd: proovisin: teiste blogisid saan kommenteerida. Ainult enda oma ei saa, no... seletamatu.

Puhkus saab kohe otsa, laps on kaks päeva iseseisvalt koolist koju tulnud. Küll - eile tassis koju kaasa ka kõik need asjad, mida kaasa tassida vaja ei ole ja täna veetis poolteist tundi sõbraga pargis kooli puhvetist kaasa ostetud rämpsu süües. St, peale kooli jäi kooli lähedale parki piknikule. Oh.

Ja mul on ... sügis kuidagi. Praegu on kõikse ilusam - poeetiline, suursugune, saladuslik. Kõik see kostüümide pidev vahetumine ja kiiresti muutuvad tujud. Värviliste lehtede kimbud, nohud ja melanhoolia. Aga vist pigem helge. Melanhoolia, ma mõtlen.

Tikkisin. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud. On inimesi, kes vaatavad kassikeste pilte või naljakaid loomavideosid vms. Kui minul on see aeg, mis mingil põhjusel üldse millekski ei kõlba, vaatan käsitööde pilte, Pinterestis või Instas või mujal. Ja kadestan, heatahtlikult vist, kuid siiski, inimesi, kes seda kõike oskavad. See on üks minu nõrkasid kohti - ma olen käelistes tegevustes üllatavalt koba. Ja see kuidagi, ma ei tea, ei mahu hinge. Nii et ma perioodiliselt ikka ja jälle midagi teen. Pisikesi asju - suurteks pole kannatust. Nt koon igal talvel mõne paari sokke. Või käpikuid. Või heegeldan mõenele käterätile pitsi ja olen siis ise hullult vaimustuses, haha.

Ma tahaks osata maailda, mulle meeldib mõte maalivast minust, aga mul pole vähimatki annet. No kohe üldse, eelkõige jääb mul puudu fantaasiast.

Septembris ma tikki(si)n. Tellisin Hiinast komplekti, kus on kõik vajalik koos - muster, kangas ja lõng. Alguses vaatasin peeneruudulist kangast ja tundus, et nii peenikeselt ei ole üldse võimalik. Aga hakkas minema, väga meditatiivne tegevus.

Lugenud olen ka. Esimest korda elus Terry Pratchettit, Kettamaailma sarjas ilmunud lugusid väikesest nõiast nimega Tiffany Aching. Ma pole ei ulme ega noortekate lugeja - üldse (eelarvamused, eks), aga meeldis ikkagi. Lõpuks vist vajus veidi ära, aga nii üldsiselt oli lõbus. Võimalik, et loen veel. Nt surmatriloogiat.
Minuga on nii, et vaatamata sellele, et lugesin raamatuid ka lapsena, on mul lugemata vist enamus olulistest lasteraamatutest, mida nö lugeja-rahvas enamasti lugenud on. Kogu Lindgreni looming, kõik Muumid, kõik Potterid ja Pratchettid ja Jules Verne ja Montgomery ja Burnett ja... nii pikalt edasi. Ei teagi, mida ma siis lugesin. Muinasjutte kindlasti ja "Saja rahva lugude" sarja. Arvan, et põhjusel, et kuna vanemad ise ei lugenud (ja ka nende vanemad ei olnud lugeja-inimesed), ei osatud valida või suunata. Nüüd mõnda asja enam ei viitsi ja mõnda ootan, et saaks lapsega koos lugeda. Kevadel proovisime Muumisid, aga oli see siis kuu seis või midagi - mu laps on suur raamatusõber, aga Muumid ei huvitanud teda üldse. Ehk hiljem? Hetkel on meil ettelugemisraamatuteks Kivirähki "Tilda ja tolmuingel" Ja Koffi "Kirju koer". Mõlemad on toredad, Koffi oma ehk pisut raske veel, aga see eest pakub palju ruumi arutlusteks.

Huvitav, kuidas mõnest lapsest saab lugeja ja mõnest mitte. Eeskuju on kindlasti soodustav tegur, kuid kaugelt mitte alati ju.

Ise loen praegu Sauterit ja Pilve. Ja Unti ja kindlasti veel midagi. Aare Pilve "Kui vihm saab läbi" on kõige parem.

Sarjast: kirjuta lk nt mitte millestki.