esmaspäev, 4. detsember 2017

Françoise Sagan "Kas te armastate Brahmsi?"

Minu tee selle raamatuni on olnud pikk. Küsimus "Kas te armastate Brahmsi?" oli ühe mulle väga sümpaatse saurusblogija blogi (mis just vaatasin, on praeguseks küll juba privaatne) tunnuslause. Ma mõtlesin aastaid, miks just see küsimus, kuulasin Brahmsi lootes mõista ja lõpuks sain teada, et on samanimeline raamat. Korraga lugeda ei viitsinud, kuid see küsimus, ausalt, on mind kummitanud - ettearvamatutel hetkedel teadvusesse ilmunud ja kordunud ja kordunud. Miks, pole õrna aimugi. Kõnnid hommikul lasteaeda ja korraga: "Kas te armastate Brahmsi?" või pesed õhtul dušš all ja äkki: "KAS TE ARMASTATE BRAHMSI?".

Veidi aega tagasi lõpuks lugesin läbi :)
Françoise Sagan on sõnas ütlemata naiselik, õrn ja tundlik, veidi naiivne ja sädistav, veidi banaalne, ääretul romantiline ja elegantne. Eelistab nukrust rõõmule, pehme, võluv ja ikkagi ette arvatav.

Loo peategelane on tark ja ilus naine Paule. Ta on 39 ja ta on üksik. Tema elus on mees, keda ta armastab. Mees on 40 ja ta on mats. See ongi Paule üksinduse põhjus.

Elu, teadagi võib üllatada. Ma pole kindel, kas jõuluks või kuidas, igatahes korraga ilmub Paule ellu 25aastane, kaunis ja naisesse kõrvuni armunud noormees Simone. Paule naudib natuke ja kui tuleb hetk teha valik, valib Paule vanaldase ennasttäis matsi.

Ma korraga ei saanud aru sellest teadlikult tehtud selgest valest valikust, kuid järele mõeldes...

... kujuta ette, et sul on unistus. Näiteks, soov näha ookeani. O-O-K-E-A-N... juba üksi selles sõnas on suursugusust ja pidu! Hing jääb vaimustusest kinni! Sul veab ja soov läheb täide. Siin see on - ookean, kogu oma hoomamatuses, salapärasuses ja täiuslikus ilus. Ta kutsub sind ja võrgutab, ja vastad kutsele, lähed, jõuad vee piirile ja korraga tõuseb laine, viskub su jalge ette, katab endaga ja... . Sa muutud pisikeseks, keha läheb viimse piirini pingesse ja sa tunned see jõu ees kirjeldamatud hirmu. Sa mõistad, et sa pole valmis. Sa pole valmis saama üheks oma unistusega. See pole õnnest keeldumine, sa lihtsalt ei ole valmis. Sul on mugavam seal, suurlinnas, õhtustes ummikutes, närvilisuses, ootustes, argipäeva halluses. Unistus aga, unistus on kainis! Kuid sama määramatu nagu vastus küsimusele: kas te armastate Brahmsi?

Mulle see raamat meeldis. Ja peamiselt vist põhjusel, et prantslannadest kirjutatakse tihti... eee... sellises, veidi triumfaalses võtmes - naised, kes võidavad alati, isegi kui panustavad nullile ja isegi saatuselt.

Esimesena meelde tulevad: Agnes Martin-Lugand nt: ka kõige keerulisemad ja traagilisemad asjaolud ei pea tähendama alla andmist, kõik õnnestub, kui uskuda ja teha tööd, enda ja endaväliste asjaoludega. Katherine Pancol - täpselt sama, kuid veidi vähem suhkruselt. Ja siis üks minu lemmikuid, Amelie Nothomb nt, kirjutab selgelt ja seda mitmes raamatus, et selleks, et muuta algselt patina näiv seis matiks, peab naine üksnes soovima.

On see kõik tõsi? Väheusutav, eks. Ja Françoise Sagan ütleb selle selgelt välja, kompromissitult ja seejuures äärmiselt õrnalt, õhates peente parfüümide ja udude järgi, et ka prantslannad magavad üksi ja kuidas veel ja hulluvad üksindusest vähemalt sama palju, kui ülejäänud maailma naised. Ka nende sukkade silmad jooksevad vahel, näod on hommikuti loppis, taljed omavad voldikesi ja nad kardavad vananeda.

Ka nemad otsivad stabiilsust ja soovivad, et see stabiilsus vastaks ühiskonnas üldiselt tunnustatud normidele. Kui armuke, siis olgu vanem; kui töö, siis olgu alaline. Kõrvalepõiked kehtivast tavast hirmutavad, sunnivad mõtlema sellele, et midagi on valesti ja tundub, et süüdi oled ikka ise (mis pole ju kaugeltki alati tõde!)
Ka prantslannad tahavad armastada ja olla armastatud ja alati, noh, pole lihtsalt võimalik.

Lisaks sellele astuvad ka prantslannad kordi ja kordi samale rehale, kardavad reetmist, andestavad vähese tähelepanu, petmise ja ootavad tunde kõnet, mille vastus on ammu teada: täna ta jälle ei tule..

Aus siis vist, kuidagi :)

 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar