Michel Houellebecq "Alistumine"

Mõni teine kord ma räägin loo prossist ja kujutlusvõimest. Täna ma olen magamata, sest ma olin juba enne mitu päeva magamata -  laps oli kaks päeva kõrges palavikus, valvasin ja ajal, mil laps magas lugesin Houellebecqi "Alistumist". Laps sai eile palavikust võitu ja mina raamatu läbi, kuid selleks ajaks oli väsimus juba nii suur, et uinuda ei õnnestunud. Lamasin pimedas, kuulasin lapse nohinat, mõtlesin "Alistumisest" ja tundsin õudu.

"Sõna "foobia" ei tähenda mitte ainult vihkamist vaid ka hirmu." 
M. Houellebecq mingis intekas.


"Ja Eestit mainitakse! Ja Skype-t!!!"
Kaur Virunurm

Kõige õudsemad raamatud on need, mis räägivad inimestest nii, nagu nad on. Meist, nagu me oleme. Ja öösel, unesegasena, mulle tundus, et me oleme ikka eriline lambakari.

Erinevalt enamusest on Houellebecq geniaalne. Ta ei kirjutanud raamatut nimega või teemal "Appi, appi, islam tuleb! Ta ei mana ega nea, ta revideerib, äärmiselt kaalutletult, seda kapitali, mida meie, tavalised, keskmised, seadusekuulekad ja enam-vähem intelligentsed Euroopa kodanikud täna (või mõne aasta pärast) omame. Ta ei süüdista, ta menetleb.

Ja mida me siis omame? Väärtuste ja põhimõtete defitsiiti peamiselt. Kirjanik konstateerib, et meil ei ole võõrale ilmakorrale midagi vastu panna, sest me oleme ükskõiksed ja mugavad. Oleme kaotanud orientiirid, mitmed põhiväärtused on lootusetult paigast nihkunud ja ähmastunud. Ja kuidas see vanasõna oligi: loodus tühja kohta ei salli. Asemele tulevad teised ja inimesed võtavad nad vastu, juba üksi mugavusest ja laiskuse tõttu kuulekalt ja vaikides.

Üks enim õudust tekitanud punkt "Alistumises" on see, et Prantsusmaa sai endale moslemist presidendi demokraatlike valimiste teel. St, riiki ei võetud üle sõjaolukorras või terrorirünnakute läbi - ei midagi sellist. Presidendi valis rahvas. Ülimast liberaalsusest, reeglitevabast ühiskonnakorraldusest (nii peab ju kõik ise otsustama, alustades kasvõi... no, kasvõi garderoobi valikust - seelik või püksid, eks ja kui seelik, siis milline täpselt??! IGA KURADI HOMMIK, ONJU!) väsinud rahvas. On ju miljon korda lihtsam, kui on selge, et alati püksid ja tuunika - vähem valikuid, vähem peavalu! Ah, et usuküsimused. Noh, palju neid tõsiusklike ikka on. Nii nagu François - tavaline, keskmine, enam-vähem intelligentne inimene, nii ka suurem jagu inimesi ükskõik millises Euroopa riigis, vahetaks usku - eriti kui selle eest veel peale makstakse. See on minu meelest nii ilme ja arusaadav. Me võime seda pidada rumaluseks, mugavuseks, milleks iganes - aga ma olen kindel, et kui - siis just täpselt nii see olema saaks.
St, oleks minu teha, ma kuulutaks Houellebecqi prohvetiks.

Ha-ha-ha - näiteid polegi vaja kaugelt otsida. Kas mitte enam-vähem samasugust korda ei taotle Konservatiivne Rahvaerakond?

Ja sai ju kloun USA presidendiks - sai. (Ja olgugi, et globaalse rahu kontekstis on see ehk turvalisem valik, ma olen täiesti kindel, et suurem jagu tema valijatest ei teagi, mida tähendab sõna "globaalne", suurem jagu tema valijatest valis teda valimiskampaania raames võetud sõnavõttude põhjal - lubas ju korda ja tegi veel nalja pealegi! Või nt soengu või jume pärast või...)

Ühesõnaga, kohutavalt masendav ja kohutavalt hea.

Häid arvustusi teistelt:
Maris Sander, Müürileht "Houellebecqi alistumine Allahile"
Hent Kalmo, Sirp, "Arvustus. Õhtumaa alistumine ehk Veel üks valge mehe keskeakriis"
Triinu Tamm, Eesti Ekspress, "Düstoopiline Houellebecq"
Rabarberibulvar "Michel Houellebecq "Alistumine""