Elus on kõige tähtsam...

Pildiallkirja lisamine

Ärkasin hommikul ootamatust postipakist teatava sõnumi heli peale. Mõni hommik lihtsalt on ilus. Tõin paki ära, tegin kohvi ja mõtlesin, et kirjutan postituse sellest, et jaanipäeva paiku hulkusin ära, mistõttu aiast on saanud heinamaa, aiamaast niisamuti. Tuba on sassis ja ... süda eriti ei valutagi. Karikakardes kraav on silmale ilus vaadata ja mis seal ikka, küll saab, kõike, kunagi.

Aga siis lugesin üle oma maja-unedest rääkiva postituse ja seoses asju täis kappide ja kummutitega meenud üks vana tekst sellest, et ega ma ise ka kogumise patust puhas ei ole (vaatamata hootistele ära viskamis tuhinatele). Lugesin üle, pani naeratama. Kopin teksti siia, naeratage ka või midagi :) '

Mul on maal üks suur kapp, mille nimi on „Minu paberid“ ja see ei tähenda mitte kuhja, sahtli- ega riiulitäit. „Minu paberid“ on terve kapp, milles elavad kõik minu elu paberkandjal olevad tõendid. Ma ei oska pabereid ära visata. Ma võin ära visata ära tüüdanud seeliku, kuid ei ole mingi hinna eest nõus loobuma oma keskkooliaegsest märkmikust. Ma võin vabalt kellele iganes ära anda oma mistahes asja (lähedastele vist tõesti mistahes asja), kuid kui te küsite mult selle luuletuse teksti, mille keegi kirjutas mulle kaheksa aastat tagasi, siis ma annan originaali ja puhta paberi ning käsin: „Kirjuta ümber!“
Sest... käekiri, vana paberi ja võlusõna „originaal..."
Käekirja võlu õpetas mind austama üks ammune sõber. Vanasti, kui ta tegi mulle muusika- või filmiplaate, kirjutas neile alati omakäeliselt peale: „Kunagi sa vaatad seda ja mõtled: see on xxx käsi.“ Selle sõbra käsi (sülitan) elab siiani suurepäraselt koos minu sõbraga, kuid neid plaate katsudes tekib siis veidi ehk sakraalne tunne sellegi poolest. Kuidagi sõrmeotstesse. Nüüd, kui keegi mulle mõne plaadi toob, palun alati, et „Ole hea, kirjuta peale... ei, kirjuta sina ise, oma käega.“ Me ju ei näe üksteise käekirju enam ammu, kui, siis veel vaid plaatidel. Usun, et meil kõigil on inimesi, keda me tunneme aastaid, kuid kelle käekirja me ei tea. Ülejärgmine põlvkond äkki ei teagi enam, mis käekiri on. Mõni kord tunnen end viimase mohikaanlasena paludes tuttavat: „Ei, kirjuta palun ise, oma käega“...
Ma säilitan kõike – arhiivid, tekstid, luuletused, konspektid, joonistused, märkmikud, kirjavahetused minu esimese esimese kursuse loengutest, märkmeid noorsõduri baaskursuse linnalahingust ja reisidelt, postkaarte, kirju, seminaride pabereid. Ja asi ehk polekski hull - nii teevad paljud, kuid lisaks paberihullusele põen väikest korratuse armastust ka – ma tahan, et mu paberid oleksid nii nagu nad on ja ma saan pahaseks, kui keegi tahab, et mina neid „korrastaks.“ Jumal hoia selle eest, et keegi ise neid korrastama läheks. Kõik ülalnimetatud on mul alati segamini. Instituut nagu „Sa ise ei tea, mis sul seal kõik on“, ei ole tõene. Esiteks – ma tean... ok - umbes, aga ikkagi tean. Teiseks - see ei ole oluline.
* * *
Kunagi ma töötasin natuke aega noortega ja muuhulgas mängisime me mängu „Elus on kõige tähtsam... “ See oli üks pikk ja keeruline mäng ja mul oli selle tarvis vaja väga palju pisikesi märkmepaberi lipakaid, millele noored kirjutasid erinevatel ajahetkedel, mis on nende meelest kõige tähtsam asi elus. Peale mängu korjasin ma kõik kirjakesed hoolega kokku. Ja panin ära... kuhugi. Ja nüüd on juba aastaid nii, et leian neid kirjakesi, mis selgitavad, mis siis ikkagi on kõige tähtsam siin elus, erinevates situatsioonides kõikjalt oma paberite seest, nii siin maal, kui kodus. Siin kapis nimega „minu paberid“ leian neid ige kolme minuti tagant.
Elus on kõige tähtsam – olla ilus.
Elus on kõige tähtsam – oskus tunnistada enda vigu.
Elus on kõige tähtsam – olla alati esimene.
Kirjake ammu ja väga kaugele kolinud sõbra käekirjaga:
"Kanti järgi on kaks asja, mis ei jäta iial inimest külmaks – tähistaevas pea kohal ja isiklik moraalikoodeks"
Palgaleht, millel ilutseb number 300 eurot ja sõnapaar "narko eest"... „Täna mulle maksti narko eest“ - ma tegin kunagi mõned teemakohase koolitused. Isiklikus raamatupidamises olen koolituste eest saadud raha märkinud nimega „narkoraha“
Elus on kõige tähtsam – teada oma piire.
Elus on kõige tähtsam – otsustada kõike ise.
Elus on kõige tähtsam – oskus õigel ajal suu kinni pidada.
Siin me kontrollisime noortega, kui hästi me oma kaaslasi tunneme. Mäng käis nii, et küsimustele vastati anonüümselt ja teised pidid hiljem arvama, kellele nende kaaslastest vastus kuulub. Lehekesed vastustega hoidsin muidugi alles:
- Kas sa saad kuulsaks?
- Ei, aga rikkaks kindlasti.

- Kas sa suudad lüüa inimest, keda sa ei tunne?
- Ei. See-eest võin suudelda.

- Mida sa ütleksid kohates uffot?
- Tsau, Siiruviiruline!
(vastuseks pakuti veel „Tsau, roheline“ ja „Tsau, peletis!“, kuid variant „Tsau, Siiruviiruline!“ meeldis mulle kõige enam).
Lähis-Ida kaart.
Jeruusalemma kaart.
Dublini kaart.
Tsau, Siiruviiruline!
Elus on kõige tähtsam – omada ajusid ja osata mõelda.
Arengupsühholoogia konspekt. Konspekt lõppeb rasvaste trükitähtedega kirjutatud sirgeldisega: KÕIK – REGRESSIOON
Elus on kõige tähtsam – mitte eksida.
„Ei tohi mõelda nii, et kui tegevust ei päädi resultaat, siis oli see mõttetu. Kui sa armastad kedagi, siis sa armastad teda, ja kui sa ei suuda talle midagi enamat anda, siis annad sa ikkagi talle armastust,“ George Orwell. Juures trükitähtedega ja paksult: IKKAGI!
Je suis, tu es, elle est, ille est, nous sommes, vous etes, elles sont, ils sont – siin ma õppisin prantsuse keelt. Ülikoolis oli võimalik võtta päris tõsine keelekursus mistahes eriala õppides. Prantsuse keelt mina selgeks ei saanud, pähe jäid vaid paar Baudelaire luuletust ja üks suuuur jupp Hugo "Les feuilles dàutomnest" sai ka pähe õpitud. Kihlveo peale ja issand, kuidas see pähe ei jäänud. Ma laulan seda suvalise viisiga vist korda sada - nüüd püsib meeles tänase päevani. Muidu aga vaid käibefraasid seltskonnas eputamiseks, natuke hääldust ja mõned üksikud reeglid, sõnavara ei ole ega paista kusagilt tulevat.
Elus on kõige tähtsam – tõeline armastus.
Suurelt üle kahe lehe: "Mina olen printsess!"
Elus on kõige tähtsam – teha ainult seda, mida tahad.
Joonistused. Joonistused - see on eraldi teema. Paberiepohhi ajal joonistasin täis kõik, mida oli võimalik täis joonistada. Ma joonistasin kogu aeg, kõikides loengutes, kõikidel koosolekutel, tööl ja igal pool. Paberil on kujutatud midagi hirmsat kihvadega, kiri juure: "See ei ole hunt, see on metssiga". All pool veel midagi sama hirmsat, kuid kihvadeta, allkiri: "Veel üks metssiga, vana". Joonistustest ja joonistamisest üldse võiks teine kord pikemalt.
Intervjueerimise kursuse tarvis koostatud materjalid: muu teksti sees on alla joonitud lause: "Ei tohi esitada küsimust viitega ühesuunalisele vastusele! Halva küsimuse näide: "Kes oli rabi Akiva?" Näide vastuses: "Rabi Akiva oli rabiin""
Elus on kõige tähtsam - oskus mitte järele anda.
Elus on kõige tähtsam - oskus järele anda.
Õppematerjalid - kõikjal.
"Marihuaana"
"Kontratseptsioon. Uued võimalused. Ettekanne." (tõlge eesti keelde)
Poolik koolitöö: "Totaalne improvisatsioon"
Koolitöö mustand märkega: "Patoloogia, mustand, 1. osa", (mäletan, et kusagil samas kandis peaks olema veel "Patoloogia, mustand, 2. osa" - aga ei leia)
"Kui peres elab narkomaan."
Jah :) Narkoraha.
Ma ju mõtlesin kunagi päriselt, et seda maailma on võimalik muuta.
Tsau, Siiruviiruline!
Veel olen saanud raha nt perevägivalla eest. Aga see pole veel midagi - üks minu tuttav saab regulaarselt raha alkoholismi eest. Teine jälle töötab vanglas ja seepärast vastavad tema lapsed telefonis küsimuse "Kus ema on?" alati: "Vangis" Ja kui paljudele meist makstakse hingehädade eest, ei hakka siinkohal rääkimagi.
Veel pakk paberit noortega töötamise ajast. Oleme mänginud mängu "Kes on meie rühmas kõige-kõige" Kõige-kõigema tiitli said kohustuslikus korras kõik grupis olijad.
"Kõige-kõige julgem on Punapea, kõige ilusam on Tiina, kõige lõbusam olen mina!"
Elus on kõige tähtsam – olla iseloomuga.
(aaa)...
Koolitöö "Tennessee Williamsi "Klaasist loomaaed", Laura psühholoogiline portree". Eesimese lehekülje ääres pastakaga: "Tolmune suvi kadus, lainena, peitis end, minu eest... aeglase sammuga, selg minu poole, astub minu õnn, minust kaugele" :D Möh (ausõna - ma enam kunagi ei luuleta).
Vestlustest ajateenijatega:
- Meil oli koolis kodanikuõpetus kohustuslik. Sellepärast pidime käima.
- Kas te kõik käisite?
- Jah. Terve klass.
- Kas oli ka selliseid, kes mõnikord ei käinud?
- Jah. Umbes pool klassi.
- Mina mõtlen - mida ma tahan sõjaväes teha? No ma pean sinna minema, aga mida ma tahan seal teha?
- Ja?
- Ma mõtlen, mõtlen... Koguaeg mõtlen.
- Ja mida sa tahaksid seal teha?
- Ei ole õrna aimugi...
- Mul ei ole siin nii hea, kui seal, aga parem...
- Kui on selliseid eestlasi, kes mõtlevad, et kõik venelased on tiblad, siis mina mõtlen ka niimoodi.
Märkmed ühelt töövestluselt:
- Ma jään kõigile intervjuudele hiljaks. Kohale tulen, aga jään hiljaks. Näiteks eelmisel korral jäin ka hiljaks.
- Palju hiljaks jäite?
- Eeei, mitte palju. Intervjuu oli kolmapäeval. Ma tulin neljapäeva hommikul.
Elus on kõige tähtsam – et sind austatakse.
Apelsin: apelsinikoor
1. kiri: ümbrik
2. õpilane: ranits
3. lind: pesa
4. puu: urg
Ooo - psühhomeetria... oooooo - ohooo.. Ma olen kirjutanud neid teste kilode kaupa nõrkedes nende uskumatust kogusest (üks nende testide idee on selles, et neid tehakse pikka aega järjest, mitu tundi ja kiiresti, mõnel juhul aja peale ja seepärast peab ülesandeid olema hästi palju). Üleval trükitud test on nimega "analoogid" - lähteanaloog on antud ja neljast pakutavast variandist tuleb leida teine loogika seisukohalt täpselt samasugune.
Ajal, mil ma neid kirjutasin, käisin ringi nagu segane pomisedes endale nina alla: "auto - ratas... korter - lauaarvuti... pea - jalad... auk - pauk...", vahtides ringi ja otsides koguaeg midagi, millele saaks veel analoogi leiutada. Täiesti tüdinuna, surmani väsinud, kirjutasin enda lõbuks paroodiaid:
kits: akordion
1. papp: suupill
2. kala: vihmavari
3. ikoon: papuaas
4. koer: viies jalg
või (ausõna - mul on väga häbi, aga näed, paber mäletab):
1. perse: peldik
2. peldik: vihmavari
3. vesi: perse
4. perse: gerbera
Veel meeldis mulle vanasti matemaatika ülesandei välja mõelda - see oli maksimaalne (ja mis kõige tähtsam - legaalne) ruum meie ehk veidi rikutud kuid piiramatule fantaasiale. Oli üks kursavend, kellega koos oli kõige lõbusam: tema mõtles välja ülesande matemaatilise valemi, mina aga kirjandusliku dekoratsiooni. Raamatuid like "Lõbus matemaatika" jms siis veel väga palju ei olnud ja seepärast tundsime end üsnagi esmaavastajatena. Alguses lõbustasime end umbes nii: "AS "Olga ja Orikas" töötab 50 sekretäri. 25 neist on blondid ja 35 lombakad. Maksimaalselt mitu lombakat sekretäri on mitte-blondid?".  "Telesaates "Kühvel" osaleb 10 inimest. Neist 5 on poliitikud ja 7 prostituudid. Maksimaalselt mitu saates osalenud poliitikut on ühtlasi prostituudid?"
Varsti tekkisid meil lemmikkangelased: reamees Tohlakas ja all-offisser Tihlofoss, kelle kohta luuletasime ülesandeid järjega, nagu teleseriaale. Nad koorisid kiiruse peale kartulit, jooksid aia äärt pidi võidu, pildusid võidu konisid prügikasti ja vahest täitsid ka oma otseseid kohuseid: "Reamees Tohlakas ja all-offisser Tihlofoss said käsu värvida roheliseks 14 ruutmeetrit muru. Reamees Tohlakas värvib 3 ruutmeetrit muru tunnis. All-offisser Tihlofoss värvib tunnis 1. ruutmeetri muru, seejuures tööpäeva jooksul ta vaheldumisi tund aega värvib, tund aega suitsetab. Kui reamees Tohlakas ja all-offisser Tihlofoss alustasid koos muru värvimist hommikul kell 7:00, siis mis kell nad lõpetavad?"
Hiljem suundusime kirjanduse rajale: "Anna Arkadevna vaatab mõtlikult temast mööduvat rongi. Rongi kiirus on 36 km/s. Peale seda, kui pool rongi on temast juba möödunud, pistab Anna Arkadevna jooksu rongiga samas suunas kiirusega 5 m/s. Kui pikk oli rong, kui ta möödus Anna Arkadevnast 45. s-ga?"
Veel üks, kaustiku kaanel: "Kuival maal on krokodill Ampsu ja Peeter Panni liikumiskiirused vastavalt 10 km/h ja 20 km/h. Vees on nende liikumiskiirus vastavalt 2 m/s ja 1 m/s. Peeter Pann ütles krokodill Ampsule, et viimane on roheline peletis, mille järel krokodill Amps ajas Peeter Panni taga kokku 50 s, 20 s kuival maal ja 30 s vees." Küsimus on jäänud formuleerimata, kuid ülesande all on kursavenna käega kirjutatud märkus: "Vaja on määratleda algne vahemaa, muidu on nii, et kroks pistis ta kohe nahka." Ja veel veidi all pool minu käega: "Ja ei ühtegi intriigi..."
"Näljane gepard Uno liigub kiirusega 80 km/h. Täissöönud gepard Uno liigub kiirusega 60 km/h. Täissöönud gepard Uno magab"...
Parim ülesanne on minu meelest see, mis algab sõnadega: "Inimsööja-tiiger nimega Krõmpspeaküljest põgenes loomaaiast..." Ülesanne ise ei ole seejuures tähtis, loomulikult sõi inimsööja-tiiger Krõmpspeaküljest inimesi metsikus tempos. Ma armastan Krõmpspeaküljest õrnalt, tänase päevani.
Elus on kõige tähtsam – et sind mõistetaks.
Tsau, Siiruviiruline!...
Kirja mustand kaustikus:
"...saadan sulle kingituseks ühe muinasjutu. Loo autor on üks eakas kirjaoskamatu naine, kes mõtles selle välja oma pisikese hoolealuse meeleheaks, nagu ta ütles, oma "tupsu-nunnu" jaoks (mina kuulsin kusagilt, või lugesin, enam ei mäleta):
Kõnnib tüdruk metsas, kitsukest rada pidi puude ja põõsaste vahel. Korraga kargab põõsast välja kuri inimene, seisab keset teed ja karjub:
- Hakkame kaklema!
- Meie pole sedasi kasvatatud! - vastab tüdruk viisakalt.
Kuri inimene seisis natuke, mõtles veidike, ja kõndis minema - mis tal üle jäi?"
* * *
Akna taga sajab lund. Õigemini on see vist juba vihm. Kummaline on istuda sedasi ja vanu asju lugeda. Kirjad, mis on mulle saadetud 5-8-10 aastat tagasi tekitavad miski ebamugava tunde - nagu võõraid kirju loeks. Isegi enda kirjutatutega on nii... mõni tekitab kohmetust, teine on naljakas ja kolmas loob tunde, et tahaks paluda vabandust.
***
Elus on kõige tähtsam – olla teistest erinev.
Elus on kõige tähtsam – mitte olla teistest erinev.
Elus on kõige tähtsam – et sind armastataks.
Kuri inimene seisis natuke, mõtles veidike ja kõndis minema - mis tal üle jäi?
Tsau, Siiruviiruline!