Neljapäev, 19. jaanuar 2017

H.P. Lovecraft "Hullumeelsuse mägedes"


Ükskord, aastaid tagasi, rääkisin sõbrannale, et ma ei vaata ega loe õudukaid. Ükskord pubekana ühte vaatasin ja siis kartsin pimedat trepikoda kuni linna kolisin. Sõbranna ütles: "Vaatame!" Mina ütlesin: "Mul on kodus vanakat!" Kui mina vanakaga tagasi jõudsin, olid tal lapsed juba magama pandud. Valisime välja ja hakkasime vaatama. Edasi oli kõik kummaline. Mäletan, et naersime palju ja ootasime, millal jubedaks läheb. Seda, mis või millest film oli ja kas lõpuks läks jubedaks või mitte, ei mäleta kumbki. Ei mäletanud ka vaatamisele järgnenud päeval.

Tänavu aastavahetusel ma avastasin, et minu viiene ei tea, kes on Grete Paia. Ometi oleks justkui eakohane teada. Otsustasin, et kas või mõnikord harva peame me telekast midagi vaatama.* Otsisime üles teleka puldi ja panime käima. Sirvisime kanaleid, laps valis vampiiridest rääkiva sarja. Vist vaatasime mitu osa jutti. Või teise kanali pealt teist vampiiridest rääkivat sarja ka. Igatahes - nüüd käime juba nädal aega pissil kahekesi koos. Sõltumata sellest, kumb parasjagu pissile tahab.

Lovecraftist. "Hullumeelsuse mägedes" on minu esimene Lovecrafti raamat. Valisin huupi, lugesin ja mulle ei meeldinu. Juriidikas on olemas selline mõiste nagu õiguspärane ootus. Vaat. Ootus oli - kirjanik kruvis pinget, kohati tüütuseni aeglaselt, kuid pinevus siiski kasvas, üsnagi ühtlaselt läbi kogu raamatu. Leian, et ootus oli õiguspärane, sest hallo, kõik teavad - õuduskirjanduse klassika ju!  Ja tulemus - rahuldust ei saabunud! Mingi haisev limakoll? Koopas elav limakoll - no kuulge! Mu laps oskab juba lugeda, kaugel ei ole aeg, mil ta avastab sots- ja muidu meedia  - vaat see on hirmus, kodanikud. Külma higi ja paanikani hirmus on mõte, et mina olen see, kes peab oskama seletada talle, kuidas see kõik ja selles, kõik... Ma elan maailmas, kus nii "Vongozero" kui "Alistumine" on ühtemoodi võimalikud ükskõik millisel hetkel. Inimeste keskel, nagu Kivirähki "Inimväärses elus"  - ma võin siia lõpmatuseni näiteid tuua. Ja siis mingi halvaks läinud limakoll. Lubage naerda, oleks diil rahaline - küsiks raha tagasi.

St, mul sai hetkel aeg otsa, ma homme proovin uuesti :)

-------------
* ma ei piira lapse teleka vaatamist. Aga kuna ma ise telekat ei vaata - lihtsalt pole sellist harjumust (ja kust see aeg võetakse?), siis pole lapsel ka sellist tekkinud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar