esmaspäev, 18. juuli 2016

Remondist. Ja vastutusest.

Ma värvisin köögiseinad! Mitte eriti mööda minnes, kuid see eest selgelt mitte-valgeks, heledaks ja päikevalgust võimendavaks. Helebeežist (mis, muide, ei häirinud) valkjaskollaseks,  mis paistab rõõmsam.

Tähelepanekuid:
Kõik võtab aega rohkem, kui ma alguses ette kujutasin.

Pahteldamine, mida pidasin kõige keerulisemaks, on täiesti tehtav. Lihvimine samuti. Ma olen näinud lohakalt tehtud seinu ja mõttes olin juba leppinud - peaasi, et saavad puhtad jms. Üllatuseks said minu omad igati kenad, kuigi tegin esimest korda (kõike).

Liistude ja äärte teipimine võttis sama kaua aega kui värvimine. Lisaks ma ei teadnud, et teip tuleb ära võtta kohe peale värvimist enne kui värv kuivab. Mina võtsin järgmisel päeval ja see oli igavene nokitsemine, et teip värvitükkideta ära saada.

Materjalikulu: värvi ostsin müüja ütlemise järgi. Värv, mis pidi katma esimesel korral, seda ei teinud vaatamata sellele, et erines vanast vaid mõne tooni võrra. Värvisin kaks korda ja kogusest, millega oleks pidanud saama katta üks kord, piisas kaheks kriipsu pealt.

Põrandaõliga nii hästi ei läinud, müüja arvutas, et mul on vaja neli liitrit, ostsin viis ja kulus üks. Mis ma ülejäänud neljaga teen, ei ole teada.

Ma pole füüsiliselt teab mis nõrguke - aastaid joogat ja jooksmist jm, kuid värvimine oli raske. Lõpetasin öösel pool kolm, pikutasin voodis ja mõtlesin, et kui sellega hakkama sain, siis saan kõigega. Kui hommikuks käed-jalad küljest ei kuku, tapeedin toa ka ära. Vaatamata, et käed jätkuvalt otsas, on tuba  siiani tapeetimata. Sest vahepeal olid rannailmad ja (ja ma ei oska tapeeti panna ja väsimus tohutu) kolisin hoopis köögi tagasi, sest põlve peal söögi tegemine, isegi siis, kui teha vaid hommikuputru, on nõmedus kuubis.

***

Vastutusest mõtlesin. Juba seal Vonneguti paiku. Et mina ei viitsiks iial enda pärast remonti teha.* Ma võiks vabalt elada hurtsikus, peaasi, et oleks puhas ja elementaarsed mugavused - vesi, vool, vesiklosett. Ja umbes nii ma siia kolides tegutsema hakkasin - sõidetav tee, vesi, vool, ahjud. Mingil hetkel mõtlesin, et miinimum on tehtud, edasi saab aegapidi. Kuni nüüd suve algul keeldus üks lapse sõber kasutamast meie tualetti, sest meil, khm, ei ole ust ees. No lihtsalt, seinad on, uued, aga uksi veel pole. Mu süda kukkus kildudeks. Minul lapsepõlves sõbrad külas ei käinud, alguses ei lubanud ei ema, hiljem häbenesin ise - sest kodu oli räpane ja räämas. Oma lapsele sama ei taha. Ma loomulikult saan aru, et kodud on erinevad, erinevalt ilusad ja õnn ei peitu uues tapeedis, kuid mingi piir siiski on. Ükspäev tõi laps tuppa peotäie õitsvaid heinu ja teatas, et tõi mulle suve tuppa. Ma olin nii uhke, et ta juba oskab, selliselt, abstraktselt. Puhtus õnneks ei ole teab mis kulukas.

(Mõtlesin teha nalja, umbes, et eesmärgiks on Instagrami-kõlbulik kodu, aga ei... hetkel tundub kuidagi mage).

Neli tööpäeva ja siis ikkagi tapeet. Ja uksed tellisin ära - kolm - wc, sauna pesuruumi oma ja magamistuppa - seal küll vana on, aga kui juba, eks.

* ja palju muid asju ei viitsiks veel. Söögiga oleks kordi lihtsam, aed võiks olla kordi väiksem. Mõte sellest, et minust sõltuvad muu hulgas lapse söömis- ja liikumisharjumus või selle puudumine. Mõnikord vaatan teda ja näen, kui paljus ta on minu moodi ning ma ei suuda otsustada - on see rohkem armas või õudne. Ta pahandab kasutades samu näoilmeid, mis mina! Ja siis veel kõik maitseküsimused! Ma mõistan, et ta on isiksus, suur ja imeline ja et kodu on vaid üks paljudest keskkondadest, mis kujundavad tema igasugused maitsed ja hiljem ta valib või omandab. Minu asi on näidata, et tal on valikuid. Nö menüüd tutvustada. Aga see ongi keeruline, näidata, kuid mitte tema eest ära otsustada.
.........................

Eile teatas laps rannas silla äärel seistes: "Emme, ma tahan ka peaga vette hüpata, nagu suured lapsed!" Oh, oleks ma sel hetkel riietega olnud, oleks sama kiirelt vette tormanud nagu eile tormasin,  karjudes seejuures: "Ei tohi! Ei tohi! Seisa!" Eile ta siis ei hüpanud, aga päris kindlalt ju iial ette ei tea..

Ühesõnaga, puhata ja mängida tahaks.

***
Seda veel, et (pikad postitused on enamasti nõmedad, eks;)), kui minna peale tööpäeva lõppu poodi ning osta kolm pudelit konjakit ja üks üllatusmuna, siis järjekorras seisvad mehed elavnevad, märgatavalt.
- No jah, magus on ju ebatervislik.
- Komplektist on puudu pakk sigarette.
- Ja pakk kondoome.
- Ma võin vabatahtlikult kaasa tulla.

Võeh, oleks mõni feminist lähedal olnud, oleksin appi karjunud. Aga salaja natuke naljakas ka. Ma ei hakanud seletama, et mulle ei meeldi joobes peaga seksida. Ja et suitsetavad partnerid maitsevad kehvemini kui mittesuitsetavad.  Ise suitsetan ka, aga väga harva ja lapse eest salaja ning mitte seksi kõrvale.  Äärmisel juhul pool sigaretti peale.

Upd: ja nüüd ma hakkasin mõtlema, et mul on sigaretid ikkagi tihedamalt kui seks.

1 kommentaar:

  1. Upd: hakkasim mõtlema, et "tutvustada võimalusi" ja "valikut võimaldada", st tekitada olukord, kus inimesel üldse on võimalik mingeid adekvaatseid valikuid teha - on kaks täiesti erinevat asja. Öörahu huvides praegu otsustasin, et esimene on ikkagi olulisem. Kuidas sa hing valid, kui sa ei teagi, mille vahel üldse saab. Kui valikud on silme ees, siis võimalused võib hea soovi korral ise luua. Ma nüüd magama, enne kui kõik jälle keeruliseks läheb, ööd.

    VastaKustuta