pühapäev, 26. veebruar 2017

Michel Houellebecq "Platvorm"

"Platvorm" on minu kolmas Houellebecqi raamat ja olles nüüd lugenud veidi autori kohta, tundub, et alustasin valest otsast - lugemata on nii "Elementaarosakesed" kui "Saare võimalikus". Aga "Platvormist". Raamatu esimese poole lugesin vägisi - liiga palju detailideni kirjeldatud seksi. Ja mitte et mulle seks ei meeldi või et seksist lugemine mu hella hingekest kuidagi häiriks - kaugelt. Lihtalt lehekülg lehekülje järel kirjeldusi ühe keskpärase/ -ealise härrasmehe seksuaalfantaasiatest ja -toimingutest on ütlemata igav lugemine.

Houellebecqi tekst on kerge, on tagasihoidlik ja protokolliline, äkki võib öelda, et isegi kuiv. Ühetasandiline, tundub, et kirjanik on mõtleja rohkem kui kirjutada, tekstist enam huvitab teda edastatud mõte. Lisage siia aneemilised tegelased. Õnnetud ja sellega leppinud inimesed, kes ei võitle, heal juhul nad vaatlevad, halval juhul elutsevad instinktide tasandil ja ujuvad kaasa. Sellega, mis parasjasti ujub. Miinus soojätkamise instinkt ja püsisuhte loomise vajadus. Inimesed isikupärata, inimesed, kes ei ole indiviidid vaid inimkonna esindajad. Lisage siia vaene šüžee, lugu, mis on ehitatud pigem tegelaste (nende, kes elutsevad instinktide tasandil) tundmustele + igavad kaasaegse maailma kirjeldused vaheldumisi rõõmutute äriteemaliste üksikasjadega ja saamegi "Platvori".

Ja alles poole raamatu või isegi kahe kolmandikuni juures taipasin, millest üldse... mida Houellebecq mulle näidata tahab. Kirjanik näitab ja teeb seda vägagi veenvalt, et me oleme jõudnud maailma, kus me oleme üksildased (Ritsiku blogis just arutati - me enam ei vaja partnereid - me saame hakkama ka ühe kaupa), kus valitseb steriilsus ja illusioonide defitsiit (kas see on sama, mis lootusetus?), maailm, kus möllavad sõjad ja terrorism, kus õnn on hapram, kui iial varem, kus inimelu ei maksa misagi, kus valu ja meeleheide pole kuhugi kadunud, kuid oskus üksteisega rääkida väheneb päevast päeva. Houellebecq näitab väga veenvalt ja hästi argumenteeritult, et sellistena, nagu me täna oleme selles, milles oleme, on õnne leidmine peaaegu võimatu.

Houellebecq ütleb, et vähemalt instinktide tasandil on meis soov armastada ja olla armastatud ja õnnelikud veel alles. Kuid väärastunud. Naudingu saamiseks on vaja suuremaid veidrusi, igasuguse naudingu seejuures, ihulise kõrval ka vaimse. Mis meid täna erutab? Houellecqi väljanaerdud bestsellerid ja 3D installatsioonid ekskremendist või kliitorist. Moes on kõik, mis on "kastist välja". Mh on igasugustest kastidest väljunud ka nt moraali ja eetika normid, nende piirid on hägustunud, nad on kaotanud oma algupärase tähenduse. Pildistasid loojangut, taevas, keda huvitab. Aga vaat kui teha seda läbi jalgevahe ja ilmtingimata viisil, et osa suguelundist ka pildile jääb - vaat, hoopis teine asi ju (Ma olen näinud blogi, mille sisuks on ühe rännumehe pildid oma riistast maailma arinevates paikades)!

Ühesõnaga, me pole enam üksteisele huvitavad - liiga tavaline.

Nii tõmbab meid troopilisse paradiisi - seal on soe, seks on odav (ja teistsugune - vähem steriilne, loomalik) ja kui meie kliimas magavale (kellele?? mul on mingi vitamiinipuudus, tõenäoliselt) ütleme, et hundile, jänes suhu ei jookse, siis troopikas on ju täiesti tõenäoline, et heites vilja kandva põõsa alla, pudeneb sealt midagi suhu (vältige kookospalme!). Valge inimese õnnetuseks ei ole kohalikud inimesed veel täieliku mandumiseni jõudnud. Igas külas on oma kuningas oma ettekujutustega õnnest. Nende seas on inimesi, kes on valmis paljuks, saavutamaks euroopaliku elustiili. On selliseid, kes olles veendunud, et kui me oma osakese maakerast pekki keerasime, teemne seda tingimata ka nende omadega. Kolmandaid, kes usuvad, et kellel on rohkem, peab seda teistega jagama (sõltumata teise panusest) ja neljandaid, kes tõenäoliselt tahaks lihtsalt rahu - pikutada oma banaanipuhma all ja oodata, mil päike järgmise vilja talle valmis küpsetab. Ja va viimased ehk - nemad seal veel võitlevad.

Houellebecqi peategelasega sündis ime - ta leidis õnne ja armastuse, saavutas harmoonia, nii füüsilise, kui vaimse, kooskõla, holistilise  tasakaalu. Kuid seda lühikeseks ajaks - kuni pommid ja automaadid kõik maatasa tegid. Ja mis siis peale hakata. Nii üldiselt, maailmas, kus õnn on sedavõrd habras. "Platvormi" peategelane, vaatamata küllaltki suurele õnne-anasteesiale, jõuab isolatsiooni, endasse.

Ma kohe ei tea. Me kardame, et "nemad" vallutavad meie territooriume. Nemad kardavad, et meie end (kogu oma ... selle samusega) neile peale surume. Kurb ja valus raamat, mis vaatamata mitte eriti suurele mahule käsitleb tervet rida tabu-teemalisid. Masendav ja mitte eriti revolutsiooniline, kuid ka mitte ulmeline. Mulle meeldis, va ehk lehekülgede viisi protokollilisi kirjeldusi suguaktides - mulle oleks ka paari mainimise järel kohale jõudnud.

*

Pikalt sai, ma ajaliselt kirjutasin ka kaua, mõte oli, aga klaviatuuril kuidagi vormi ei võtnud. Külm on ka ausalt, kohe hakkan kütma. Ja õhtul teeme vist vastlakukkleid.

*

Hiljem: meelde tuli: magavale kassile hiir suhu ei jookse :) 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar