Kirjad kirjutatud õlal

Yoshinori Mizutani, Jaapan

(arhiivist)
Ükskord mul oli üks meessoost sõber, keda tegelikult ei olnud. See oli üks pingelisemaid ja kirglikumaid suhteid minu biograafias. Mõnikord ma igatsen teda sedavõrd, et ta tekib uuesti, sest... vaadake, tõelist sõpra, erinevalt näiteks armukesest, ei ole võimalik tahtejõu pingutusega soetada. Küll aga virtuaalset. Ma räägin, kuidas mina sellise sain...

"Mul on täiesti ükskõik -
kus olla
üksildasena"
Keegi kirjaneitsi, võimalik, et Tsvetaeva.

Ma olen alati tahtnud endale täiskasvanud sõpra. Või ei, ma valetan ja see on lubamatu. St, mitte et üldse, kuid mitte päris esimeses reas. Veel mõni aeg tagasi ei pakkunud täiskasvanud mulle mingisugust huvi, sõpru aga polnud vaja. Ma tahtsin veeta oma päevi noorte meestega. St, ei, kui ma juba otsustasin täpne olla: tahtsin veeta oma õhtud noorte meestega, ööd - üksi, hommikud - magades, päevad - jalutades. Viimastel aastatel, peab ütlema, on tekkinud ka mingid daamid. Ühel hetkel avas naiste maailm, varasemalt vaenulik ja ebahuvitav, minu ees oma uksed. Varasemalt, kui mul oli vaja lahendada mistahes probleem, otsisin silmadega mõne mehe, keda on võimalik võluda ja kes siis korraldab kõik. Ja nad iga kord leidusid ja nad iga kord, tõepoolest, korraldasid. Nende selja taga olevatesse rahulolematutesse varjudesse ma reeglina ei süvenenud.
X-hetkel ma tüdinesin ja hakkasin tegema kõike ise. Ja need kahvatud varjud astusid kaheksatena välja kolmnurksete siluettide varjust, omandasin keha ning osutusid täiesti sõbralikeks ja kordi usaldusväärsemateks kui minu endised liitlased. Nüüd otsin alati umbes keskealist naist, kellega saab kokku leppida üksnes paari fraasi ja pilguga - ilma igasuguse erootilise alltekstita, konkreetselt asja osas ja tuluke tema silmis tähendab siis vaid üht: ta sai ülesandest aru ja kiirustab seda lahendama nii hästi kui tema võimuses on. Isegi siis, kui ülesandeks on tuua mulle selle kohviku kõige huvitavam dessert, rääkimata muudest, tõsistest ja igavatest juhtumistest, mis sunnivad mind rahvarohkeid kohti külastama.
Eelmises lõigus ma jälle valetasin, kuid lõhkuda rütm viivitamatult ei olnud minu võimuses, seepärast ma täpsustan: mitte "tüdinesin," muidugi. Lihtsalt ja vist esimest korda elus minusse nii muuses ei armutud. Minu pettumus oli nii suur, et keerasin neile selja, kõigile neile - suurtele ja karmidele meestele ning peitsin end hellas naiste maailmas, lohutasin end pehmuses, varjusin laiade seelikute taha, uinusin pimedas kapis, seniks kuni seal, väljas, keegi mu ära kaotas ja isegi ei otsi.
St, isegi kõige sügavamas kurbuses ei tulnud mul mõttessegi loobuda seksist. Kuid ma mõtlesin siis, et kui ma ei saa magada kellega tahan, siis mis vahet seal on, kellega ma magan. Endiselt, meestega - see on tehniliselt mugavam, kuid polnud enam oluline, millistega. Mulle ei meeldinud mitte keegi (täpsemalt, see ainuke, kes meeldis, ei olnud tol hetkel kättesaadav) ja tuli leppida sellega, et magan nendega, kes vähemalt vastikud ei ole.
Ma leppisin oma täbara olukorraga - sest see katastroof, kui ma nüüd mõtlen - asendaski armukesi, kui nüüd järgneda pasjansi lihtsale loogikale, mitte enda sümpaatia - antipaatiatele. Ükskord ma viskasin käest poti poisi ja asendasin risti kuningaga. Sügis oli juba, roostekarva lehed pudenesid puudelt, langesin jalge alla ja mulle tundus, et saab ilus, kui järgmine on eelmisest tumedam ja vanem.
Meie esimene voodi seisis jahtunud kriuksuvas suvilas - ma ei viinud kunagi neid ühesuguselt võõraid inimesi enda koju, mis seisis tühjana ajast, kui minusse ei armutud. Ma olin veendunud, et ma võin magada kellega juhtub, kuid koju ei tohi keda juhtub lubada. Mõnikord ma käisin nende kodudes, kuid sellel olid seal mingisugused asjaolud, seepärast me leppisime kokku, et sõidame sel esimesel korral suvilasse. Ma nüüd alati lepin eelnevalt kokku, ajast, mil minusse ei armutud, sest nii kulub vähem aega ja ma ei taha kulutada nende inimeste peale rohkem, kui on hädavajalik. Kõike - aega, jõudu, rahutust - kõike kriitilise miinimumini.
Akna taga oli kuu, valgustas raagus oksi, varjud üle minu keha, siis üle tema keha. Ta lamas selili, ma sättisin end tema õlale, istusin ja jälgisin, kuidas meie higi kuivas minu kehal. Kuidas kaob värin põlvedest ja hingest, kuidas taastub südame rütm ja hingamine, erutus asendub kuulikindla rahuga. Ja siis, keset tavalisi füsioloogilisi tundmuste ma sain kätte tunde, sabast, nagu püütakse uruhiiri sügiseses suvilas.
Püüdsin kinni, tirisin valguse kätte ja tundsin ära ammuunustatu: see inimene meeldis mulle. Ma olin nii harjunud sümpaatia puudumisega, et unustasin maailma lihtsaima asja: kuidas see on - pikutada voodis sellega, kes meeldib.
Sain aru, et see on hea. Tõstsin pea ja vaatasin, milline ta siis on, hm, ilus isegi. Ja tark. St, kuupaistel ja alasti on peaaegu kõik mehed lollid, peale selle, kes minusse ei armunud - kuid mul oli meeles, et see, päeval ja riietega tundus üsna arukas. Ja siis ma tahtsin rääkida, viivitamata - see oli teine asi, mille ma unustasin ajast, mil minusse ei armutud. Sest seda on liiga palju - teavitada neid kõigist oma mõtetest, lobiseda, paljastades lolluse roosakad voldid, lohukesed loogikas ja märjad hauad hirmudega.
Nüüd aga tundsin, et ma saan, nagu linnuke, laulda istudes tema õlal ja see oli nii imeline, et ma hakkasin naerma. Naersin ja ütlesin: on aeg.
Me istusime autosse, sõitsime linna ja läksime lahku, väga õrnalt, palju õrnemalt, kui teistega.
Ma viisin ettevaatlikult koju sooja, mille temalt kaasa sain, magasin sellega kogu öö ja hommikul otsustasin, et ma tahan omada täiskasvanud mees-sõpra. Selleks, et saaks rääkida - kaevata, kiidelda, küsida rumalaid küsimusi, nõuda lohutust ja kõike seda - tõstmata pead tema õlalt.
Seepärast kogu sellele oktoobrile järgnenud talve ma kirjutasin üles kõik, mis ma tahtsin öelda sellele inimesele - esimesele, kes meeldis mulle alates sellest, kui... Kahju ainult, et ma pidin iga järgneva jutu alustama sõnadega "Tead, kallis..." - kuid mul jäi nimi küsimata ja pärast oli juba hilja...

(veebruar 2015)