Ebatavaline süžee.Veidi kehatu, selles mõttes, et luid justkui on - ennenägematuid, põnevas kompositsioonis, kuid liha, liha on vähevõitu. Lihtsad tegelased, lihtsate nimedega, linna, kus tegevus toimub, mainitakse, kuid pole üldse oluline, sündmused oleksid võinud juhtuda ükskõik millises teises unifitseeritud suurlinnas. Vähe elu. Õigemini, elu on, kuid see ei väljendu tegelaste välises dünaamikas või süžeepöörete rohkuses. Ja võimalik, et selles peitubki raamatu võlu - välise üksluisuse taustal õnnestub autoril näidata tegelaste siseilmasid rikkalike ja nüansirohketena. Seejuures see rikkus ei ole loetav, pigem selgelt tajutav. Karakterite sügavus torkab silma üldisel pealiskaudsuse foonil.
Meeldis kirjaniku keel. Vormilt lihne, napp ja täpne. Lakooniline, puuduvad keerulised metafoorid ja epiteedid.
Žaanri ei suuda määrata: melodraama jaoks pole piisavalt ilus, draama jaoks jälle vähe dramaatiline.
Millest siis? Sellest vist, et reaalsus on alati subjektiivne. Ja et sõnadega tasub olla ettevaatlik - mine tea, äkki lähevadki täide.
Sehkendaja ütles juba 7 aastat tagasi: "Halb raamat ju ka pole,..."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar