laupäev, 26. november 2016

Hiirtest ja inimestest

Jean Louis Forain (1852 - 1931) - Tango au Cabaret
Mind tabas täna ütlemata helge mõte kasutada palju aastaid kasutult seisnud nõukogudeaegset hakklihamasinat.  Võtsin välja ja hakkasin sinna õrnroosat kalafileed toppima. Väntan ja nostalgeerin. Kuni märkan, et hakklihamasinast väljub midagi, mis pole üldse roosa, on määrdunud mustjas-hall ja kaugelt mitte isu äratav.
- Noh, - mõtlen mina, - ilmselt on seal mõni alumiinium oksüdeerunud. Või midagi. Kurat temaga, vähemalt sain vändata.  
Viisin hakklihamasina prügikasti - nii ma tavaliselt teen mulle pettumust valmistanud hakklihamasinatega! Väntamise resultaadi panin Eiffeli torniga kausikesse ja mõtlesin, et varsti, kui lapsele lasteaeda järele lähen, viin komposti. Unustasin.
Tuleme siis lapsega aiast. Laps näeb kaussi laua peal ja küsib, mis see on. Räägin talle kogu loo, no et võtsin välja ja väntasin ja vaata, mis välja tuli. Laps kuulas ära ja küsis: - Kas meil midagi muud on süüa?
Järgmisena astus läbi sõber. Jõime teed, sõber vaatas kaussi. Kohe jutustasin kogu loo: võtsin välja, väntasin ja vaata, mis välja tuli! Sõber võttis kausi kätte ja vaatas veel, ütles: "Hiir või?!" Vaatasin kohe põrandale: "Kus on hiir? Laps, too kass!" Sõber torkas sõrmega halli ollust Eiffeli torniga kausikeses: "Ei, see siin - kas see on hiir? Oli siis või?"
Ma läksin ja tühjendasin kausi komposti.
Ja istun siin ja mõtlen nüüd. Et mida see täpselt tähendab, et minu sõbrad kujutavad jumalarahus mind hiirt (jumalarahus) hakklihamasinasse toppimas.
Märgiline, igatahes.
:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar