teisipäev, 24. jaanuar 2017

Öisest külalisest

Konstantin Flavitsky "Vürstitar Tarakanova" 1864, Wiki
Peale mõnepäevast kodust eemal viibimist, maasikamähiseid ja kõike muud kaunist, ööbisime oma maailma armsaimas ammu uut madratsit igatsevas koduvoodis.

Öösel umbes kolme ajal kuulen hullu krabinat. Mõtlen läbi une, et kass jäi ju alla. Keeran ennast, et anda krabistajale märku, et mingu minema - me oleme tagasi. Ei midagi. Krabistaja krabistab. Tõusen üles, süütan tule. Seisan keset tuba, pilgutan silmi, otsin ja leian. Ukse kohal, seal kus kohtuvad lagi ja sein, vaatab mind liistu vahelt tohutult, ei, TOHUTULT SUURE roti nägu. Ilus vesihall süsimustade silmadega. Loomaarmastus loomaarmastuseks aga minu uni on mulle kallis. Vaatan ringi - ahjuroobiga ei saa lüüa - laps võib üles ärgata. Haarasin peeglilaualt juukselaki ja pihustasin eluka suunas. Ülbik tõmbub tagasi. Hüppasin ukse juurde ja lasin veel pool pudelit lakki piilumisauku. Mõjus küll. Käisin all, tõin kassi ja magasin hommikuni rahulikult.

Laps uuris hommikul auku ja põrandal olevat puru, ning arvas, et see oli vererott - sest auk on nii suur ja et ta ründas meid sellepärast, et me lõhname ikka veel maasikate järele.

Täna võtame kassi kohe õhtul magamistuppa kaasa.

 Ja muide, ma kasutasin viimati juukselakki, ma ei tea, pubekana. Ja näed, kus läks vaja!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar