Mammutijahist, vist.

Hommikul last lasteada saates märkasin kohe, et eile veel ilusad olnud lilled on öösel külma saanud. Progress vist, sest tavaliselt olen esimest öökülma kõrvitsa longu vajunud lehtede järgi tuvastanud, sel aastal aga kõrvitsad ammu ära korjatud (kehv kõrvitsaaasta oli mde) ja aiamaagi ära küntud.

Lasteaeda jäime hiljaks, sest kõigepealt ei suutnud otsustada, kas minna üldse või mitte, aga kuna täna on teatrietendus, siis otsustas laps, et ikkagi läheb. Edasi oli tavapärase pudru asemel kiluvõileivad - sest oli isu ja lõpuks pidime poolelt teelt tagasi väntama, et tuua ära koju unenud seelik.

Kogu selle kammi peale ostsin paki sigarete. Proovisin, aga ei maitsenud. Külm oli ja kohvi sai lahja ja tavaliselt nii "wau" tunne peas tundus täna lihtsalt häiriv. Tekkis soov udu peast välja raputada. Viskasin paki minema, äkki ma olen juba mittesuitsetaja.

Veel. Mõtlesin, et eilne kala puhastamine oli nii mööda minnes.
Me oleme suured kalasõbrad. On kuidagi välja kujunenud, et poest ostame peamiselt punast kala, kilu ja heeringat. Suitsukala (laps ütleb "laadakala") ostame laadalt või suitsetame ise sõbrannaga kahasse tema suitsuahjus. Muu kala ujub meil siin samas külje all jões ja veidi eemal olevas järves ja ostame kohalikelt kalameestest. Sagedamini vist isegi ei osta - hingelt kalamehed püüavad rohkem kui ise süüa jõuavad ja tihti pakuvad niisama.

Ühesõnaga, kui ma kunagi otsustasin, et ma saan ise, kõigega, tuli õppida mh kala puhastama. Sest. Nii hästi on meeles, kuidas ma üks kord hiigellatikaga koos paljukiisusid täis võsa all ulgusin. St, ulgusin peamiselt mina, latikas hüples ja ahmis õhku. Aga ma ei saa ju jätta last värskest kalast ilma põhjusel, et loll ema ei suuda seda ära puhastada. AGA KUIDAS SA SELLIST PUHASTAD?? Korduvalt püüdsin teda millegagi lüüja ja ta raibe elas ikka edasi.

Ükskord varem ma olen pidanud ühe kana tapma. Aga siis oli olukord nii ekstrahull, et see üks kana ees või taga. Pealegi oli siis point selles, et ma olin ainuke tüdruk poiste seas ja kui poisid said kõik oma kanadega hakkama ja mulle oli oluline tõestada, et ma pole millegi poolest kehvem kui mehed (ma olin siis väike ja ei teadnud veel, et ma ei pea iial kellelegi peale iseenda midagi tõestama), siis noh, varianti ei olnud - läks kuidagi lihtsalt.

Aga see latikas (ja mõned järgmised veel). :) Eks ma lõpuks killisin ta ikka kuidagi ära. Ja iga korraga läks lihtsamalt ja eile nt ma sain kala puhastatud nii, et mul jäid isegi käed terveks.

Ühesõnaga, inimene on üks lõpmata äge loom. Harjub ja õpib ja nii. Ja tegelt teeks nüüd veel ühe suitsu hommikusest pakist, kui alles oleks.
:)