reede, 7. juuni 2019

John Wyndham "Trifiidide päev"



Mulle vist juba meeldivad igast antiutoopiad ja postapokalüpsised - rasked moraalsed valikud, väljapääsmatud olukorrad, lootusetus ja meeleheide. Tõsi, üldjuhul on "maailmalõpud" küllaltki ühetaolised - mõni tundmatu viirus - zombid, naabritest tulnukate rünnak või mõni looduskatastroof. Seda ägedam oli lugeda "Trifiidide päeva" - raamat uskumatust asjaolude kokkulangevusest.

Nii siis, inimesed ( kusagil NSVL-s) aretasid uue õli-taime, mis levis ootamatult vabasse loodusesse. Nii rahvas kui ajakirjandus hakkasid uusi hübriidtaimi trifiidideks nimetama (kolmjalg siis vm). Üllatuslikult osutusid taimed osaliselt arukateks, veidi õppivõimelisteks ja kollektiivset teadvust omavateks. Ja veel, taimed oskasid kõndida, sõna otseses mõttes, liikusid ringi oma kolmel jalal otsides paremaid kasvutingimusi - viljakamat pinda, rohkem toitu või vette. Nii, ja justkui sellest kõigest veel vähe oleks, kasvatas täiskasvanud taim endale mürgise astla, mille löök tapab kergelt suurema looma või nt inimese (eesmärgiga see ära süüa). Paljud inimesed, eriti troopikas, said taime tõttu kannata. Kuid inimene, looduse kroon (hahaha), on teadu poolest kohanemisvõimeline ja nii seegi kord. Ohjeldamaks tigedaid taimi lõid inimesed spetsiaalsed farmid, kuhu siis taimed aheldati. Loomulikult leidus ka hulgaliselt eksootikasõpru, kes pidasid küll - pügatud astlaga, kuid siiski, ohtlikku taime oma iluaias. Ja kõik justkui toimis ja oleks toiminud edasigi kui poleks olnud... komeeti.

Maa lähedalt möödus komeet (mis oli tegelikult hoopis hättasattunud sõjaline sputnik), ning inimesed üle terve Maa jälgisid imekaunist meteoriitide satu. Järgmisel hommikul oli 99% Maa elanikkonnast pime. Inimeste ike alt vabanenud trifiidid murravad vabadusse, paljunevad, adapteeruvad ja alustavad jahti abitutele inimestele. Üksikute, peamiselt juhuse tõttu nägemise säilitanud inimeste ees kerkib hoobilt nimekirja täis küsimusi: kas aidata pimedaid - karjade viisi pimedaid, nälgivaid, nõrkevaid inimesi? Kõiki aidata nagunii ju ei suuda. Või lahkuda märkamatult, päästa end ja endasarnaseid ning katsuda siis maailm uuesti täis sünnitada? Pimedaks jäänuna - võidelda või valida mõni kergem tee? Kas otsustada üksi enda eest või ka oma lähedaste eest?

See on üsna õhuke raamat, 200+midagi lehekülge, kuid mahutab nii mõndagi. Kõndivad röövtaimed, katk, lugematu arv pimedusest ja loogiliselt - näljast hullunud inimesed, orbudeks jäänud lapsed, tühjaks jäänud linnad, hirmunud ja seetõttu kõigi pihta tuld avavad nägijate laagrid või baasid. Päris võimas. 

Raamatul on kaunis avatud lõpp. Mis saab tegelastest peale saarele kolimist? Kas neil õnnestub luua täiesti uus ühiskond, inimkond isegi äkki? Kas nad suutsid leida rohtu trifiidide vastu? Kes teab, kes teab...
Ainuke, mis mulle raamatus ei meeldinud, oli armastuse teema. Kuidagi järsk ja ebaloogiline. Kes, öelge mulle, no kes sellises, no kaoses sisuliselt, armub? Muus osas,  lugesin, et raamatul on järg ja et selle järgi on tehtud nii filme kui seriaale - rõõmustasin. 

Teised:
loterii

6 kommentaari:

  1. zombivaba postapokalüps: Emily St John Mandel "Jaam üksteist", Cormac McCarthy "Tee", Mari Järve "Esimene aasta"

    VastaKustuta
  2. "Tee" lugesin eelmine aasta ja vaatasin filmi ka, mõlemad olid head. Ma tegelt polegi vist ühtegi päris zombikat lugenud. Seda kultusseriaali ka pole vaadanud, ma toda vist ei julge :)

    VastaKustuta
  3. filmi pole näinud, liiga hirmusss,

    enda blogi kammides leidsin veel selliseid nimesid.
    Andris Feldmanis "Viimased tuhat aastat". Muidugi Margaret Atwood "Orüks ja ruik" ja "Uppumise aasta"; "Süda vaikib viimasena". Margus Haav "Kuidas lõhnab kuri". Jana Vagner "Vongozero". Jeff VanderMeer "Häving" ja see duubeltõlge. Arto Paasilinna "Maailma parim küla". Brendan DuBois "Ülestõusmispäev". Mairi Laurik "Süsteem" ja "Novembrikuu kirjad". Armin Kõomägi "Lui Vutoon". Dave Hutchinson "Euroopa sügis". Hugh Howey "Silmapete". James Wesley Rawls "Patrioodid". Oleg Divov "Väljapraakimine". Margus Ots "Veeaeg". Viktor Pelevin "SNUFF". Dmitri Gluhhovski "Metroo 2033". Heli Reichardt "Walpurgi öö". Emmi Itäranta "Vesi mäletab". Maniakkide Tänav "Mehitamata inimesed". Tiit Tarlap "Aegade julm laul". Vladimir Sorokin "Tuisk", "Suhkrust Kreml", "Opritšniku päev". Jeannette Winterson "Kivist jumalad".

    Kindlasti Atwoodi triloogia eesti tõlked. Perverssest huvist... see Rawlsi "Patrioot", mis on minu meelest väga halb raamat.

    VastaKustuta
  4. Lugesin seda siis, kui välja tuli, järjest ei tea midagi, küll olen aga vaadanud vähemalt kolme sel teemal tehtud filmi, õigemini läbi liristanud, sest üks oli jubedam kui teine. St mitte niivõrd sisu poolest, sisu oli ikka päris kole jah, aga samas väga põnev, vaid tehniliselt ja üleüldse. Esimene oli ilmselt millalgi 60ndatel tehtud, no tollest ei olnud muidugi midagi tahta, eksole. Viimane oli vist mingi uuem sari ja sihuke kunstlikult imetud ja põnevaks aetud, ühesõnaga - päris hea algmaterjal kohutaval kombel ära lörtsitud ja lagastatud. Nii et filmide suhtes olen väga negatiivsel seisukohal. Aga noh, kui mõnele meeldib, siis palun väga.

    VastaKustuta
  5. Keegi FB lugemise grupis ütles umbes sama. Nii et ma siis vist parem ei hakka :)

    VastaKustuta