Munasalatite aegu

Ivan Konstantinovich Aivazovsky "Tormine meri"

Mõtlen juba kolmandat päeva, kas ma peaks googeldama, kes või mis on Kalvi Kalle. Muul ajal kössitan ja mossitan. Peamiselt külmast (sõltumata ruumi temperatuurist või seljas olevate särkide arvust) aga ka vajadusest teha ära mingid otsused, tööalased ja minu tulevast elu mõjutavad... otsused, milles ma kindel ei ole. Sisseharjunud mugavus vs uued väljakutsed - no on ju raske.

A pühad olid meil vägevad. Algasid sellega, et kanuumatka AJAL teatas sõbranna, kellega olin kokku leppinud, et võtab mu lapse peale matka mõneks tunniks hoida (meie lapsed on sõbrad, käivad üksteisel külas jms), et ma saaks järelpeole (nii nunnu sõna) minna, et ta ikka ei saa võtta. Teine sõbranna, kelle poole mulle tundus loogiline pöörduda, pöördus mu lapse poole sõnadega: - No hea küll, kui sa vaikselt oled. Ainuke, jällegi, mulle väga loogilisena tunduv reaktsioon sellele on: - A minge perse, eks. Mida ma ka hoobilt väljendasin. Lapsehoidjale ei hakanud helistama, sest hing oli juba nii täis, et "Küll ma saan, ise, ise, kõike". Nii me koos lapsega aftekale läksimegi. Sauna ja "pidusööki", paar tundi tantsimist ja öösel  ajal jõudsime koju. Laps jäi magama enne, kui ma ta riidest lahti sain.

Ja ärkas hommikul kell 8! Peale pikka hommikut otsustasime, et teeme linna-tiiru, vaatame, äkki mõnes poes on veel mõni valge muna - sibulakoori oli meil hulga. Mõtlesin, et kui me 5 muna ära värvime, oleme kõvad mehed. On mingi selline vanasõna, et inimene teeb plaane,... ei mäleta.

Ühesõnaga enne kui uksest välja saime, saabus minu ema. 50 munaga. Ja kilekotiga täis erinevaid poes müüdavaid munavärve.
- Ma mõtlesin, et koos oleks nii tore...
- Ahah...
(emale ju "mine perse" öelda ei sobi)

Umbes 10 muna keetsime lõhki, ülejäänud värvisime ära.

Mde, avastasime, et meie kass vihkab värvitud mune! Ühest ema toodud komplektist sai meisterdada munapäid, vt minu Insta viimane pilt. Need munad said seal kapi äärel seista tervelt 10 minutit. Kui ma järgmine kord tuppa läksin, olid need kõik põrandal, kass lamas kapil näoga nagu "Haa! Kes on majas peremees?!!" Tõstsin kassi maha, munad üles. Mis peale hüppas kass kapile ja tõukas muna uuesti põrandale. Mispeale ma andsin alla, korjasin munad kaussi ja tõin poest krabipulkasid salati tarvis.

Ei, ema oli väga rahul. Vanaemakohustus sooritatud hindele "viis".

Pühapäeval külastas meid sõbranna 1. Lapsega, "muna tooma". Ja seejärel sõbranna 2, "lapsele muna tooma". Noh. Ega ma pika vihaga ei ole. Aga... ma väsin väga ära, nendest arusaamatutest seltskondlikest mängudest. Kössitan ja mossitan, mõnda aega. Ja siis peab ikkagi... kohanema ja ära mahtuma jms. Ja need tööalased asjad - eks needki need samad seltskonna mängud. Brrr...

**
St, ma tegelikult tahtsin EBA-st. Et kultuuriblogi, ütlete. Aitäh. Ma seda varianti isegi ei kaalunud. Ma tunde järgi oleks pakkunud elustiiliblogi kategooriat - sest siin on umbes pooleks - elu ja raamatud ja raamatud on mu elu pärisosa, kuidagi. Igatahes, ma ei pannud ennast kirja, mõtlen umbes nii, et las kasvab veel aastakese (või hääbub - kes teab) ja siis vaatame edasi. Aga aitäh, see on mulle oluline, kui te siin vahest mõne sõna ütlete :)