Reklaamipaus.

Puhh, riisusin just poole aia lume kohevaks. Nimelt saatsin lapse postkasti tühjendama. Kinnastega. Viimane võtmehoidja tuli kimbu küljest lahti vahetult enne uksest välja astumist. Nägin, nägin. Ja mõtlesin, et küll pärast pusin tagasi. Kolm korda võite arvata, kas ta kaotas võtmed ära. Ja kas ma leidsin võtmed üle. Õnneks on vähemalt maja uksel tagavaravõti olemas. Kuuri ja postkasti me nüüd mõnda aega ei pääse.

Ja sellegi poolest on tänane päev parem kui eilne (ma julgen seda öelda, sest kavatsen kohe pikali visata ja teha MITTE MIDAGI, kaua)!
Meil on nüüd kolm nädalalõppu olnud sellist, et meik maha - meik peale, meik maha - meik peale. Eile oli viimane järjestikune nö kohustusliku ürituse päev. Hommikul laps kurtis küll, et kõht on veidi imelik, aga noh - käime veel täna ära, siis saame puhat. - Tahad minna?  - MUIDUGI!

Hommikul esimese asjana põles läbi lambipirn köögis. Edasi oli programmis teater, ühiskülastus ürituse raames. Laps oksendas autos. Jope puhastasime ära, püksid võtsime jalast, auto palusime salongipessu toimetada. Ja sukkade väel, kuid siiski, jõudsime õigeks ajaks etendusele.

Kus juhtus järgmine kõhuhädast tingitud äpardus. Noh, laps keeldus kategooriliselt jõuluvana nägemata ürituselt lahkumast. Tagavara sukad paljale peele - kesse kleidi alla näeb! ja ootasime jõuluka ka ikka ära.

Edasi tulime koju ja avastasime, et kass on köögiaknalaualt lilled maha ajanud. Terve ilm mulda ja kilde täis. See oli viimane piisk, tegin ahjudesse tuled ja läksin lapsega koos magama. Ärgates diagnoosisin endal kõrvavalu ja nii valusa kurgu, et ei saa isegi teed juua. Lapse kõht pole veel tänagi päris korras, aga vähemalt ei valuta, palaviku ei ole ja muidu on ka täitsa rõõmus. Ei teagi, mis see siis nüüd oli või on - mitu päeva peamiselt erinevatest pidusöökidest ja snäkkidest koosnev menüü või mõni ringi hulkuv viirus. Kõhutunne kaldub esimese suunas - vaatamata kalapulkadele paar korda aastas, oleme suht tervislikud toitujad ja see kräpp, mida igast pidudel söögi pähe pakutakse, erineb meie tavapärasest menüüst oluliselt.

Ühesõnaga - võtsime endale paar vaba päeva lasteaiast ja töölt.

Tegelt - ükspäev juba mõtlesin kellegi blogiposti lugedes - üks asi, millesse ma väga kindlalt usun, on see, et ei ole olemas asendamatuid inimesi. Ma pole seda alati teadnud, aga nii loll on ka loll olla, et elu poolt korduvalt puust ja punaselt antud õppetunnid tähelepanuta jätta. Asendamatuid ei ole, ÜLDSE ei ole ja alati, ALATI on võimalik võtta mõni päev pausi ÜKSKÕIK MILLEST. Ausõna, Maa ei kuku seetõttu orbiidilt.
Tulenevalt, nüüd tikin lindu ja kuulan raamatut. Hea meelega kooks, aga ei julge, kuu on jälle kusagil vales kohas, vaadates eelnevale pooleteisele päevale, kardan, et torkaksin vardaga silma vms. Surmata end õmblusnõeldaga on siiski keerulisem.