Michel Houellebecq "Saare võimalikkus"

Vaatasin Goodreadsist järele, see on minu viies Houellebecqi raamat. Miks, seletada ei oska, see viimane oli küll kogemata kuidagi.
Raamatust jäi mingi veider tunne. Kuidagi – ei liha ega kala. Houellebecq on kahtlemata tark inimene ja minu poolt loetutest on see äkki tema kõige kontseptuaalsem romaan. Inimene saavutab surematuse. Ja – lakkab olemast inimene. Natuke naeru olemusest, hirmust vanaduse ees, keskeakriisist, rahast ja armastusest. Sekka sektantlust ja transhumanismi. Samas, sedavõrd hüpertrofeerunud keskeakriis ei ole lõbus lugemine, vormid, mida see omandab, on iiveldama ajavad.
Ühelt poolt, Houellebecqi totaalse vagina-tsentrismi ja penis-okraatia filosoofia ärritab – no kaua võib. Lugedes tekkis tunne, et kirjanik põeb Tourette`i sündroomi: peale religiooni, immigrantide, naiste ja laste ründamist, mõtisklusi inimkonna tulevikust ning selle vahetust kirjeldamist ilmuvad ootamatud(!!) graafilised passaažid naiste suguorganitest. Ja seda tihedalt kogu raamatu vältel.

Teiselt poolt, need kaasaegse ühiskonna valupunktid, millele Houellebecq osutab, tõepoolest vajavad ravi. Lapsi ei sallita, vanurid on koormaks ja surra kord on ja siis jälle ei ole moodne. Noorusekultus juhib protsesse, kuidas aga tunneb end selle kõige keskel paratamatult vananevas kehas elutsev inimene?

Kindlasti ei ole see raamat nautlemiseks, mõnusaks ajaveetmiseks, ei jäta meeldivat järelmaitset. Vastupidi, paneb mõtlema asjadele, millele tihti vist ei tahaks. See juhus, kui sulle mitte lihtsalt ei räägita lugu – kuigi lugu on seal ju olemas, vaid tõmmatakse dialoogi.

Mulle ei meeldinud raamat algusest peale, kuid oli huvitav lugeda – näha järjekordset marginaalset arvamust ühiskonna evolutsiooni võimalustest ja teedest. Noh, sel korral siis depressiivselt, paljude suguaktide ja ei-tea-ise-ka-täpselt mille otsingutega.

Mu meelest on Houllebecqi kõige suurem viga ja taak selles, et ta ei näe inimeses inimest. Näeb looma, „ainevahetusmasinat“. Seoses sellega kannab tema filosoofialt rahuldamata, alati ülierutunud, oma seksuaalsete ebaõnnestumiste ja vastassugupoole äraütlemiste peale solvunud ning „naisest, kes viib ellu kõik tema seksuaalfantaasiad“ unistava puberteetiku iseloomu.
 Kõik muud inimese tegevusvaldkonnad pole kirjaniku meelest tähelepanu väärt. Seksuaalse (no krt, ütle ise sünonüüm) vabaduse apogee, pakub hulgaliselt kõneainet kirjeldamatutest õnnetustest, mida moraal, monogaamia, abielu, vanadus jms meie ellu on toonud. Samas, lahendusi autor ei paku, vingub vaid…

Kõik teised on ka lugenud:
Marca
loterii
Indigoaalane
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Michel Houellebecq "Platvorm"

"Platvorm" on minu kolmas Houellebecqi raamat ja olles nüüd lugenud veidi autori kohta, tundub, et alustasin valest otsast - lugemata on nii "Elementaarosakesed" kui "Saare võimalikus". Aga "Platvormist". Raamatu esimese poole lugesin vägisi - liiga palju detailideni kirjeldatud seksi. Ja mitte et mulle seks ei meeldi või et seksist lugemine mu hella hingekest kuidagi häiriks - kaugelt. Lihtalt lehekülg lehekülje järel kirjeldusi ühe keskpärase/ -ealise härrasmehe seksuaalfantaasiatest ja -toimingutest on ütlemata igav lugemine.

Houellebecqi tekst on kerge, on tagasihoidlik ja protokolliline, äkki võib öelda, et isegi kuiv. Ühetasandiline, tundub, et kirjanik on mõtleja rohkem kui kirjutada, tekstist enam huvitab teda edastatud mõte. Lisage siia aneemilised tegelased. Õnnetud ja sellega leppinud inimesed, kes ei võitle, heal juhul nad vaatlevad, halval juhul elutsevad instinktide tasandil ja ujuvad kaasa. Sellega, mis parasjasti ujub. Miinus soojätkamise instinkt ja püsisuhte loomise vajadus. Inimesed isikupärata, inimesed, kes ei ole indiviidid vaid inimkonna esindajad. Lisage siia vaene šüžee, lugu, mis on ehitatud pigem tegelaste (nende, kes elutsevad instinktide tasandil) tundmustele + igavad kaasaegse maailma kirjeldused vaheldumisi rõõmutute äriteemaliste üksikasjadega ja saamegi "Platvori".

Ja alles poole raamatu või isegi kahe kolmandikuni juures taipasin, millest üldse... mida Houellebecq mulle näidata tahab. Kirjanik näitab ja teeb seda vägagi veenvalt, et me oleme jõudnud maailma, kus me oleme üksildased (Ritsiku blogis just arutati - me enam ei vaja partnereid - me saame hakkama ka ühe kaupa), kus valitseb steriilsus ja illusioonide defitsiit (kas see on sama, mis lootusetus?), maailm, kus möllavad sõjad ja terrorism, kus õnn on hapram, kui iial varem, kus inimelu ei maksa misagi, kus valu ja meeleheide pole kuhugi kadunud, kuid oskus üksteisega rääkida väheneb päevast päeva. Houellebecq näitab väga veenvalt ja hästi argumenteeritult, et sellistena, nagu me täna oleme selles, milles oleme, on õnne leidmine peaaegu võimatu.

Houellebecq ütleb, et vähemalt instinktide tasandil on meis soov armastada ja olla armastatud ja õnnelikud veel alles. Kuid väärastunud. Naudingu saamiseks on vaja suuremaid veidrusi, igasuguse naudingu seejuures, ihulise kõrval ka vaimse. Mis meid täna erutab? Houellecqi väljanaerdud bestsellerid ja 3D installatsioonid ekskremendist või kliitorist. Moes on kõik, mis on "kastist välja". Mh on igasugustest kastidest väljunud ka nt moraali ja eetika normid, nende piirid on hägustunud, nad on kaotanud oma algupärase tähenduse. Pildistasid loojangut, taevas, keda huvitab. Aga vaat kui teha seda läbi jalgevahe ja ilmtingimata viisil, et osa suguelundist ka pildile jääb - vaat, hoopis teine asi ju (Ma olen näinud blogi, mille sisuks on ühe rännumehe pildid oma riistast maailma arinevates paikades)!

Ühesõnaga, me pole enam üksteisele huvitavad - liiga tavaline.

Nii tõmbab meid troopilisse paradiisi - seal on soe, seks on odav (ja teistsugune - vähem steriilne, loomalik) ja kui meie kliimas magavale (kellele?? mul on mingi vitamiinipuudus, tõenäoliselt) ütleme, et hundile, jänes suhu ei jookse, siis troopikas on ju täiesti tõenäoline, et heites vilja kandva põõsa alla, pudeneb sealt midagi suhu (vältige kookospalme!). Valge inimese õnnetuseks ei ole kohalikud inimesed veel täieliku mandumiseni jõudnud. Igas külas on oma kuningas oma ettekujutustega õnnest. Nende seas on inimesi, kes on valmis paljuks, saavutamaks euroopaliku elustiili. On selliseid, kes olles veendunud, et kui me oma osakese maakerast pekki keerasime, teemne seda tingimata ka nende omadega. Kolmandaid, kes usuvad, et kellel on rohkem, peab seda teistega jagama (sõltumata teise panusest) ja neljandaid, kes tõenäoliselt tahaks lihtsalt rahu - pikutada oma banaanipuhma all ja oodata, mil päike järgmise vilja talle valmis küpsetab. Ja va viimased ehk - nemad seal veel võitlevad.

Houellebecqi peategelasega sündis ime - ta leidis õnne ja armastuse, saavutas harmoonia, nii füüsilise, kui vaimse, kooskõla, holistilise  tasakaalu. Kuid seda lühikeseks ajaks - kuni pommid ja automaadid kõik maatasa tegid. Ja mis siis peale hakata. Nii üldiselt, maailmas, kus õnn on sedavõrd habras. "Platvormi" peategelane, vaatamata küllaltki suurele õnne-anasteesiale, jõuab isolatsiooni, endasse.

Ma kohe ei tea. Me kardame, et "nemad" vallutavad meie territooriume. Nemad kardavad, et meie end (kogu oma ... selle samusega) neile peale surume. Kurb ja valus raamat, mis vaatamata mitte eriti suurele mahule käsitleb tervet rida tabu-teemalisid. Masendav ja mitte eriti revolutsiooniline, kuid ka mitte ulmeline. Mulle meeldis, va ehk lehekülgede viisi protokollilisi kirjeldusi suguaktides - mulle oleks ka paari mainimise järel kohale jõudnud.

*

Pikalt sai, ma ajaliselt kirjutasin ka kaua, mõte oli, aga klaviatuuril kuidagi vormi ei võtnud. Külm on ka ausalt, kohe hakkan kütma. Ja õhtul teeme vist vastlakukkleid.

*

Hiljem: meelde tuli: magavale kassile hiir suhu ei jookse :) 

Michel Houellebecq "Maailma vastu, elu vastu"

Väga hea, selgelt subjektiivne, kuid soe raamat ühest 20. sajandi müstilisemast kirjanikust kirja panduna ühe täna vägagi populaarse sulemehe poolt. Raamatus on kõigest 88 lehekülge, kuid mahutab üllatavalt palju ja kui ma siin ükspäev ütlesin, et Lovecraft on minu jaoks lõpetatud peatükk, siis nüüd Houellebecqi esseele tagasi mõeldes ma selles enam nii kindel ei ole.

Lovecrafti mitteeukeidiline geomeetria, Hilberti ruumi eelsed maailmad,  Riemanni geomeetria, kvantmehaanika valemid ühes gaasilise mõistusega kummjate koonusekujuliste, eh, eluvormidega ja Cthulhu lõppude lõpuks. See kõlab ahvatelevalt. Ja siis Lovecrafti tegelased, kes lükkavad endast eemale igasuguse elu ja inimlikud rõõmud, isegi ja vist eelkõige seksi ja raha, muutudes seeläbi puhtalt intellektiks, puhtaks mõistuseks, mis on suunad vaid ühele - tedmise otsingule. Lisaks Lovecrafti kalduvus massohismi ja rassismi, sümpaatia fašismi suunas. Houellebecq kirjeldab seda kõike suure armastuse ja lapseliku õhinaga. Vabalt jutustades, lausa lobisedes ja seda on põnev lugeda isegi juhul, kui sa ei tea Lovecraftist midagi ja isegi seda, kes on Cthulhu. Eluloo kirjeldused vahelduvad loomingu analüüsidega, viidetega kirjadele ja teistele Lovecrafti uurijatele.
Houellebecq ei pretendeeri originaalsusele, ütleb välja oma milleski objektiivse, mõnes muus eemalt vaatleja positsiooni selle "mitte päris inimese" maailma kohta. Näitab meile Lovecrafti täies ilus ja elusuuruses, kogu tema võimsuses ja abituses.
Kokkuvõttes, Houellebecq rääkis mulle Lovecrafti huvitavaks ja vaatamata kõigele isegi sümpaatseks. Lisaks on siin raamatus ka palju Houellebecqi enda kohta, eneseanalüüsi, kaudselt väljendatud seisukohti. Igatahes, ma nautisin.

Michel Houellebecq "Alistumine"

Mõni teine kord ma räägin loo prossist ja kujutlusvõimest. Täna ma olen magamata, sest ma olin juba enne mitu päeva magamata -  laps oli kaks päeva kõrges palavikus, valvasin ja ajal, mil laps magas lugesin Houellebecqi "Alistumist". Laps sai eile palavikust võitu ja mina raamatu läbi, kuid selleks ajaks oli väsimus juba nii suur, et uinuda ei õnnestunud. Lamasin pimedas, kuulasin lapse nohinat, mõtlesin "Alistumisest" ja tundsin õudu.

"Sõna "foobia" ei tähenda mitte ainult vihkamist vaid ka hirmu." 
M. Houellebecq mingis intekas.


"Ja Eestit mainitakse! Ja Skype-t!!!"
Kaur Virunurm

Kõige õudsemad raamatud on need, mis räägivad inimestest nii, nagu nad on. Meist, nagu me oleme. Ja öösel, unesegasena, mulle tundus, et me oleme ikka eriline lambakari.

Erinevalt enamusest on Houellebecq geniaalne. Ta ei kirjutanud raamatut nimega või teemal "Appi, appi, islam tuleb! Ta ei mana ega nea, ta revideerib, äärmiselt kaalutletult, seda kapitali, mida meie, tavalised, keskmised, seadusekuulekad ja enam-vähem intelligentsed Euroopa kodanikud täna (või mõne aasta pärast) omame. Ta ei süüdista, ta menetleb.

Ja mida me siis omame? Väärtuste ja põhimõtete defitsiiti peamiselt. Kirjanik konstateerib, et meil ei ole võõrale ilmakorrale midagi vastu panna, sest me oleme ükskõiksed ja mugavad. Oleme kaotanud orientiirid, mitmed põhiväärtused on lootusetult paigast nihkunud ja ähmastunud. Ja kuidas see vanasõna oligi: loodus tühja kohta ei salli. Asemele tulevad teised ja inimesed võtavad nad vastu, juba üksi mugavusest ja laiskuse tõttu kuulekalt ja vaikides.

Üks enim õudust tekitanud punkt "Alistumises" on see, et Prantsusmaa sai endale moslemist presidendi demokraatlike valimiste teel. St, riiki ei võetud üle sõjaolukorras või terrorirünnakute läbi - ei midagi sellist. Presidendi valis rahvas. Ülimast liberaalsusest, reeglitevabast ühiskonnakorraldusest (nii peab ju kõik ise otsustama, alustades kasvõi... no, kasvõi garderoobi valikust - seelik või püksid, eks ja kui seelik, siis milline täpselt??! IGA KURADI HOMMIK, ONJU!) väsinud rahvas. On ju miljon korda lihtsam, kui on selge, et alati püksid ja tuunika - vähem valikuid, vähem peavalu! Ah, et usuküsimused. Noh, palju neid tõsiusklike ikka on. Nii nagu François - tavaline, keskmine, enam-vähem intelligentne inimene, nii ka suurem jagu inimesi ükskõik millises Euroopa riigis, vahetaks usku - eriti kui selle eest veel peale makstakse. See on minu meelest nii ilme ja arusaadav. Me võime seda pidada rumaluseks, mugavuseks, milleks iganes - aga ma olen kindel, et kui - siis just täpselt nii see olema saaks.
St, oleks minu teha, ma kuulutaks Houellebecqi prohvetiks.

Ha-ha-ha - näiteid polegi vaja kaugelt otsida. Kas mitte enam-vähem samasugust korda ei taotle Konservatiivne Rahvaerakond?

Ja sai ju kloun USA presidendiks - sai. (Ja olgugi, et globaalse rahu kontekstis on see ehk turvalisem valik, ma olen täiesti kindel, et suurem jagu tema valijatest ei teagi, mida tähendab sõna "globaalne", suurem jagu tema valijatest valis teda valimiskampaania raames võetud sõnavõttude põhjal - lubas ju korda ja tegi veel nalja pealegi! Või nt soengu või jume pärast või...)

Ühesõnaga, kohutavalt masendav ja kohutavalt hea.

Häid arvustusi teistelt:
Maris Sander, Müürileht "Houellebecqi alistumine Allahile"
Hent Kalmo, Sirp, "Arvustus. Õhtumaa alistumine ehk Veel üks valge mehe keskeakriis"
Triinu Tamm, Eesti Ekspress, "Düstoopiline Houellebecq"
Rabarberibulvar "Michel Houellebecq "Alistumine""