Niisama, rist ja viletsus

"Tango", Eloise Carpet, Prantsusmaa

Mitte, et mul aega ei ole. Lihtsalt asjade tegemine ja olemine võtab hetkel tavatult palju aega ja jõudu. Ärevus kumab veel läbi ad-de seina ja...

Ma olen viimastel kuudel palju jalutanud. Mh põhjusel, et kõigele lisaks õnnestus mul selga vihgastada. Kodus, saunas, keerasin kuidagi ja mõtlesin mitu minut, et ilmselt nüüd jäängi kõveraks. Millimeeter haaval sain lõpuks püsti, kuid vaatasin just täna, et valuvaigisti purk saab tühjaks homme, kuid elada ma nendeta veel ei saa ja pole üldse tunnet, et mitme nädalaga midagi paremaks oleks läinud. Mingi hetk oli hirm nii suur, et õpetasin oma seitsmeaastase ahju tuld tegema ja nuudleid keetma.  Täna on ikkagi juba parem, laps nakatus kokkamise pisikusse, sööme iseveeretatud (küpsise)trühvleid ja poolfabrikaatidest kokkulapatud pitsasid.

Ja ma muudkui jalutan. Kontsadel (jonnist) ja tuules, aeg ajalt on veel keeruline jalule jääda. Tunne on nagu kõnniks lumepuruses klaasist kuulis - mitte, et seda raputataks, pigem veeretatakse kergelt ja ma käin mööda kitsaid radu tõugates end aeg ajalt lahti puude või seinte najalt. Ettevaatlikult sätin jalgu, katsun kontsaga kive, otsin Braille kirja enne, kui jala päris maha saan.

Kõnnin ja mõtlen, et ma ei näe kohta, kust käesolev ebastabiilsus alguse sai või elujõudu ammutab. Kindlasti kusagilt seest, sest objektiivselt - Maa peaaegu et ei värisegi.

Ma olen umbes eluaeg _tulnud_ koju, teinud kiiresti kõik, mis hädapärane ja läinud jälle.  Ostnud järgmise pileti mõnesse järgmisesse võõrasse riiki ja hüppanud välja argipäevast, nagu hüppavad veest pääsukalad.

Kalad hüppavad tuulde ja sädelusse, nii minagi. Tihti. Va neil juhtudel, kui vajusin kuhugi, kitsusesse, pimedusse, kus aega ei ole. Nagu konstruktori detail, mille ma umbes viiesena kaotasin. St, st... käisin ükspäev vanaema majas, istusin iidsele diivanile, toppisin sõrmed tolmuse polstri vahele ja seal - kulunud kommipaber, tolm ja kolme kruviauguga plaat, mida mul elu tagasi nii väga vaja oli, et kraana kokku kruvida. Plaadi jaoks ei ole aastaid, ta ei ole tuhmunud ega isegi märganud, et oli ära kadunud ja muutunud ebavajalikuks.

Minagi veetsin oma päevi võõraste diivanipatjade vahel tajuma aja kulgu. Või tajudest mõnd võõrast aega, mis kulges hoopis teisiti. Siis aga, jõudmata kohaneda või koguda karmat, sõitsin jälle minema.

Nüüd tundus pikalt, et olen seal, kus ma juba ammu olla tahtsin ja tundub, et pean seda reaalsust omaks ja parimaks hetkel võimalikest, isegi maitsetaimed istutasin  aeda - ammu. Mul ei ole varasemalt ühtlaselt kulgeva elu kogemust - kohata sama hommikuvalgust samast aknast päevast päeva, üks kuu teise järel. Ärgata ja teada, et eile lahendamata jäänud probleem ei ole kadunud või ära jäänud; kolm nädalat tagasi kokku lepitud kohtumine ei ole tühistatud; suhted arenevad; kassid kasvas suureks.

Istusin ükspäev peegli ees, vaatasin, et olen paari haiguskuuga märgatavalt vanemaks jäänud. Aeg märkas mind ja teab nüüd, kust leida. Tahtsin nutma hakata, siis aga mõtlesin, et äkki polegi halb. Esialgu ehk lihtsalt võõras. On ju võimalik, et ma õpin ja ei kõigu siis enam nii hullult radade labürindis ja maitsetaimed... elavad talve üle. No olgu kas või piparmünt.

Seniks koban poolpimesi kive ja katsun seinu, minu kohal ujuvad pilved ja tuul tõukab tagant. Ja... ma ei tea, saaks lahti järjekordsest külmetusest, hakkaks rõõmsaks tagasi.